Blogid kui virtuaalsed psühhiaatridiivanid

Tere- kallis-päevik-täna-armusin-oma-naabripoissi tüüpi paberpäevikute pidamine on ajalugu. Nüüd on igal vähegi internetilembesel inimesel olemas oma veebipäevik ehk blogi. Blogid on erinevalt vanamoodsatest märkmik päevikutest kõigile avalikud. Mis on blogide pidamise mõte ja miks inimesed enda isiklikku elu kõigile lugeda tahavad anda?

Kadri Põldma
kadri@buduaar.ee

Tere- kallis-päevik-täna-armusin-oma-naabripoissi tüüpi paberpäevikute pidamine on ajalugu. Nüüd on igal vähegi internetilembesel inimesel olemas oma veebipäevik ehk blogi. Blogid on erinevalt vanamoodsatest märkmik päevikutest kõigile avalikud. Mis on blogide pidamise mõte ja miks inimesed enda isiklikku elu kõigile lugeda tahavad anda?

Blogi ehk ajaveeb on veebileht, mis sisaldab tavaliselt ühe autori päevikulaadseid perioodiliselt lisatavaid postitusi. Tavaliselt esitatakse postitusi ümberpööratud kronoloogilises järjestuses ja nad on üldjuhul kättesaadavad kõigile internetikasutajatele. Paljud ajaveebid lubavad lugejal kirjutada vastukajaks postitustele ka avalikke kommentaare. Eesti blogikultuur on tegelikult üsna noor. Esimesed ajaveebid ilmusid Internetti (pisut kõikuvatel andmetel) kuskilt 90ndate keskpaigast.

Kui aus olla pole ma eriline blogide sõber ja pole neid väga palju lugenud. Buduaari blogi mulle siiski täitsa meeldib, sealt võib tõeliselt elulisi ja õpetlikke sissekandeid lugeda. Veel on üks väga lahe blogi aadressil http://www.rebaseonu.net/go/aafrika/. Viimane ajaveb on isegi auhinna saanud.

Vastukaaluks tuleb meelde Inno Tähismaa kurikuulus blogi, mida on enamik inimesi kasvõi korra sirvinud või siis vähemalt sellest kuskilt kuulnud. Nimelt kirjutas Kroonika peatoimetaja Ingridi eksmees oma blogis kõik oma väikesed räpased saladused kogu Eesti rahvale lugemiseks. Sealhulgas seda, kuidas ta end pahatihti ise voodis magava naise kõrval rahuldas ja kui mõnna on end anaalselt vibraatoriga rahuldada. Tekib küsimus, MIKS on vaja sellist infot oma veebipäevikus kõigile edastada? Blogid pole ju ometi loodud oma ekspartnerite mustamiseks, viha välja elamiseks ja oma perverssete kalduvuste demonstreerimiseks.

Paljud blogid räägivad sellest, kuidas kellegi suhe lõhki läks või kui paha kellegi ekspartner on. Vot selliseid kirjutisi ma ei mõista kohe kuidagi. On ju tore lugeda kellegi kirjutatud luuletusi, innovatiivseid mõtteid või positiivseid soovitusi, kuidas elus paremini hakkama saada, aga liiga intiimsed asjad ei kuulu minuarust küll internetti. Mida on õppida kellegi vihast ja kibestumusest oma ekspartneri vastu? Kui siis vaid seda, et ise mitte kunagi nii madalale langeda.

Küsisin ühelt oma sõbralt, mis tema blogide kohta arvab. Sõber ütles, et tema arust peavad blogisid need inimesed, kes tahavad midagi välja öelda, aga silmast silma ei julge seda teha. Internetis ei pea kellelegi midagi silmast silma ütlema, seega võib igaüks trükkida oma päevikusse ükspuha milliseid seisukohti, ilma et keegi talle kätega kallale läheks.
Ajaveebi kasutatakse ka oma ajakirjanduslike võimete proovilepanekuks, kirjutades isiklikke arvamusi, selgitades oma arusaamu ja väljendades oma seisukohti. Mõned panevad oma blogidesse üles ka huvitavaid fotosid, neid on päris tore vaadata.

Siiski jääb väheke mõistmatuks see, kellele konkreetselt siis oma sõnumit edastada tahetakse? Ma saan aru sellistest blogidest, mis räägivad kellegi reisikogemustest või muust õpetlikust, aga neid blogisid pole just liiga palju. On ilmatu kogus neid inimesi, kes lihtsalt KÕIGILE oma igapäevategemisi kirjutavad. Kas poleks arukam oma sõber või sõbranna kohvile kutsuda ja talle oma päevast rääkida? Siis saaks näha teise inimese emotsioone kui talle oma tegemistest räägid. Kui vestluspartneri emotsioone ei näe, siis  ei tule paljud inimesed selle pealegi, et paljusid inimesi ehk ei huvita, et nende kolmandat päeva kestvad katsetused pähklit läbi sõela suruda või vannis vee all oma lemmiklugu laulda on vett vedama läinud. 

Tundub nagu paljud tegelased peidaksid end internetimaailma, et mitte suhelda reaalsete inimestega, kellele oma tegemistest rääkida. Tundub, et ajaveebid on nagu salaja lauanurgale unustatud päevikud, mille kirjutaja salamahti loodab, et keegi seda loeb ja tema muredesse süübib. Blogid on tehislikud, need näitavad elu ainult kõverpeeglis. Paljud blogikirjutajad pingutavad oma kirjeldustega tugevalt üle ning lugejani jõuab moonutatud info. Blogi tunded kuuluvad blogi minale ning blogi on omamoodi psühhiaatridiivaniks, kust tõustakse tervema, terviklikuma, parema inimesena.

Eesti levinuimad blogid on:

soulution.diip.ee
pajatused.cafe.ee
mrknt.blogspot.com/
http://teller.diip.ee/– Eesti bloginduse isa ja guru Siim Teller
http://moisavahe.kuu.dyn.ee/
http://she.pri.ee/improved/
http://kalkar.offline.ee/blog/
http://happy.net.ut.ee/42/
http://kirjatsura.blogspot.com/
http://sinilill.blogspot.com/
http://sophisticat.pri.ee/blog/
http://kulm.blogspot.com/

Buduaari registreerunud kasutajad saavad oma päevikut pidada meie Kuluaaris. Kui on huvi, siis vaata siia:  http://buduaar.ee/Kuluaar/Paevikud/