Reklaam sulgub sekundi pärast

Kadedus närib hinge?!

Üks väike rohesilmne koletis poeb su sisse, kui kuuled, et sõbranna sai uue superlaheda töökoha. Selleasemel, et tema üle rõõmus olla, pigistab see kadeduse koll hinges. „Küll elu on ebaõiglane!“ mõtled ise seejuures laialt naeratades ja „Oi kui lahe, oled selle ära teeninud.“ rõõmsalt lausudes. Kuigi oled osaliselt tema pärast siiski siiralt rõõmus, pahandab sisemus samas, et tema elu muutub aina paremuse suunas, sina aga endiselt jooksed nagu orav rattas, aga midagi ei muutu. Kadedus võtab maad.

Üks väike rohesilmne koletis poeb su sisse, kui kuuled, et sõbranna sai uue superlaheda töökoha. Selleasemel, et tema üle rõõmus olla, pigistab see kadedusekoll hinges. „Küll elu on ebaõiglane!“ mõtled ise seejuures laialt naeratades ja „Oi kui lahe, oled selle ära teeninud,“ rõõmsalt lausudes. Kuigi oled osaliselt tema pärast siiski siiralt rõõmus, pahandab sisemus samas, et tema elu muutub aina paremuse suunas, sina aga endiselt jooksed nagu orav rattas, aga midagi ei muutu. Kadedus võtab maad.

Kadedus on kõikjal meie ümber ja võib öelda, et kogu meie elu, juba lapsepõlvest saati. Kes meist poleks olnud kade kui lasteaiakaaslane sai mängida selle nukuga, mida ise tahtsid, või koolis kui pinginaabril oli ilusam ja roosam pinal uhkema sisuga? Rääkimata kõigest, mis sealt edasi on tulnud. Ja ei tasu isegi seda unustada, et kadedus on meile nii-öelda emapiimaga läbi muinasjuttude kaasa antud. Meenutagem Lumivalgekese lugu, kus võõrasema mürgitas Lumivalgukese just kadedusest viimase ilu üle.

Kadedus mürgitab ja halvab meie hinge iga kord kui näeme, et kellelgi teisel läheb midagi väga hästi ja samas tajume halba tunnet oma õnne suhtes. Selline tunne võib tekkida igas olukorras ja täiesti ootamatult. Näiteks saab kolleeg ametikõrgendust, näeme aeroobikas kedagi tõsiselt ilusat, sõbranna pikaajaline suhe toimib endiselt. Teised võtavad elult, mis võtta annab, neid tunnustatakse selle eest ja meid mitte. Oleme justkui kõrvale jäetud.

Kadeduse kõige negatiivsem pool ei ole üldse mitte see, et võime näiteks närvi minna ja kurjaks muutuda, vaid see muudab meie perspektiive. Kui me tajume, et kellelgi läheb väga hästi ja see paneb meid halvematena tundma, tekib ootamatu vajadus samuti saavutada sama asi ning selle eest tunnustus teenida. Tahame mängida sama mängu, mida teine – meenuta lasteaeda – kuid kui mängu endale saame, ei oska sellega midagi teha. Lootus saada midagi, mida arvame tahtvat, on segi läinud sellega, mida ehk tegelikult vajame.
Üks asi on endale millegi saamine ja oma tunnustusvajaduse rahuldamine, kuid järjest enam on ka teisele ärategemist. Kas see paneb meid paremini tundma kui saame öelda: „Ei ole midagi sa nii eriline. Igaüks võib seda teha, vähemalt mina küll.“? Jah, arvan, et vahel küll. Kui me ei suuda tõestada, et oleme suutelised looma midagi suurt ja unikaalset, siis vähemalt saame öelda, et suudame seda, mida teisedki ning me ei ole teistest halvemad.

Tuleb tunnistada, et teatud mõttes on kadedus vahel ka edasiviiv jõud, nagu on seda ka teine negatiivne tundmus – viha. Kui õigesti suunata, muutub kadedus energiaks, millega võib „mägesid liigutada“. Kadedus teiste heaolu üle näitab tihti kätte, millest me oma elus tõsiselt puudust tunneme. Ja ei tohiks hukka mõista, sest erinevate inimeste soovid ja vajadused on erinevad – mõni kadestab tõesti sõbranna käekotte, teine hoopis teise oskust enne eksamit väga lühikese ajaga kõik selgeks saada. Polegi nagu muud öelda, et kui oled kade, siis on ilmselt vaja midagi muuta – tee siis seda! Kodus istumine ja mossitamine teiste edu üle on küll viimane asi, mis edasi aitab.
On tavaline, et kadedusest lõhkev inimene hakkab otsima teise juures vigu ja kokkuvõtvalt pannakse see enamasti järgnevatesse omadustesse – inimene, keda kadestatakse, on ju tegelikult ülbe, ennast-täis ja arrogantne. Muidu ta ei oleks ju kogu au ja kuulsust endale haaranud ning oleks tagasihoidlikum.

Kadedus võib suhetele mõjuda laastavalt ja tavaliselt seda ka teeb. Kinnisidee teiste ebaõiglasest edust muudab meid kibestunuks kogu maailma suhtes. Ka kõige varjatum pahatahtlikkus saab avalikuks. Kui see muudab meid eriti õelateks, ei kohku üks kadedusest lõhkemas naine tagasi millegi ees – mürgised kuulujutud ja vigade paljastamine on kõige tüüpilisemad viisid, kuidas kaikaid kodaratesse loopida. Kuid edukas inimene, kes teeb „oma asja“ ja on saanud selle eest tunnustust, ei vaja lõpuks selliseid mürgitavaid sõpru-tuttavaid üldse. Ja suhe ongi läbi.
Lämmata kadeduseuss juba eos ja suuna see energia kasulikult. Paber ja pastakas aitavad protsessile kaasa – hea on täpselt kirja panna, mis sinus paha tunnet tekitab. On küll hea öelda, kuid samas on see ka kadeduse puhul tõsi, et esimene samm paranemise poole on probleemi tunnistamine. Ma ei mõtle siinkohal, et peame suurelt tunnistama, kui kadedad või vähem kadedad inimesed me tegelikult oleme, vaid konkreetselt enesele teadvustama kui oleme mingi asja üle kadedad. Kadedus võib meisse tekkida kõige ootamatumal hetkel ja seda isegi siis, kui usume ja kõik meie sõbrad võivad tunnistada, et oleme inimene, kes ei ole kunagi kellegi peale kade.

Seega on oluline ausus enese suhtes. Esimese asjana võiks paberile kirja panna, mis meid riivas, näiteks: Krista kolib paari nädala pärast kesklinna korterisse. Mis see ikkagi on, mille peale täpselt kade olla? Kesklinnas on ju kõik käe-jala juures, lisaks on uhke öelda, et elan kesklinnas ja saan seda endale lubada. On ju küll põhjust pisut kade olla. Samas mõtle nüüd enda elustiili ja vajaduste peale. Mida tooks see endaga kaasa, kui saaksid samasuguse võimaluse? Kui palju pikeneb aeg tööle jõudmiseks? Kas saad rahulikult jooksmas edasi käia? Kas sulle meeldib võimalik suurem müra? Oma aiaga majas on ju palju mõnusam elada? Plussid ja miinused korralikult läbikaaludes võid leida, et see, mis sobib kellelegi teisele ja üldises mõttes on küll väga kadestamisväärt, ei pruugi sinu elustiiliga tegelikult sobida.

Me ei pea kadedust määratlema kui üdini negatiivset ja kahjutekitavat tunnet. See võib meid viia ootamatule arusaamisele, mida me tegelikult tahame. Samas võib hoopis prioriteedid segamini ajada.  Kõige olulisem, mida meeles pidada, on aga see, et mürgine kadedus hävitab suhteid ja muudab meid kibestunuks.


Kelli Kuldma

Buduaar.ee