Minu esimene õppetund: NAINE EI VALETA

34 kommentaari

Emotsionaalselt vabastav oli esimest korda mõistmine, et naine ei pruugi küll oma sõna pidada, kuid ometi ei ole ta seejuures „valetanud“. Aega on see võtnud, kuid tasapisi on mulle hakanud kohale jõudma, et naise reaalsuses on välja öeldud sõnadel sekundaarne koht emotsioonide järel.

Ma olen tähele pannud, et kui naine ütleb mehele „ma vihkan sind“ või „ma ei koli sinuga kunagi kokku“ või „ma ei taha minna kinno,“ siis öeldud sõnad ei väljenda peaaegu mitte kunagi lõplikku ja läbi kaalutletud otsust, vaid on hoopis peegelduseks emotsionaalsele tunnete voole, mis naist sel hetkel läbib.

Mehena on sellest olnud küllaltki keeruline aru saada, selle järgi käitumisest rääkimata, sest minu kui mehe maailmas oodatakse, et mees mõtleb mida ütleb ja peab oma sõna. See on nii oluline. See on elementaarne. Oma sõnast mitte kinnipidamine on solvav. Ma ei tea, kas just selle pärast, kuid isegi vanasõna ütleb: „meest sõnast, härga sarvest.“ Mehe sõna on au asi. Seetõttu suudab ka tugevaid mehi rivist välja lüüa see, et naise jaoks ei ole tema sõnad nii olulised. Naise sõnad räägivad seda keelt, mida tunded, tujud ja emotsioonid tema sisemuses dikteerivad. Ja isegi kui see mind mehena ebakindlaks teeb, pean ma mõistma, et ta ei valeta seejuures. Naine ütleb mulle ausalt seda, mis ta enda sees just sel hetkel emotsioonide tasandil tunneb.

Loomulikult on olemas hetked, mil naine mõtleb väga täpselt seda mida ütleb, kuid palju sagedamini, ning emotsionaalsetel hetkedel peaaegu alati, on naine sõnad tema tunnete peegeldus hetkes. See, mida ta ütleb, et ta teha tahab, on see, mida ta tunneb, et ta hetkel teha tahab. Tema tunded ja see, mida ta tegelikult lõpptulemusena teeb, võivad juba viie minuti pärast täielikult muutunud olla. Ja need võivadki iga viie minuti tagant muutuma jääda. Kui ma sellest esimest korda idee tasandil aru sain, siis kahtlesin, kas tulen sellega toime? Kas suudan olla nii kannatlik ja kindel, et selle muutuva emotsioonide tulvaga osavalt ja armastavalt kaasas liikuda. Suutes ühel ajal kurssi näidata ning ookeanitormides karastatud kaptenina edasi seilata.

Ma mäletan, kuidas ma olin alati solvunud ja üllatunud naiste teguviisi ja välise loogika üle ning tundsin, et pidin iga kord sisemist kontrolli kaotades ütlema: „Aga sa ju ütlesid, et…“
Olin selline eelmise aasta suveni, kui kuulsin oma sõbrannalt ühte minu jaoks elumuutnud metafoori – naise sõnad on just kui pilved taevas: ilusa kujuga, selged ja mõne minuti pärast tundmatuseni kuju muutnud. Kui pilv on füüsiline väljendus veest, tuulest ja õhust, siis naise sõnad on väljendus tema tunnetest, tema lähisuhtest ja hetkeolukorra nähtavatest ja nähtamatutest nüanssidest. Oluline on see, et armastavalt mees selle muutumisega toime tuleks.

Olime sõbrannaga kokku leppinud, et läheme kinno. Tund enne filmi algust tundsin õhus ärevakstegevat pinget ja küsisin: „Kallis, kas sa tahad ikka kinno minna?“ Mille peale ta ütles: „Mitte eriti.“ Võtsin tüdrukul tugevalt ümbert kinni, tõstsin ta õhku, suudlesin teda, vaatasin sügavalt silma ja ütlesin: „Lähme kinno!“ Ta naeratas armsalt ja ütles okei.

Ma olen sellele seletust otsinud ka suhteid puudutavast kirjandusest ja olen leidnud, et sellistel hetkedel ei räägi naine suure tõenäosusega üldsegi kinno minekust. Sest isegi kui naine ütleb, et ta ei taha kinno minna, siis see ei ole tegelikult see, mida ta ütleb. Mida ta sõnadega räägib on see, mida ta just sel hetkel suhtes tunneb. Seda teades, on lihtne järeldada, et lollus oleks olnud öelda: „Ahah, okei.“ ning istuda ja tööle hakata. Ja kui palju ma oma elus just sedasi käitunud olen? Võtnud naise sõnu üks ühele ja meid mõlemaid armastusest ilma jätnud. Liiga palju. 

Minu kui mehe jaoks öelda midagi, mis ei ole nii kui öeldud, on valetamine. Kuid naise jaoks on tõde väga õhuke kontseptsioon võrrelduna tema tunnete intensiivsusega. Ainus tõeline „tõde“ naise jaoks on see, mida ta tegelikult antud olukorras oma mehega koos olles tunneb.

Niisiis, kui naine ütleb, et ta tahab koos sinuga Viimsisse elama minna ning peale seda, kui te oma kesklinna korteri maha olete müünud, ütleb ta, et ta enam ei tahagi Viimsisse kolida, ära hakka stseeni tegema: „Aga sa ju ütlesid, et…!“ Sest kui ta sulle viimati ütles, et ta tahab sinuga koos kodu vahetada, siis tundis ta end sinuga sel hetkel suhtes hästi. Kui ta sulle siis aga ütles, et ta enam ei taha kolida, siis sel hetkel, ei tundnud ta end sinuga nii nagu ta tunda tahaks. See tõttu selle asemel, et vaielda, mida ta ütles või ei öelnud, püüa hoopis näidata, et sa hoolid ja armastad.

Ma olen võtnud hoiaku, et ma võtan lähisuhtes naise sõnu tõe pähe ainult siis, kui ma tunnen, et hetkel, mil ta midagi ütleb, on ta täiesti haaratud armastuse voost meie ümber. Ja isegi siis püüan ma mõista, et see, mida ta ütleb, on suure tõenäosusega vaid väljendus tema hetke tunnetest, mitte analüüsitud lõplik otsus mingi asja suhtes. Seetõttu usun, et on oluline, et mees jääb kindlaks iseenda plaanidele ja ei muuda neid soovis pidevalt kaasas püsida naise muutuvate emotsioonidega. Vastasel juhul lõppeb see sellega, et mees süüdistab naist ja keegi ei ole õnnelik.

Miks see jutt oluline on? Sest see, millest kirjutan ei kehti ainult suhtes mehe ja naise vahel. See kehtib igal pool. Ka töö juures kolleegidega suheldes. Ja mehed, kes seda loevad ning tahaksid küsida, et kas ma nüüd pean kõiki oma naiskolleege kallistama hakkama, siis vastus on, et ei pea, aga võib-olla vahest võiksid. Kasvõi selleks, et öelda midagi siirast ja ilusat. Mina ise proovin seda, kuigi firmajuhina tahaksin, et kõik oleks töö juures must ja valge.  Kokku lepitud – tehtud. Ometi on reaalsus see, et see ei ole kunagi nii. Ja kõige suuremaks väljakutseks on mõista, et lubadustest olulisemaks peavad emotsionaalset armastatuse ja hoolivuse tunnet ka osad mehed. Mida aga nendega teha, seda ma veel ei tea.

Kas ma ise olen perfektne? Elan selle järgi mida kirjutan? Kahjuks alati mitte. Ikka ma ei suuda kõiki asju tähele panna, ikka ma teen haiget, ikka ma kardan, ikka ma ei ole kõigi jaoks piisavalt armastav, ikka ma olen kinni oma õigustustes, ikka ma olen enesekeskne. Mul ei ole olnud veel piisavalt kogemusi, et kõiki hetki õppetunnina endast läbi lasta, kuid ma püüan neid hetki järjest enam tabada ja luua seoseid, mis aitaksid mul õigel ajal õigesti käituda. Ja seepärast ma ka kirjutan.
Ma usun, et ma pean mehena oma naist alati kuulama ja siis püüdma ka kuulda, mida naine tegelikult sõnade taga tundis. Olles täielikult mõistnud naise vaatenurka, pean ma suutma parima võimaliku valiku teha lähtudes oma sisemisest tarkusest. Sedasi tegutsedes ei saa ma naist, kes pidevalt oma meelt muudab, süüdistada selle eest, et ta takistab mind teel minule oluliste eesmärkide poole. Vastupidi, nii saan ma hoopis naise tujudest märguandeid, millal tuleb armastust ja hoolivust juurde keerata. Ja ma olen selle eest siiralt tänulik.