Elina ja beebinimed

„Nimi ja amet ei riku meest...kui ta ise on austust väärt“, või siis „Nimi ei riku meest, aga mees rikub nime“ - kes meist ei mäleta neid legendaarseid sõnu:)
Kõige huvitavam on olnud viimastel kuudel nimeraamatute tuhnimine ja nimevaliku tegemine. Olen mõtisklenud, kas üldse peaksid olema eesti lastel eestipärased nimed, mis kannavad edasi traditsioone, või oleme me nii läänestunud, et nimevalikus lähtume juba sellest, kuidas see nimi maailmas kõlama hakkab.
Igal juhul on minu valikus siiani peale jäänud võõrapärased nimed, kuigi ei tahaks selles ka äärmustesse langeda ja midagi väga keerulist valida.
Viimase valiku oma väljavalitud variantidest teen mina isiklikult siis, kui uus ilmakodanik juba mõned päevad uue keskonna ja vanematega on kohanenud. Usun minagi, et lapse nägu kujundab lapse nime:)
Oma esimese lapsega läks asi natuke lihtsamalt. Nimelt siis just hakkasid telekast jooksma ladina-ameerika sarjad, mis kuulusid minugi päevakavva.
Polegi raske arvata, kust mina siis oma tütrele nime leidsin. Kuna sellel ajal sain ma alles sünnitusmajas teada, et olen armsa tüdruku ema, siis nime otsimine ja sellega kaasnev oli täiesti välistatud enne sünnitust. Minu piiga sai oma nime just lastehaiglas olles, kus ma oma aega päris palju teleka ees veetsin. Ja sealt see nimi tuligi - Isabell. Piisavalt karismaatline, naiselik ja võõrapärane - ehk siis sobis täiuslikult minu tumedapealisele tütrele. Ja siiani ma pole oma valikut kahetsenud.
Aga praegu on asjalood teised ja nimi, mis sobiks pojale, on suurem dilemma, kui seda oleksin ette kujutanud...
Vello, Mart, Jüri jne kindlasti minu valikusse ei kuulu. Kuigi hindan väga eesti traditsioone. Aga minu valik jääb siiski ka sel korral võõrapärasele nimele.
Eks nimi on igale inimesele kui visiitkaart, mis saadab teda kogu elu ... Kooliaegu mäletades tuli ikka ette, et kellegi nimi jäi ikka päris palju hammaste vahele... Ja Jürile pandi ikka otsa ToruJüri jne...
Oma nime saamise loost ma tean nii palju, et ka minu ema esialgselt ei mõelnud, et minu nimi võiks olla Elina. Kuna minul on kaksikõde, siis tuli kindlasti arvestada, kuidas kaks nime omavahel sobivad... Ma tean, et tegelikult oleks ma praegu hoopis Janne, mitte Elina, ja minu õde Jaana, mitte Evelin:)) Tegemist oli siiski vist isa ja ema vahelise võitlusega, kumb nimi peale jääb:)
Võin siinkohal öelda, et üks meie valitud nimedest on seotud väga armsate mälestustega imetoredast inimesest, keda kahjuks enam meie elus ei ole.
See juhtus just raseduse esimesel poolel, kui ta meie elust jäädavalt kadus. Just siis kuidagi süda ütles sees, et just selle  inimese nimi võiks olla minu pisipoisi visiitkaardiks. Kas see on mälestus või siis lihtsalt on kuidagi nimi ette määratud, seda ma ei tea. Aga just mälestused võiksid olla edasikandjad, nagu seda tehti ikka vanal eesti ajal ja kindlasti paljudes peredes praegugi.
Teine variant, mida meie just kaalume, on ka seotud hingelise ja armsa päevaga - jõuludega. Istusime perega jõulupühal kamina ees ja vaatasime nagu alati televiisorit, mis näitas järjekordselt traditsioonilisi jõulufilme...Ja kui me siis kuulsime seal seda nime, siis olime mõlemad kohe püsti ja tõdesime – see on see.
Naljakas aga on see, et paar nädalat tagasi, kui mina teisel korrusel askeldasin, hõikas minu kaasa mind kiiresti alla. Imestasin, mis siis nüüd juhtunud on.
Tegelikult polnud juhtunud midagi...  Õnneks ei põlenud miski ja vesi ka ei keenud üle pliidiääre. Nimelt käis telekas film, kus beebiootel naine kirjutas oma veel sündimata lapsele päevikut. Asja veel huvitavamaks tegi see, et sündimata poisslapse nimi oli just seesama, mida olime jõulude aegu üheks favoriidiks välja valinud… No nii, kas pole mitte huvitav?!
Plahvatasime mõlemad naerma. Kas võiks olla veel selgemat vihjet ???
Olen palju mõtisklenud ka teemal, kas nimi võiks inimese jaoks midagi tähendada. Usun tegelikult saatusesse ja arvan, et nime tähendus ongi just see, mis meid saadab läbi meie elu.
Vastasel juhul ei olekski vahet, mis nimi lapsele panna.
Ma ei saa kindlasti öelda, et olen egoist ja valin nime kindlasti ise. Kuna tegemist on minu elukaaslase esimese lapsega, siis kindlasti annan temale ka valikuvabaduse.
Aga eks kõik sünnib ikka koos ja harmoonias.
Istun oma elutoas arvuti taga ja mõtlen läbi veelkord variante, mida oleme kaalunud. Aga ikkagi tundub, et seda õiget ei ole veel leidnud.
Kas tõesti ongi nimevalik nii raske? Või on see seotud just sisetundega.

 Kevadet südamesse!

Elina