Reklaam sulgub sekundi pärast

APPI, KUI MARK! Piinlikud lood, mis toovad (naeru)pisarad silma

"Appi, kui mark!" on lugejakirjade rubriik ajakirjas Buduaar TEEN, mis jutustab piinlikke lugusid elust enesest.

"Appi, kui mark!" on lugejakirjade rubriik ajakirjas Buduaar TEEN, mis jutustab piinlikke lugusid elust enesest.

ULAKAS JALG
Eelmisel talvel, kui mul kargud olid, oli koolis üpris ebamugav ning raske liikuda. Ega mu tuju ka just kõige parem polnud – kätel olid juba karkude pärast villid. Istusime siis sõbrannaga füüsikaklassi ukse taga ja ootasime, millal õpetaja tuleb. Muuseas, meil pidi kontrolltöö tulema. Kui õpetaja kohale tuli ja võtmetega ust lahti hakkas keerama, üritasin ma oma sõbranna tuju paremaks teha (ta polnud kontrolltööks õppinud) ning „virutasin” kipsis jalaga õpetaja tagumiku poole. Parem jalg, mis mul terve oli, hakkas värisema ja haige jalg oleks puudutanud või juba puudutaski õpetaja tagumikku. Ta pööras ümber ja ma teesklesin, et mul hakkas paha: tegin nukra näo pähe ja kõikusin nende karkudega seal kõigi keskel. Pääsesin üle noatera!

TSAU, ÕPETAJA!
Kevade keskpaigas, kui oli koolipäev, läksime sõbrannaga koju. Järsku nägime üht tuttavat autot, mis oli meie klassijuhataja oma. Aga meie klassijuhataja oli koos enda väikese lapsega kodus. Kuna me sõbrannaga algul arvasime, et see on klassijuhataja, siis lehvitasime ja karjusime nagu segased. Lõpuks, kui autole lähemale kõndisime, nägime, et seal autos oli hoopis klassijuhataja mees. Appi, kui mark see oli!

AKNAD KINNI!
Oli reede õhtu ja mulle tuli sõbranna ööseks külla. Kuulasime minu toas Justin Bieberi albumit ja tantsisime toas ringi, karjudes iga laulu hästi kõvasti kaasa. Oli juba päris hilja ja hästi hämar, seega mu toas tuled põlesid, tänu millele oli õuest väga hästi näha, mis toas toimub. Mul oli aken täitsa lahti ja kardinad eest ning ühel hetkel nägime, kuidas mu kaks klassiõde lihtsalt tänaval seisid ja meid filmisid. Jäime kohe vait ja lükkasime kardinad ette. Kuigi meil oli väga häbi, oli see ikkagi naljakas ja me naerame selle üle ikka veel.

TERMINAATOR
Võtsime klassiga kevadel osa suurest jalgrattamatkast, kus oli peale meie veel sadu teisi inimesi. Kohe esimesel päeval kukkusin ma päris õnnetult ja pool mu nägu oli marraskil. Vigastused ei olnud väga hullud ja ma ei tahtnud varem koju minna, seega jäin oma katkise näoga ikkagi teistega koos telkima. Meie telgid olid püsti pandud ja liikusime sõbrannaga sadade telkide ja inimeste vahel söögiplatsi poole, kui mu sõbranna otsustas nalja teha ja röökis: „Appi, mis su näoga juhtus?! Sa näed välja nagu terminaator!”, tänu millele absoluutselt kõik inimesed minu poole vaatasid. Mul oli nii piinlik, et kõik mind jõllitasid!

Artikkel ilmus ajakirja Buduaar Teen november-detsember 2016 numbris.