Kuidas saatusega mängida

Ma olen ikka uskunud iseendasse ja arvanud, et saatust ei ole olemas. Või õigem oleks vist öelda, et mina olengi oma saatus-  nii nagu külvan, nii ka lõikan! Analüüsides oma sellist elufilosoofiat olen ma enam-vähem rahul ka resultaadiga.

Ometigi on mul põhjust selles kõiges kahelda. Pool aastat tagasi oli mu elus periood, mil mulle tundus, et keegi teine paneb paika minu elu mängureegleid. Motivatsiooni- ja huvipuudus vaheldusid senikogematu hirmuga. Ma olen alati teadnud, et suures plaanis olen ma täiesti mõttetu väike olevus, aga nüüd sain siis teada, et ma olen ebaoluline inimene ka oma elu juhtimisel. Nimelt andis minu enesekindlusele  korraliku hoobi kohtumine kaardimooriga. „ Mina ja kaardimoor? Nalja teete või? Mitte ku-na-gi!!!”, oleks ma igaühele öelnud ja ütlen ka nüüd. Aga ometi see juhtus… 

Eelmise aasta sügisel korraldasin  ühe peo ja inimeste lõbustamiseks  kutsusin ma sinna kaardimoori, kes soovijatele kohviku vaikses nurgas kaartide pealt  tulevikku ennustas. Mulle polnud kunagi ennustatud ja ainuüksi mõte sellest, et keegi kaartide või kuuli pealt tulevikku suudab näha, tundus naeruväärne. Pidu hakkas läbi saama ja kaardimoor pakkis oma asjad kokku. Hakkasin teda ukse poole saatma kui endalegi üllatuseks küsisin, et kas ta ka mulle ennustada võiks. Ta vaatas mulle silma ja ütles, et ennustamise eelduseks on usk ja keskendumine. Mõtlesin, et mis seal ikka, katsun siis korra mõelda nii, et saatust on võimalik ette teada. Pool aastat hiljem tuli mul tunnistada, et kõik kaardimoori ennustused läksid täppi. Ka need, mis hetk varem ebareaalsed tundusid. Kui esimesed asjad juhtuma hakkasid, siis oli see päris hirmutav, seda enam, et enamus tema ennustustest ei olnud kuigi meeldivad. Ennustused aina täitusid ja samaaegselt kahanes minu usk endasse ning  kasvas soov veelgi rohkem tuleviku kohta teada saada. See oli omamoodi sõltuvus ja hea võimalus otsustamist ja kohustusi vältida, kuna enamus asju ei sõltunud ju minust ja seega vähenes ka põhjuste hulk, miks ma peaks midagi asjade muutmiseks ette võtma. Nõrk olla  on ju  palju pingevabam ja rahulikum – see on nagu shopata parishiltonlikult teades, et kui raha otsa saab, siis saad alati isa käest juurde küsida ehk siis antud kontekstis kui mõistus otsas, siis  kaardimoor imeb küünla ja kaartidega välja kõik vajalikud vastused. Muide, sama kaardimoor rääkis mulle, et tema juures käivad nii poliitikud kui ärimehed, kes langetavad otsuseid sõltuvalt sellele, mida kaardid lubavad. How weird is that?!

Paar kuud peale pidu hakkasin ma saama ka teistelt peokülalistelt infot, et nendegi ennustused on täide läinud. See ei saa ju olla võimalik, et kõik on ette määratud. Milleks siis üldse eesmärke seada ja millegi nimel vaeva näha, kui kõik läheb kellegi võimsama plaanide järgi. Uskumatu, et ma lasin endale nii haledalt mütsi silmade peale tõmmata, sest sel hetkel tundus selline mõte vägagi loogiline. Värskendades oma mälu leiame ju kõik oma tuttavate seast inimesi, kes ei näe üldse elamisega vaeva, kuid kõik sujub kadestamisväärselt hästi. Nad saavad alati tuttavaks õigete inimestega, tõmbavad eksamitel õigeid pileteid, võtavad õnnestunult äririske. Samas teame kõik ka selliseid inimesi, kellel vaatama eeldustele lihtsalt ei vea. Nad satuvad elama valesse majja, jäävad korduvalt teiseks kandideerides uutele töökohtadele ja leiavad isegi  kaupluseriiulitelt üles üksikud praaktooted. 

Mulle meeldib salapära ja teadmatus, aga kõik see, mida ei ole võimalik käega katsuda, südamega tunda  või teadusega tõestada, tundub mulle ajaraiskamisena.  Kuigi kaardimoori külastus andis kinnitust, et mul ei pruugi õigus olla, siis usun ma endiselt, et igaüks suunab ise oma elu. Võib-olla tõesti, et saatus on olemas.  Aga mis kasu on selle etteteadmisest, kui seda muuda ei saa. Võib-olla seetõttu, et ennustus oli hirmutavalt täpne, aga võib-olla hoopis seepärast, et ma eelistan uskuda midagi muud, igatahes jäi minu jaoks see tulevikkupiilumine viimseks korraks. Ma olen veendunud, et sõltumata sellest, kas sa tead või ei tea oma tulevikku, juhtuvad sinuga siiski need asjad, mille sa oled otseselt või kaudselt esile kutsunud. Õnne leiavad maa pealt need, kes seda ise luua oskavad. See ei ole kaardimoori, boy-friendi ega ülemuse kätes.
Selleks, et oma eneseusku taastada, pidin ma läbi lugema mitu head raamatut, sealhulgas Muhammad Ali „ Soul of a Butterfly”, mida julgen ka teile soovitada.

 

Marge@buduaar.ee