Dane blogi: homoseksualism ei ole haigus ehk minu uus eeskuju Carmen

Dane blogi: homoseksualism ei ole haigus ehk minu uus eeskuju Carmen

Tere jälle! Loodetavasti olete kõik vana aasta koos halbade mõtete ja tegudega minema saatnud ja uue paukude ja kihisevaga vastu võtnud. Mina tahaksin ka oma esimese selle aasta teemaga julgelt alustada, lausa pauguga, võiksin öelda.

Tere jälle! Loodetavasti olete kõik vana aasta koos halbade mõtete ja tegudega minema saatnud ning uue paukude ja kihisevaga vastu võtnud. Mina tahaksin ka oma esimese selle aasta teemaga julgelt alustada, lausa pauguga, võiksin öelda.

Mõned kuud tagasi sattusin ühele Elu24 artiklile, kus keegi Carmen kuskil otse-eetris keskmist sõrme näitas, kuna üks saatesse sõnumeerija teda solvanud oli. Mis siin salata, klipp oli minu arvates ikka hiiglama naljakas. Näitasin teistele ka, saime kõik koos naerda. Kogu see n-ö stuudio, punane diivan ja postrid seinal olid juba omaette koomilised. Ja siis muidugi see Carmen, kes hirmus naljakalt tollele televaatajale vastu hakkas ja oma keskmise sõrme otse televaatajatele suunas. Ja kuigi kogu see kaadervärk oli nii naeruväärselt naljakas, mõtlesin samas, et on ikka mutt see Carmen – täitsa külma närviga seisab enda eest, olgugi et otse-eeter ja televisioon ja puha.

Läks veidi aega mööda, kui lehitsesin sõbranna juures Naistelehte, kus oligi juba intervjuu sama Carmeniga, kes rääkis otse ning avameelselt sellest, kes ta on, mis tal püksis on ja mis ta üldse maailma asjadest arvab. Lugesin artikli läbi ja mõtlesin, et pagan, tegemist on ühe tõeliselt enesekindla ja mõistliku inimesega. Võta või eeskujuks see tema suhtumine! 

Olen alati näiteks omasooiharate osas olnud seisukohal, et armastus ei küsi ei vanust, rassi ega ka sugu, seega – minu poolt OK. Suurem osa maailma inimestest jah toimetab piibli järgi ja peab seda varianti n-ö õigeks, aga kas see pole mitte natuke tobe, et viimsele kui ühele meie planeedi elanikule peab sobima see variant,  mida ühes väikeses raamatukeses kunagi kirjutati? Inimesed on erinevad, erandid kinnitavad reegleid ja sellist asja, KEDA sa armastad või KUIDAS sa end oma kehas tunned, ei saa mitte miski ega keegi meid ei ühegi kirjandusteose ega muu nõiavärgiga suunata. 

Just seetõttu mõtlesingi, kui tolle Carmeni kohta lugesin, et tema suhtumine on tõepoolest selline, mida eeskujuks võtta! Ma ei usu, et tal on olnud lihtne võtta vastu otsuseid, mis on olnud nii kardinaalsed ja elada selliselt meie (veel) sallimatus ühiskonnas. Olla sealjuures veel hilisõhtuses teles saatejuht, kus  igast nurgast loobitakse sõimu, roppusi ja mõnitusi. Jah, see, et ta sinna ronis, on tema enda valik, aga võib-olla ongi meil just seda vaja? Näha, et need n-ö teistsugused on tavalised inimesed meie kõrval. Käivad samamoodi tööl, arutlevad meiega ühistel teemadel, on edukad, teevad nalja, on targad ja arukad. Mitte ei marsi kuskil paraadil võrksärgis või sahista geiklubi tualettruumis. 

Ma nõustun paljude Carmeni ideede ja mõtetega, ta on väga julge. See, mis tal püksis on, kellega ta voodis sahistab või kuidas nad seda teevad, ei muuda seda, kuidas ta mõtleb elulistest asjadest ja inimestest. Ta ütleb, et eestlaste viga on selles, et selle asemel, et oma elu elada, elame ja kommenteerime pigem teiste elusid. Samuti ei poolda ta näiteks seda, et lapsel on kaks ema või vastupidi, vaid on laste osas kindlalt klassikalise peremudeli poolt. Ja veel, kui Carmenilt küsiti, mis on tema südames, ütles ta, et seal on suures osas tema enda elu. See on kõige olulisem. Pidada ennast kõige tähtsamaks ja elada oma elu nii, et ise õnnelik oleks. Öelge nüüd mulle, et seda suhtumist ei peaks eeskujuks võtma?

Ma lähen selle teemaga üsna kergelt hoogu, sest alati meenub mulle too õõvastav Erki Noole ja Lisette Kampuse kirjavahetus. Kes lugenud pole, guugeldage ja lugege. Mul läks sellest sõna otseses mõtte süda pahaks, kuidas meie kõigi rahvuskangelane ja eeskujulik sportlane tituleerib homoseksuaalsust kui haigust ja probleemi. Ja et selleks, et mitte samasuguseks muutuda, tuleb nende seltskonda vältida ning kuidas homoseksuaalsus tuleks ühiskonnast kõrvaldada teraapia või religiooni abil. Olles ise sealjuures ilmselt mitte teadlik asjaoludest, et tema enda treenitavate, kolleegide ja lapse klassikaaslaste vanemate hulgas on neid nn „haigeid“, keda tuleks ravida. 

Seega, proovime ehk uuel aastal olla veidi avatuma meelega ja mitte võtta eeskujuks ja austada neid, kes on kunagi meie ühiskonnas mingile positsioonile tõstetud, kuid kelle kitsarinnalisusel ja rumalusel pole enam piire, vaid hoopis neid, kellega meie seisukohad reaalselt teatud valdkondades ühtivad ja kes on sallivad vähemuste osas, püüavad maailma mõista nii nagu see täna on ja oskavad mitte hukka mõista. Olenemata sellest, kes nad on, kellega nad seksida tahavad, või mis neil püksis on.

Avatud südant ja avatud meelt ka!

Dane