Dane blogi: Põgenemine Eestisse

Järgmisel päeval sõidutas ta mind oma isa logiseva tööbussiga lennujaama ja mina istusin ning püüdsin paista veidikenegi kurb, et temas mitte kahtlust äratada. Teadsin juba siis, et meie vahel on kõik läbi. 

Ta tundus veidi rahutu ja tema poole vaadates nägin, et ta silmad on märjad. Küsimuse peale, mis viga, sain vastuseks, et tal on tunne, nagu ei näeks ta mind enam kunagi. Mu süda hakkas peksma ja tundus, justkui oskaks ta mu mõtteid lugeda ja olin talle vahele jäänud. Püüdsin oma närvilisust varjata ja rahustasin teda, öeldes, et näeme juba mõne nädala pärast, mil veedame jõulud ning aastavahetuse koos.  Mõni tund hiljem aga istusin juba lennukis ja siis pidin mina peaaegu nutma puhkema, kui armsas tumesinises kostüümis Estonian Airi stjuardess mulle eesti keeles heeringavõileiba pakkus. 

Lennuk maandus ja kuupäev oli 21. november. Lennujaama tuli mulle vastu too armas sõbranna, kellega kaks aastat tagasi olime siinsamas oma lähedastega hüvasti jätnud ja marsruudi Tallinn-Perth esimesele lennule asunud. Sõitsime mööda Tartu maanteed kodu poole ja lund hakkas sadama. Selle aasta esimest.  Ma tundsin, kuidas olin tegelikult oma kodu igatsenud ja pisaraid vägisi tagasi hoides lubasin endale, et ei lähe enam kunagi nii kaugele ja nii kauaks.

Järgmised päevad käisin järjest kõiki sugulasi, sõpru ja tuttavaid läbi. Olin Austraalias olles vaikselt oma Eesti kontole regulaarselt raha kandnud ja kuna mul kooli, tööd ega muid kohustusi Eestisse jõudes polnud, võtsin eesmärgiks hoolitseda selle eest, et see raha raisatud saaks. Tundus kohati, nagu oleks mind kuskilt puurist lõpuks lahti lastud, korralik laks pe*se peale antud ja öeldud „mine ja tee nüüd need kaks aastat tasa!“ Kuna kõik mu armsad sõbrad tahtsid järgemööda minuga tagasitulekut tähistada, siis möödusidki esimesed paar kuud Eestis päris hullumeelse graafikuga. 

Need kuud neelasid päris mitu liitrit veini, väga suure osa minu pangakontol olevast summast ja positiivse poole pealt ka viis lisakilo, mis Austraalia friikartulitega kogunenud oli. Üheks värvikaimaks korraks oli näiteks sama aasta jõululaupäev, mil perekondlikule jõuluõhtusöögile järgnes väike pidu sõpradega, mille käigus veetsime esialgu mitu tundi esmaabipunktis, sest mu koer suutis ühe kalli sõbranna suurest õnnest niimoodi pikali hüpata, et käsi tuli kipsi panna. See meid aga ei heidutanud ja edasi suundusime ikkagi ööklubisse, et üks õige jõuludisko maha pidada! :) 

Kui minu esimesed sõpradega kohtumised ja pidutsemised suudeti mulle andeks anda, siis nädalakese pärast mulle enam rahu ei antud. Üks reedene õhtu. Sõitsime seltskonnaga  vana klassikaaslase juurde ja mu telefon heliseb vahet pidamata. Sõbrannade pööritavad silmad ja tungivad soovitused telefon välja lülitada olid juba tavaline õhtu osa. Mina võtan kõne vastu ja kuulan, kuidas esimesed kaks minutit mööduvad suurte pingutustega rahulikult ja siis: „Kus sa üldse oled praegu ja kelle hääled seal taga on?“, „Kes need inimesed on sulle?“, „Mis kell sa koju jõuad?“, „ Kes sind koju toob?“, „ Miks sa mulle valetad?“ Ühelegi tema küsimusele ei vastanud ma iial õigesti ega ka ausalt. Ta oli veendunud, et olen autos, mis on täis võõraid mehi ja sõidan kuskile urkasse nendega pidu panema. Tundsin iga kord läbi telefoni, kuidas inimene lihtsalt ei suuda mind usaldada ning kuidas tal seest keerab, sest tal puudub minu üle kontroll, kuna on minust nii kaugel.  Hakkasin tema kõnesid ignoreerima ning tõsiselt selle üle mõtlema, mis meist saab ning kuidas temaga sellest kõigest räägin. 

Pidime oma esialgse ideaalplaani järgi lendama Eestisse koos, et veeta siin jõulud ja aastavahetus ning lendama siis tagasi Inglismaale, et sättida elu mõneks aastaks sisse Euroopas. Meie ühine lend Londonist Tallinna oli ostetud 5. detsembriks.  Mina muutsin oma broneeringut ning saabusin koju paar nädalat varem, kuid tema lend 5. detsembri õhtul Tallinna oli endiselt kehtiv.  Minu vabadusetunnet ja suurt rõõmu kodu ning sõprade üle hakkas seesamune kuupäev ahistama. Mõtlesin õudusega sellele, kuidas hakkame minu vanemate majas vaidlema, kaklema ja kuidas ta käitub minuga siin, minu kodus, samamoodi nagu ta oli seda teinud igal pool mujal. Kuidas ma peaksin ära unustada kõik sõpradega pidutsemised ja ilma temata väljas käimised? Mida aeg pühapäevale, 5. detsembrile lähemale jõudis, seda paanilisemaks ma muutusin. 

Sõitsin reedel Tartusse. Istusin sõbra juures, jõin lonks-lonksu järel veini ja vahtisin kivistunult kalendrisse.  Valasin pokaali veini juurde, palusin sõbralt sülearvutit ja urgitsesin kotist oma ID-kaardi välja. Logisin Estonian Airi kodulehele sisse ja veendusin, et lend on tehtud minu nime alt. "Olete kindel, et soovite broneeringu nr 2XXX3X tühistada?" – Klikkisin JAH  ja jõin pokaali põhjani.

Teiega, 

Dane