Dane blogi: Välismaamehed versus armsalt kartuliputru vohmivad eesti mehed

Dane blogi: Välismaamehed versus armsalt kartuliputru vohmivad eesti mehed

Käisin hiljuti ühe meessoost kursusekaaslasega pärast üsna intensiivset vene keele semestrit selle lõppu ja suve algust tähistamas ja tema jutust koorus umbes selline väljend: „Kõik vähegi arukad eesti naised on suures osas parematele jahimaadele saaki otsima läinud ja need, kes siin veel alles, on enamuses võetud. Nii, et kui keegi vähegi lootustandev isend silmapiirile satub, tuleb kiirelt tegutseda“.

Käisin hiljuti ühe meessoost kursusekaaslasega pärast üsna intensiivset vene keele semestrit selle lõppu ja suve algust tähistamas ja tema jutust koorus umbes selline väljend: „Kõik vähegi arukad eesti naised on suures osas parematele jahimaadele saaki otsima läinud ja need, kes siin veel alles, on enamuses võetud. Nii, et kui keegi vähegi lootustandev isend silmapiirile satub, tuleb kiirelt tegutseda“.

Ja see tundub viimasel ajal päris murettekitav teema olevat, sest miskipärast kuulen kõikjalt sama juttu. Eesti naised aina lahkuvad, sest võõramaa mehed pakkuvat palju rohkem ja pidavat olema ka keskmisest eesti mehest tunduvalt kvaliteetsemad. Ma ei oska vist küll mehi kvaliteedi poolest hinnata, aga tõsi ta ju on, et kaunid eesti naised ikka ja aina rohkem välismaa meeste päid hullutavad. Ja tegelikult tean ju päris hästi ise ka, kui „õigete“ meestena need maasturite ja AJ nahktagidega välismaa mehed meile, Tiiu-talu-tütrekestele, tunduvad.

Värske rahvaloendus kinnitab, et Eestis elab täna noori mehi rohkem kui noori naisi. Ja kui mina oma Facebooki kontolt naissoost sõbrad kiirelt üle vaatan, saan ehmatuseks liiga paljude kohta kommenteerida, et „ajutiselt välismaal“, „jääb välismaale tööle“, „läks välismaalasele mehele“, „käib välismaal koolis“ või „läheb kohe välismaale“. Mõnele neist, kelle kommentaariks on  „koos välismaa mehega“,  ei lisandu aga  „elavad Eestis“, vaid ikka vastupidi. Ükski mitte-eestlane juba naljalt oma naise kodumaale elama ja töötama ei soovi jääda, seda tean juba omast käest. Ja nii siit nelja tuule suunas lennataksegi ja tagasi Eestisse pisikesi tüdrukuid ja poisse sünnitama ei tulda. Aga mis siis eesti meestel viga on, et nii paljud meie sõbrannad (ja võibolla mõned ka teie hulgast?) võõramaa meeste kasuks on otsustanud?

Mina tegelikult ju tean ka, mis tundeid see valgel hobusel/kaherattalisel/maasturil välismaa ideaalmees tekitab. Eestis on kõigil olla kombeks kõigest tüdinud – ilmast, tööst, pimedusest, raha puudusest, töö puudusest, normaalsete meeste puudusest. Kui mõttetud need eesti mehed ikka on – lilli ei too, komplimente ei tee, raha ka ei teeni, juttu ei viitsi rääkida, jalutada ei viitsi, väljas lõunatamas käia ka ei raatsi. Süüa meeldib, õlut meeldib juua, sokke põrandale vedelema jätta ka ja kõige rohkem meeldib lihtsalt olla ükskõikne, kinnine ja isekas. Naised meeldivad neile muidugi ka, aga naine on rohkem selline iseenesestmõistetav lisa, mille pärast ei pea ise miskit muutma ega pingutama. Tore, kui on, aga kui ei ole, siis on ju ka tore olla. „Ei pea kellelegi aru andma ja nii“, ütlevad nad. Vähemalt nii näevad väga mitmed (aga ma ei kirjutanud siia, et kõik) eesti naised eesti mehi.

Ja kui siis tuleb keegi, kes olgugi, et välimuselt võibolla veidi eriskummalisem kui nägema harjunud, aga kes naeratab, raatsib komplimente teha, on veidi pahapoisilikult nahaalne, et sind endale võita ja on muidu tähelepanlik ja avatud suhtleja, siis tundub see justkui lotovõiduna, ja TÕELISE mehena. Ja nad ei paista ka nii hirmsalt tööd rabavat, et ühel heal päeval see rikkus tuleks ja lõpuks elama saaks hakata, mis mul on tunne, on paljudele eestlastele omane. Et hoiame aga kokku ja paneme kõrvale, et ükspäev siis on palju raha, saab hakata laristama ja lõpuks raha muredest prii ja õnnelik olla. No tegelikult ju nii on, et kui eesti naise unistus on omale Louboutinid saada, tuleb iga penn nendeks ise teenida, või mis?

Ma loodan, et te saate aru, et esiteks on minu lugu kerges huumori võtmes ja teiseks räägin pigem stereotüüpidest kui näiteks meestest oma elus või veel enam, teie meestest! Aga samas oleme  ju kõik nii ise virisenud kui ka sõbrannasid virisemas kuulnud just nendel samadel teemadel. Ma tahangi siinkohal öelda, et võibolla need eesti mehed ei oskagi meile alati õigeid sõnu öelda või nad  tõesti ei taju oma kuuenda meelega, miks ja millal meil kurb meel on ega oska paha tuju kuidagi paremaks muuta. Ja on ka neid, kes iial ei tule ise andeks paluma või selliseid, kes lihtsalt ei oska ega jõua meie tujude tuuritamisega kaasas käia, aga see ei tähenda seda, et nad ei armasta. Niiviisi vahel kohmetud nagu nad on või mõnikord nii armsasti kartuliputru sisse vohmides on nad ju armsad ka. Seepärast me ei saagi  võrrelda eesti mehi lõunamaa meeste temperamendi või ameerikaliku kõvatamisega, sest sellistena nad meile enam ei meeldiks. Nii et ma tahaksin kõigile neile, kes veel Eestisse ja eesti mehega on jäänud, meelde tuletada, et te oma teist poolt just sellisena võtaksite, nagu nad on ja selle asemel, et oodata ja ilmselt ootama jäädagi mingeid filmides nähtud žeste, armastuavaldusi või kes teab veel mida, võiksime ju märgata seda, kuidas nad oma võibolla tagasihoidlikkusega, võibolla häbelikkusega või võibolla üheainsa armsa SMSiga meid võluvad.

 

Kuuma suve!

Dane