Dane probleem: rahulolematusest toitumishäireteni

Dane probleem: rahulolematusest toitumishäireteni

On mõned teemad, millest teadsin juba blogi alguses, et pean kindlasti kirjutama. Osadest neist olen teile ka juba kirjutanud ja osad lihtsalt ootavad õiget aega. Ühest neist, mis nii mulle kui ka väga paljudele teistele naistele tuttavaks teemaks, ma täna kirjutangi. Ja see on toitumishäired ja ületreenimine.

On mõned teemad, millest teadsin juba blogi alguses, et pean kindlasti kirjutama. Osadest neist olen teile ka juba kirjutanud ja osad lihtsalt ootavad õiget aega. Ühest neist, mis on nii mulle kui ka väga paljudele teistele naistele tuttavaks teemaks, ma täna kirjutangi. Ja see on toitumishäired ja ületreenimine.

Olen juba lapseeast olnud sportlik ning osalesin kõigil jooksu-, suusa- ja kergejõustikuvõistlustel, tantsisin rahvatantsu, hiljem olin korvpallimeeskonna tantsutüdruk ja käisin lisaks alati paar korda nädalas jooksmas. Joosta on mulle alati meeldinud ja kuna ma kasvasin üles üsna väikeses kohas, kus spordisaale või muid võimalusi grupi- või muudeks treeninguteks polnud, siis oli jooksmine parim variant – millal iganes, kus iganes ja ei maksnud midagi. 

Ja kuigi ma olen alati jooksmas käinud, sest mulle see lihtsalt meeldib, mäletan, et mingist hetkest tegin seda vaid selle eesmärgiga, et parem välja näha ja need igavesti liigsed kolm kuni viis kilo alla saada. Ma ei mäleta, millal või mis momendist see algas, aga ma mäletan, et see oli umbes aasta-kaks kestev periood, mil ma absoluutselt oma peegelpilti ei talunud. Hommikusööki ma ei söönud, sest aega ei olnud. Koolis ei söönud lõunat, sest tahtsin selle raha kulutada mujale, nt kaltsukast ostetud riietele või kreemidele ja solaariumile. Õhtul läksin muusikakooli ja kui sealt umbes kella kaheksa ajal bussiga koju sõitsin ja bussijaamast koju jalutasin, korrutasin endale, et olen terve päeva nii tubli olnud ja pole midagi söönud, et nüüd, kui koju lähen, kõnnin otse oma tuppa ja hakkan õppima, kööki ei lähe. See ei õnnestunud mul vist kordagi. Olin koju jõudes juba nii nõrk, et ma lausa jooksin kööki ja sõin kõike ettejuhtuvat kiiresti ja palju. Ja siis 30 minuti möödudes istusin oma toas ja olin täiesti masendunud, et miks ma kõik jälle ära rikkusin ning lubasin endale, et alustan homme uuesti ja paremini.

Oli üks suvi, mil ma käisin iga päev jooksmas. Hommikul ärkasin varem ja käisin enne tööd jooksmas, pärast tööd jalutasin viis kilomeetrit rongijaama ja õhtul koju jõudes pidin kas teed jooma, ühe leivaaviilu või õuna sööma, aga alati jäi see vaid plaaniks. Sõin kõike, mida külmikust leidsin. Kõige rohkem sõin lihtsalt saia, juustu ja magusaid saiakesi. Just neid, mille pärast hiljem end kõige hullemini tundsin. Dieete ei pidanud ma aga kunagi, ma ei suutnud kunagi millestki kindlast loobuda, kui juba, siis loobusin toidust üleüldse. Ühed ekstreemseimad seitse päeva tol perioodil olid need, mil sõbrannaga veepaastu pidasime. Lugesime selle kohta ja olime veendunud, et organismi on vaja puhastada ja mis see seitse päeva vanade rasvavarude peal elada siis ära ei ole. Lisaks oli meil alates vist kolmandast päevast ka päris korralikud treeningud ette nähtud – jooksmine, ujumine, jalutamine. Mäletan, et läksin teisel päeval tolleaegse peika ema ja õega metsa seenele ja pidin seal puude ja mätaste vahel peaaegu minestama. Pea käis ringi ja ma ei suutnud isegi metsas lonkida. Öösiti magada ei saanud, sest kõik kondid valutasid. Pidasin need seitse päeva vastu ja kaotasin kuus ja pool kilo, mille järgneva kahe nädalaga kohe tagasi sõin, sest juba kaheksandal päeval lahmisin hommikusöögiks leiba, liha ja kartulit. Mõtlen täna ja ma lihtsalt ei mõista, mis mu peas toimus.

Lisaks jooksmisele käisin mitu korda nädalas infrapunasaunas, tegin koolist poppi, et jõusaali minna, masseerisin end igasugu tselluliidivastaste harjakestega, määrisin trimmivaid kreeme, mähkisin end toidukilesse ja käisin sellega saunalaval higistamas (ma ei kujuta ette, kuidas mu tolleaegne peika mind küll normaalseks pidas), jõin palju teed ja tegin pärast seitsmekilomeetrist jooksu 40 minutit pilatese harjutusi otsa. Ma tundsin iga kommi või krõpsu pärast süümepiinu ja kordagi ei olnud ma kaalunumbriga rahul. Lugesin erinevaid raamatuid, artikleid, internet oli täis erinevaid “thinspirationi” foorumeid, millest osad kiirelt ära keelati või sulgeti, sest need olid tugevalt anoreksiat pooldavad.  

Loomulikult saan ma täna aru, et see kõik on absoluutne jaburdus ja oma tervisega mängimine, aga tol hetkel ma sellest aru ei saanud. Ma ei mõelnud üldse millelegi muule kui sellele, et ma lihtsalt ei ole endaga rahul ja seda tuleb kiiremas korras muuta mistahes meetoditega. Ma kirjutan teile sellest kõigest, sest kui mina selles hulluses elasin, ei saanud keegi mind aidata, sest keegi ei teadnud seda. 

Ma olin ju väliselt seesama mina, käisin koolis, sõpradega väljas, aga sisemiselt ma seda ei olnud. Minu probleem ei läinud nii kaugele, et seda oleks märgatud, kuid see ei tähenda seda, et see ei oleks minu jaoks probleem olnud. Need mõtted hakkavad rusuma ja alateadlikult sinu elu kujundama. Mina sain nendest mõtetest lahti, kui kolisin Austraaliasse ning sealne elustiil ja suhtumine mind muutsid. Kuid kindlasti on teie hulgas neid, kes kas on sarnaste probleemidega kokku puutunud, võitlevad nendega siiani või tunnevad muret mõne lähedase pärast. Ja ma tean, et selliselt elades on tunne, justkui oleks kõik su ümber raamitud ja vabadus kuidagi piiratud. Seega ma nii loodan, ehk suutsin oma seekordse postitusega tuletada mõnele teist meelde, et sellest jubedast tundest on lõpuks aeg vabaneda, abi paluda või siis minna ja abi osutada. 

 

Päikest, kompvekke ja saiakesi! ;)

Dane