Annemai 12 meest: ootamatud “üllatused”

Kindlasti tahate te teada, kas ja mida on toimunud minu ja Marko vahel.  Olen Markoga päris mitu korda suhelnud ja ühe korra isegi koos väljas käinud, aga kuna see väljaskäimine lõppes natuke ettearvamatult, siis pärast seda on muutunud ka meie suhtlemine. Ma ei saa salata, et väliselt on Marko kena mees. Aga väliselt kellelegi meeldida ei ole ju kuigi keeruline. Esimene mulje on oluline, aga kokkuvõttes on see vaid väga väike osa inimesest. See on umbes sama oluline, nagu näiteks see, et mingi asi on kollast värvi. Teile võib ju kollane värv meeldida, aga see ei tähenda, et iga kollane asi on kohe teie lemmik. See, et inimese sisse piiluda ja aru saada, kas sulle see kõik, mida sa näed, ka tegelikult meeldib, võib võtta kuid, aastaid ja isegi aastakümneid. 

Mis siis täpsemalt juhtus sel deidil? Loodan, et Marko ei pahanda, et ma sellest kirjutan. See oli üks selline olukord, mida ma olen kogu aeg endale lubanud, et mina sellist olukorda mitte kunagi ei tekita. Et ma jään alati väärikaks, ükskõik kui valus see ka poleks. Kõik sai alguse sellest, et meie teisel kohtumisel plaanisime minna karaokebaari. See oli minu idee, aga tema soov. Chattisime mõned päevad enne netis ja arutasime, mida võiks koos ette võtta. Marko ütles, et ta ei viitsi midagi sellist teha, mis poleks meeldejääv ja seetõttu lihtsalt klubisse või restorani ta ei soovi minna. Ja tegelikult olen ma sama meelt, sest vaba aega on meil kõikidel päris vähe ja seda tuleb veeta nii, et sellest tekiksid väärtuslikud mälestused. Niisiis arutasime, et mis on need asjad, mida tahaks kunagi proovida, aga pole siiani teinud. Ma rääkisin oma suurest kõrgusekartusest ja sellest, kuidas ma tahaks purilennukiga lennata või kasvõi kuumaõhupallis olla, kuigi ma seda nii väga kardan. Marko aga rääkis, et ta tahaks karaoket laulda - et on palju sellele mõelnud ja iga kord endale lubanud, et kui tekib võimalus, siis proovib ära. Ma haarasin sellest mõttest kinni ja nii saigi kokku lepitud, et läheme karaokebaari. Sellist kohta polegi nii lihtne Tallinnas leida, sest eestlased ju ei käi karaoket laulmas. Paar normaalset kohta siiski on, aga neid külastavad peamiselt soomlased ja venelased. Meil muidugi vahet ei olnud - hakkasime õhinal kodus laule ette valmistama ja panime paika, et reedel (so 3 päeva pärast) on meie mõlema jaoks elu esimene karaoke-night! See tundus piisavalt kinky minu jaoks ja peaaegu sama hull asi kui langevarjuhüpe, sest ma pole kunagi laval üksinda esinenud. Ma valisin Marju Läniku laulu "Karikakar" - mõtlesin, et kui juba tulemas on nii kreisi õhtu, siis peab võtma ka mingi pisut kreisi laulu. Kuulasin Youtube's ja harjutasin omaette - päris naljakas oli, aga nüüd võin seda vabalt peast laulda. Marko valis Metallica "Nothing else matters", mis on küll hea laul, aga vähese kogemusega laulumehele natuke raske valik minu meelest. Igatahes tõotas tulla ülevindi lõbus õhtu.

Mind võeti reede õhtul auto peale ja sõitsime lõbusas tujus kesklinna poole. Marko parkis auto ära ja hakkasime üle tee karaokebaari ukse poole liikuma, kui üks vene keelt kõnelev noor naisterahvas meile järele jooksis ja meid peatas. Alguses ei saanud ma millestki aru, mõtlesin, et see on keegi turist, kes teed küsib. Neiu oli kena, kuid ta nägi välja nagu jõulukuusk -  juuksed oli lokki keeratud ja kandis selliseid bling-bling riideid, mis kõik olid kas kulda või kivikesi täis või poolläbipaistvad. Ärge valesti aru saage - mul pole midagi sädelevate riiete vastu, aga kui absoluutselt kõik sädeleb ja pole seejuures ühest komplektist, siis see on maitsetu. Kingad, pluus, kott, müts - kõik oli kas ketikesi või kivikesi täis. Polnud igatahes minu maitse, aga võimalik, et meestele meeldib. :)

Neiu tuli otse minu juurde ja hakkas närviliselt vene keeles minuga rääkima. Umbes 30 sekundit ei saanud ma millestki aru. Ma küll räägin pisut vene keelt, aga ta rääkis väga kiiresti ja mulle tundmatute sõnadega. Ühel hetkel toibusin ja sain aru ka ühest eestikeelsest sõnast, mis ta korduma kippus - see oli "kuratilits" :). Ma jõudsin vaid mõelda, et kas tõesti keegi nendest Budu kommentaatoritest on mu mingil viisil üles otsinud :)) Aga siis sekkus Marko ja hakkas peaaegu veatus ja voolavas vene keeles rääkima ning võttis naisel kergelt õlgadest ümbert kinni ja jalutas temaga eemale. Ma naiivitar sain alles siis aru, mis toimub - selgus, et Marko pole siiski päris vaba ja  vallaline mees. Vähemalt arvas see neiu nii, kes nõudis minult vene keeles aru, mis ma tema mehega väljas teen. OMG! See oli ootamatu, sest isegi mu sõbrad, kelle sõber on Marko, ei öelnud, et tal keegi on. Aga eks see "mul on keegi" tähendab igaühe jaoks erinevat asja - mõni peab ennast isegi siis vabaks meheks, kui tal on naine ja laps, aga pole ametlikult laulatatud. 

Marko rääkis minust u 20 sammu eemal naisega 5 minutit juttu, siis läks naine ära ja mu karaokekaaslane tuli minu juurde ning vabandas ning ütles, et see oli täitsa "lambiteema". Mul oli kuidagi piinlik ja paha. Ma isegi ei tea, miks. Iseenda ees oli häbi, et ma sellisesse olukorda üldse sattusin. Sest põhimõtteliselt ma ei vaata mehi, kellel on naised. Rohkem me sellest ei rääkinud. Kuna meil pole mingit suhet, siis polnud minu asi selle kohta rohkem küsida ja ka tema ei pidanud oluliseks selgitada. Sisenesime karaokebaari, aga ilmselgelt mõlemal oli tuju null ja kumbki meist lavale ei läinud. Istusime u 20 minutit, kumbki näppis oma telefoni ja saime mõlemad aru, et vist on targem ära minna. Ta viis mu koju, rääkisime teepeal sõna otses mõttes "maast ja ilmast". 

Öösel saatis Marko mulle Facebooki: "Sorry!". Ma vastasin: "No problem :)"...  

Mu eksperimendi eesmärk oli mehi paremini tundma õppida. Esimeste nädalatega olen oma eesmärki uhkesti täitnud ja oluliselt targemaks saanud. Eks näeb, mis tulevik toob.

Buduaarile Annemai