Reklaam sulgub sekundi pärast

Annemai võrgutab: kas Facebookis liigub normaalseid vallalisi mehi? I don’t think so :)

Paljud minu sõbrannad on Facabooki abil endale mehe leidnud või on suhe just tänu sellele veebilehele arenema hakanud. Üldiselt on see neil nii toimunud, et keegi saadab sõbrakutse ja hakkab suhtlema ja saadakse kokku ning mingi aja pärast ongi big love. Või  siis on naine ise kutse saatnud kutile, kes meeldib. Tavaliselt rohkem polegi vaja teha - edasi tegutseb juba mees ise. Kui sa meeldid talle, siis ta võtab sõbrakutse vastu ja ühendub, aga kui sa ei meeldi, siis ei juhtu midagi. Minu meelest on ise kutsesaatmine üks paremaid võimalusi kohe teada saada, kas kutil on huvi või mitte.  Ega väga vahet ju polegi, peaasi et inimesed tutvuvad ja armuvad. Mõtlesin siis minagi, et Facebook on üks igati lihtne ja mugav viis mõne toreda mehega kohtumiseks ja tegin väikestviisi eksperimendi - kui normaalsed on need mehed, kes Facebookis naistega kontakti otsivad. 

Paljud minu sõbrannad on Facabooki abil endale mehe leidnud või on suhe just tänu sellele veebilehele arenema hakanud. Üldiselt on see neil nii toimunud, et keegi saadab sõbrakutse ja hakkab suhtlema ja saadakse kokku ning mingi aja pärast ongi big love. Või  siis on naine ise kutse saatnud kutile, kes meeldib. Tavaliselt rohkem polegi vaja teha - edasi tegutseb juba mees ise. Kui sa meeldid talle, siis ta võtab sõbrakutse vastu ja ühendub, aga kui sa ei meeldi, siis ei juhtu midagi. Minu meelest on ise kutsesaatmine üks paremaid võimalusi kohe teada saada, kas kutil on huvi või mitte.  Ega väga vahet ju polegi, peaasi et inimesed tutvuvad ja armuvad. Mõtlesin siis minagi, et Facebook on üks igati lihtne ja mugav viis mõne toreda mehega kohtumiseks ja tegin väikestviisi eksperimendi - kui normaalsed on need mehed, kes Facebookis naistega kontakti otsivad. 

Loomulikult jätsin ma välja need välismaised imelikud kirjasõbra otsijad ning kahtlased penskarid, aga ülejäänud mehed, kes mulle sõbrakutse viimase poole aasta jooksul on saatnud, rivistasin kõik üles.

Enne, kui konkreetseid mehi analüüsima hakkan, teen väikese ülevaate ka statistikast - olen viimase kuue kuu jooksul vastu võtnud 46 sõbrakutset meessoost isikutelt, nendest 26 on olnud omad tuttavad ja 20 on olnud võõrad (või ei suuda ma lihtsalt kohe kokku panna, kellega on tegu). Lisaks, 21 meest ootavad siiani sõbrakutse accept´i. Mille järgi olen ma siis teinud vahet, kas võtta sõbrakutse tundmatult vastu või mitte? Aga loomulikult esmamulje järgi. Igasugu David Hasselhoffi või Beckhami profiilipildiga meeste kutseid ma vastu ei võta. Samuti neid, kellel on pandud mingi lambinimi, või on näha, et nad ongi inimesed, kes tahavad valimatult ükskõik kellega sõprust luua ning neil on meeletu hunnik poliitikutest ja staaridest sõpru. 

Aga nüüd siis minu Facebooki eksperimendi juurde. Vaatasin oma sõbrakutse taotlejad üle ja mõtlesin, et kuigi ma ei tunne nendest ühtegi, siis võtan viis meest oma sõbraks ja ühe kõige meeldivamaga lähen kohtingule (kui ta muidugi kutsub). Mõeldud, tehtud. Olin oma viie uue sõbraga kontaktis ligi kaks nädalat ja olen tulnud väga üllatavale järeldusele - suurem osa neist on pervod, kel puudub päriselu! Viiest kaks on seda kindlasti, üks on suure tõenäosusega ja kahe kohta mul puudub arvamus. 

Niipea kui olin aktsepteerinud sõbrakutsed, mis võisid seal oodata mind juba nii umbes kaks nädalat, sain ma postkasti esimese kirja: aitäh, et mind sõbraks võtsid! "Nojah, mis seal ikka, palun, palun," mõtlesin ma ja saatsin smaili talle vastu. Noormees aga jätkas suhtlemist ja seda ülimalt intensiivselt. Kui ma ei olnud ta kirjale ühe minuti jooksul vastanud, tuli juba kolm uut kirja ja küsimust postkasti. Ta uuris kõike -  kus linnas ma elan ja kus koolis käisin, kas mu Facebooki pildid on ikka minust endast, kiitis mu jalgu ja siis me jõudsime ka pointini … Tagatipuks pidin talle selgitama, miks mul ei ole igal pildil stiletosid jalas. Selgus, et olen langenud mingi varba- ja kingaperverdi otsa, kes hakkas mulle rääkima, kui seksikad on ikka naise jalad, kui need on kividega kaunistatud stiletodes. Ta uuris mu jalanumbrit ja mis värvi varbaküüned mul praegu on. Ma ei pidanud kaua vastu, lõpetasin viisakalt teema ja ütlesin, et pean magama minema. Aga oh üllatust - hommikuks oli taas kiri temalt postkastis, kus ta palus mul vastata, kas mind häirib see, kui mehel on varbaküüs lõhestunud. Appi! Loomulikult ei vastanud ma sellele kirjale. No kust need perverdid tulevad? Kõige friikim on aga see, et see inimene ei suhtle sugugi võltskonto alt vms, tal on kontol oma pildid, oma ametikoht ja kontaktandmed.  Pildi järgi täiesti sümpaatne mees, aga selle jalajutuga hirmutas mu küll ära. Mõtle, kui sul oleks kodus mingi varbapervo. Fuih, kui õudne! Paar päeva hiljem saatis ta taas kirjakese: "Tere, päikesekiir!" No mida asja - me pole kunagi kohtunud, oleme vaid pool tundi varvastest ja kontsakingadest rääkinud ja juba olen ma tema päikesekiir. Vastasin viisakalt tere ja ütlesin otse, et kui ta tahab jälle mu jalgu kiitma hakata, siis säästku aega ja sõnu, mind see ei huvita. Sinna see meie suhtlemine siis jäigi, rohkem ta enam ei tülitanud.

Ka teine noormees oli üks kahtlane frukt. Kui ta nüüd oma identiteeti välja mõelnud pole, siis on ta väidetavalt rikas ja edukas ärimees - vähemalt nii ta mulle väitis. Aga kui sa nii edukas ja rikas oled, miks sa siis ööd ja päevad netis istud ja midagi targemat ei tee? Ma muutusin poole tunniga talle nagu mingiks terapeudiks. Kutt hakkas pärima igasugu küsimusi, milles ta nn naisterahva arvamust vajas. A la kas naistele on oluline lihases keha ning miks naised rahakoti suurust vaatavad. Ja kui ma vastasin, et ma ei usu, et kõikidele naistele rahakoti paksus kõige olulisem on, siis ta ei tahtnud kuidagi selle väitega leppida ning hakkas rääkima mulle oma kurba lugu, kuidas kõik naised teda ära kasutavad (rahaliselt), kuidas ta alguses oma rahakust varjab (huvitav, mulle rääkis küll selle esimese 15 minuti järel välja) ning kuidas seetõttu ei julge ta püsisuhet luua. Ja siis, oh üllatust, pärast tunniajalist vestlust tunnistas ta juba, et mina tundun teistsugune olema :D. Oeh, oleks me näost näkku kohtunud, siis ei oleks ma suutnud oma naeru tagasi hoida. 

Kolmas ja viimane, kes nendest nn uutest sõpradest elumärki andis, ei hakanud mitte suhtlema, vaid pani absoluutselt igale mu pildile "meeldib" ning lisas mõned kahtlased kommentaarid, mille peale ma ta sõbralistist välja viskasin. Näiteks kirjutas ta mu kassipildile alla: "Mm, need karvad, sinna võiks tundideks ära uppuda!" Ja pani naerunäo ühele väga kurvale minu poolt jagatud lingile. Viimane piisk karikasse oli aga see, kui ta kümmekond minu pilti oma seinale jagas. Milleks see hea oli, aru ma ei saanudki. Ütle siis veel, et Facebookist võib normaalseid mehi leida :D.

 

Tänaseks päevaks on need mõlemad perverdid sõbralistist eemaldatud ja mina saan rahuliku südamega oma eksperimendile joone alla tõmmata - Facebookis ei ole normaalseid vallalisi mehi!

 

Sooja naeratusega siit sohvanurgast,

Annemai