Annemai võrgutab: kas uusrikkad ongi sellised?

Annemai võrgutab: kas uusrikkad ongi sellised?

Nagu ikka elus, on mõni nädal huvitavam ja sisutihedam kui teine. Nii ka minul. Viimasel ajal pole meesterindel midagi väga põrutavat toimunud. Üks asi on aga selgeks saanud – see 12 mehe võrgutamine pole mingi keeruline aasta eesmärk. Kui hästi pingutada, saavutab selle ka ühe nädalaga. Samas, kui elad omas pähklikoores ja inimestega ei sotsialiseeru, siis võib see võtta aega palju aastaid. Täna tahaksin ma rääkida mitte meestest ja võrgutamistest, aga ühest õhtusöögist ja perekonnast, kellega kohtusin.  Nojah, kaudselt oli ka see õppetund teemal, millist meest ma endale kunagi ei tahaks. Jagage mu järgnev lugu mõtteliselt kaheks, millest üks osa on pealkirjaga “Raha” ja teise nimi on “Asjad”. Alustame siis rahast …

Nagu ikka elus, on mõni nädal huvitavam ja sisutihedam kui teine. Nii ka minul. Viimasel ajal pole meesterindel midagi väga põrutavat toimunud. Üks asi on aga selgeks saanud – see 12 mehe võrgutamine pole mingi keeruline aasta eesmärk. Kui hästi pingutada, saavutab selle ka ühe nädalaga. Samas, kui elad omas pähklikoores ja inimestega ei sotsialiseeru, siis võib see võtta aega palju aastaid. Täna tahaksin ma rääkida mitte meestest ja võrgutamistest, aga ühest õhtusöögist ja perekonnast, kellega kohtusin.  Nojah, kaudselt oli ka see õppetund teemal, millist meest ma endale kunagi ei tahaks. Jagage mu järgnev lugu mõtteliselt kaheks, millest üks osa on pealkirjaga “Raha” ja teise nimi on “Asjad”. Alustame siis rahast …

Teatavasti oli Tallinnas hiljuti see ülipopulaarne restoranide nädal, kui kõikides parimates restoranides saab kolmekäigulise õhtusöögi vaid 20 euroga. Üks mu koolivend Mart, keda ma tööalaselt aitasin, oli mulle õhtusöögi selle eest lubanud ja nüüd ta helistas ning teatas, et tasumise tund on saabunud. Olin väga rõõmus, sest see oli just selline laupäeva õhtu, kus kõik olid kuskile sõitnud ja ma tundsin end väga üksildasena. Läksime kokkulepitud õhtul restorani, ja kõrvallauda juhtusid kaks inimest, keda ma põgusalt tundsin, sest käisime kunagi samas koolis. Mart tundis neid päris hästi, sest tegu oli tema klassivennaga. Igatahes oli üle pika aja väga tore näha vanu tuttavaid nägusid, lükkasime lauad kokku ja otsustasime koos õhtut veeta.  Selgus, et mees, kes kooli ajal oli täitsa tavaline poiss, oli vahepeal äriga rikkaks saanud, ning naine, kes kooli ajal oli oma lennu iluduskuninganna, oli tema elukaaslaseks ja lapse emaks saanud. Aga enne, kui ma neist räägin, peatume veel õhtusöögil. 

Kuna selle restoraninädala õhtusöök sisaldas 20 euro eest kolme söögikäiku, siis pidi kõik joogid sinna juurde ostma. Meie laua mehed ei hoidnud end tagasi ja õhtusöögi jooksul toodi lauda kaks pudelit Möet’i ja kaks pudelit punast veini. Õhtusöök kestis kokku vaid poolteist tundi (annan selle restoranile andeks, sest restoraninädala raames oli normaalsest restoranist saanud kiirtoidukoht, kus eesmärk oli võimalikult ruttu söök ette anda ja inimesed ära saata). Õnneks või kahjuks jäi viimasest avatud šampusepudelist enamik joomata. Õhtu oli tore, aga piinlik moment tekkis siis, kui saabus tasumise tund. Pudel šampust maksis selles restoranis sada eurot ja veinipudel 56, koos muude jookidega oli meie arve nelisada eurot. Mardi sõber viskas kaks sotti lauda ja seadis end minema, lisades, et ta ei viitsi juuksekarva pooleks ajada, et kes kui palju jõi. See tähendas seda, et Mardile jäi arvest maksta pool. Nägin, kuidas Mardil nägu ära vajus – ilmselgelt polnud ta arvestanud sellega, et peab nii palju kulutama, sest meie ei joonud peaaegu mitte midagi. Mart oli autoroolis ja mina piirdusin klaasikese šampusega, isegi see jäi pooleli. Oleks siis see koolivend kasvõi küsinud, et palju ja mida me joome. Aga ei, joogid telliti lauda eelnevalt nõu pidamata. Üldiselt, kui keegi nii tellib, siis sa ei mõtle, et ta tellib sinu raha eest. Etteruttavalt lisan, et Mart veel hiljem mainis koolivennale, et arve oli päris krõbe, aga viimane viskas sellise uusrikka lause, mis lausa sõnatuks võttis: raha tuleb kulutada, sest muidu pole uuel rahal ruumi, kuhu tulla. Ha-haa, ma ütlen. 

Ja kuigi see ei peaks minu asi olema, rikkus see omamoodi ebaõiglane sündmus kogu õhtuks mu tuju. Aga see oli alles esimene osa õhtusöögist. Edasi kutsuti meid nendele inimestele koju külla. Kodu oli väga uhke, ma ütleks, et koledalt uhke. Võltskulda oli kogu maja täis alustades trepikäsipuudest ja lõpetades lillevaasidega. Ma olen rohkem selline  ökonaine ja see kodu polnud kindlasti minu maitse. Aga üllatama pani mind hoopis muu.  Tekkis küsimus, et kellele need Eesti uusrikkad oma kodu ehitavad, kas endale või kellelegi teisele?  Mulle jäi küll mulje, et kellelegi teisele, sest kui külla jõudsime, siis haaras majaperenaine mul käest kinni ja ütles, et teeb mulle väikese tutvustusringi. See kestis pool tundi, ja mitte seetõttu, et maja väga suur oli, vaid seetõttu, et iga asja juurde kuulus hinnakirja ja ostuajaloo tutvustamine. “Selle pildi maalis eritellimusel Epp Maria Kokamägi ja see maksis 8000 eurot”, “selle lambi tellis mees Egiptuse käsitöölastelt ja see maksis 3000 eurot”, see infrapunasaun on Eesti ainuke omalaadne ja” “siin on minu garderoob ja kui sa tähele veel ei pannud, siis on mul siin kingi 10 000 euro eest.” Ja ma pean teile ütlema, et tema mees ei olnud sugugi parem – ka tema jutt käis ainult raha umber. Ma oleks nagu tõsielusarja Ainult Essexis sattunud. Kahju, kui inimestel on raha, aga kõik see, mida raha eest osta ei saa, on täiesti paigast ära.

Vot siis selliseks olid muutunud minu kunagised koolikaaslased. Väide, et raha on haigus, on igati taas kord tõestust leidnud.

Öelge teie, kas enamik uusrikkaid ongi sellised? Mul pole au kuigi palju selliseid inimesi tunda, aga olen kuulnud kümneid naljalugusid nende elust, mis kõik väidetavalt tõele vastavad.Pean tunnistama, et ma olen ka alati tahtnud ilusaid asju ja unistanud sellest, et raha oleks nii palju, et poleks probleemi oma soovide täitmisega. Aga pärast seda külaskäiku mõtlen ma tõsiselt, et kui raha muudab inimesed selliseks, siis parem ärgu seda raha olgu.

Võimalik, et selle loo osatäitjad tunnevad end ära, sest ma ei püüdnudki varjata detaile, mis neile iseloomulikud on. Sel juhul ütlen vaid, et “sorry, see on minu arvamus”.

 

Mitterikas Annemai