Helen võitleb: ma ei ole mitte ainult sõltuvuses toidust, vaid ka sõltuvuses toidusõltuvusest

Minu viimase aja kohutavaimaks avastuseks on saanud tõsiasi, et mõtlen toidust, toitumisest ja kaalust rohkem, kui üks normaalne, ambitsioonikas ja tervete elueesmärkidega inimene võiks. Mul on suured plaanid ning helge tulevik. Elus edasiviivate eesmärkide nimel tegutsemist lükkan aga pidevalt homsesse päeva. Seni kulub minu vaim, energia ja aeg kinnisideedele ning mõtetele, mis on seotud söömisega ning sellest sõltuvale kehale. Olen täielikult oma toitumisvajaduste ori ja täitumatute unistuste ohver. Ma ei ole mitte ainult sõltuvuses toidust, vaid ka sõltuvuses toidusõltuvusest.  Rääkides pidevalt söögist, oma halbadest harjumustest, vingudes rahulolematuses oma keha pärast ning arutledes uute võimaluste üle olen kaotanud paljude sõprade ja pereliikmete soovi minuga suhelda. "Sinuga on kõik OK, jäta juba," vaevuvad nad aeg-ajalt veel ütlema.

Juba hommikul ärgates keerlevad esimesed mõtted toidu ja söömise ümber - kuidas täna? Kas proovin end jälgida ja piirata? Kas mul on kõht juba tühi? Enamasti olen hommikuti sama otsustuskindel kui õhtuti: võtan end kokku, muud varianti pole. Nii alustan päeva kange kohviga, millele ma loomulikult suhkrut ei lisa, vaid tilk vähendatud rasvasisaldusega piima. Seejärel peaks midagi sööma, aga mida? Avan kümneid kordi külmkapi ust, vaatan sahtlitesse, kottidesse, kappidesse, lootes leida midagi, mis oleks kalorivaba, ehkki sellist toitu pole olemaski. Banaanis tundub liiga palju olevat, müslidest ja hommikuhelvetest rääkimata.

Vaadanud, otsinud ja juurelnud, otsustan kodus hommikust mitte süüa. Ausal töeldes, ega hommikuti eriti ei isuta ka, kahest tassist kohvist täiesti piisab. Mõneks ajaks. Kuna mõtlen toidule ka siis, kui nälga pole, arutlen pidevalt endamisi, et peaks ikka midagi sööma, juba sellepärast, et veresuhkru taset kontrolli all hoida, ja et hiljem sööma hakates üle ei õgiks. Niisiis otsustan poest läbi minnes siiski midagi hamba alla võtta. Hea küll, ostan banaani. Poodi jõudes aga kisub justkui magnetiga saiakeste juurde. Pistan kotti 1 rasvase lihapiruka ja lohutan end, et ühe ikka võib ja rasv pole ju tegelikult halb, kui seda väikestes kogustes tarbida.

Need mõtted on aga hukutavad, sest juba järgmisel hetkel süüdistan end, et ma üleüldse järele andsin! Ahh, pistan kotti veel 4 lihapirukat; minu sees möllab viha, tõeline orkaan, mis mu kiirel sammul veel kommiriiuli ja jäätisekülmikuni viib, paar Suffeli šoksi võtan ka. Poest väljudes istun autosse ja võtan 5 minutit, et äsja ostetu hävitada – ära süüa. Prahi viskan kohe minema, et ei jääks mingeid tõendeid. Tagasi koju sõites tunnen süümekaid ja meenub, et pidin ju ostma veevarusid, et oma kaalujälgimisega korralikult jätkata. Tagasi ei lähe, see päev on niikuinii nahka läinud.

Koju jõudes ja tööle asudes mõtlen arvuti kõrvale võtta kerge võileiva. Oma planeeritud võileiba tehes söön samal ajal ära veel 4-5 saiaviilu rohke või, juustu ja muu kraamiga, veidi värsket lisades, loodan end natukenegi lohutada, et söön midagigi tervislikku. Aga külmikust leian veel viimased 2-3 kohukest, need on jube head vürtsika võileiva peale. Ent võileiva vahel olnud tšilli on pannud suu niivõrd õhetama, et pool pakki ahjuõuna jogurtit läheb ka hästi alla. OK, nüüd on parem. Teeks veel ühe kohvi. Ja suitsu. Viimasest jääb suhu ebameeldiv maitse, söön peale ühe õuna ja hakkan tööle. Olles väga süvenenud oma töösse, unustan tõepoolest mõneks ajaks söömise. Pealegi olin pärast viimast õuna ju lubanud, et täna rohkem ei söö.

Siiski tuleb peagi hakata lõunasööki valmistama. Tunnikese kokates ei haara mu käsi kordagi toidu järele. Jätan lõunasöögi vahele ka siis, kui teised on sööma tulnud. Kui plats taas puhas, võtan kahvliga mõned ampsud otse pannilt. Kas oli ka hea? Oli küll. Nüüd võiks õhtuks ühe koogi teha. Osa tainast söön toorelt. Noh, maitsen omast arust niisama, aga ometi avastan, et võtsin liiga palju, ei jätkugi kogu plaadile. Kook valmis, söön ühe kolmandiku ära, kiirustan lasteaeda, pärast poest läbi, külmkapp kodus ju tühi. Ja lapsele võtaks midagi head. Ennast ma ka ei unusta. Pakk kummikomme kõlab hästi – mõeldud, tehtud. Lapsest järele jäänud maiuspalad söön samuti ära, tema eiti ei armastagi nänni, sööb meelsamini puuvilju.

Läheme koju kotitäie toiduga, järgmiseks päevaks võtsin poest tervislikumat kraami, millest süüa teha. Kohukesed jätsin ostmata. Proovin ju homme uuesti. Kodus ootab kallis mees, kes oli ka poes käinud, no ja loomulikult võtnud kõike seda, mida mina ostmata jätsin: kohupiimakreemid, kohukesed, küpsised, pakk komme, siidrit, suitsuvorsti, õhtuseks grilliks liha ning vorstikesi, ja kui keegi peaks läbi tulema, siis ka eriti pehme ja hõrk kohupiimastritsel … Mmm, täna ju veel võis?! Pealegi, keegi peab ju need asjad ära ka sööma, tegin ju koogi ka. Kuna jääme lapsega õhtuti mitmeks tunniks veel kahekesi ja mees läinud, saan veel süüa. Keegi ju ei näe ega tea, kui palju ma juba söönud olen. Soojad juustusaiad, šokolaadimüsli piimaga, paar kommi, või siis vähemalt pool pakki on veel garanteeritud. Seda kõike kiiresti, suu on nii täis, et vaevalt mahub kinni, vahepeal ähvardan ära lämbuda. Siis aitab.

Otsustan varakult magama minna, sest olen küllastunud. Tihti see ei õnnestu, sest õhtul mehe saabudes on vaja veel grillida ja seltskonna mõttes ka mõni siider juua. Proovin ära kõik vorstisordid ja liha. Seltskond on minu jaoks igav ja leian end ka selletõttu üha uute palade järgi haaravat, paar viilu musta leiba maitseb ka hästi. Viimaks soovin head ööd ja lahkun, alati varem kui teised, sest niisama, ilma söömata-joomata, ma ei oska seltskonnas istuda, aga ühel hetkel saab kõht tõesti täis ning uni tuleb peale. Kuna liha või ketšup või mis iganes oli ikkagi liiga soolane, siis on paras ülejäänud kommid ka ära süüa. Siis on tõesti kõik. Pesema ja voodisse. Magada on raske, näen unenägusid, vähkren ja higistan. Keset ööd tuleb põiekas ja lippan vetsu. Kõht on hirmus tühi, käin külmiku juurest läbi. 5-6 Mesikäpa küpsist ning veerand pakki külma jogurtit rahuldab mind päris hästi. Tagasi voodisse. 

Olnud üsna hilja õhtul ja ka öösel söönud, on hommikul kohutav nälg. Ei mõtlegi sellistel päevadel midagi piirata. Lükkan oma kaalujälgimise täiesti teadlikult järgmisesse päeva edasi. Eesolev päev kulgeb sarnaselt eelmisele, mis omakorda sarnanes enamikule päevadele viimase pooleteise kuu jooksul. Lasknud kõigel minna, ei jäta ma siiski kalorite lugemist. Õppisin seda poole aasta jooksul mõnda aega tagasi. Olin olnud tubli ja langetanud 3 kuuga üle 10 kilo. Olin oma täiskasvanud elu jooksul saavutanud esimest korda ideaalkaalu, nii sale ja kerge olin viimati olnud 15-aastaselt. Ometi kevade ja grillihooaja saabudes murdusin. Miks?!

Helen

PS! Heleni võitlusele toitumishäirega saad ka edaspidi Buduaari veebis kaasa elada, sest avaldame tema blogi ka edaspidi. Lisaks on Buduaaril andmeid, et Helen pöördus uuesti abi saamiseks professionaali poole.

Heleni esimest postitust näed SIIT.