Helen võitleb: Mõtlen lakkamatult toidule, vahet pole, kas söön või nälgin

29 kommentaari
Helen võitleb:  Mõtlen lakkamatult toidule, vahet pole, kas söön või nälgin

Olen 26-aastane, mul on 5-aastane tütar ja toetav abikaasa. Ta väidab end minu välimuse osas igati rahul olevat, ent enesele märkamatult on ta teinud juba aastate eest ja hiljutigi märkusi minu treenituse või keha kohta. Kriitikat tunnetan ka puudutuste läbi, mis minu n-ö probleemsetes kehapiirkondades (kõht, reied…) aset leiavad. Loomulikult lükkab tema mu kahtlused ümber, kinnitades, et kõik on ideaalne. Mul on raske uskuda, sest tema iluideaalid, naised, kes silma jäävad, on alati väga kõhnad. Ka tema ema ja õed on piitspeenikesed. Olen muuseas kuulnud neid rääkimas kaalunumbrist 45 ja 8% keharasvast! Hullumeelne ju, aga ainult nüüd ja praegu tunnistan, et minu jaoks kadestusväärsed numbrid.

Olen 26-aastane, mul on 5-aastane tütar ja toetav abikaasa. Ta väidab end minu välimuse osas igati rahul olevat, ent enesele märkamatult on ta teinud juba aastate eest ja hiljutigi märkusi minu treenituse või keha kohta. Kriitikat tunnetan ka puudutuste läbi, mis minu n-ö probleemsetes kehapiirkondades (kõht, reied…) aset leiavad. Loomulikult lükkab tema mu kahtlused ümber, kinnitades, et kõik on ideaalne. Mul on raske uskuda, sest tema iluideaalid, naised, kes silma jäävad, on alati väga kõhnad. Ka tema ema ja õed on piitspeenikesed. Olen muuseas kuulnud neid rääkimas kaalunumbrist 45 ja 8% keharasvast! Hullumeelne ju, aga ainult nüüd ja praegu tunnistan, et minu jaoks kadestusväärsed numbrid.

Kuskil 17-aastaselt kaalusin umbes 65 kg (167 cm pikk) ja arvasin vahel harva, et olen paksuks läinud. Sel ajal hakkasid lähedased, eelkõige ema, tegema märkusi minu tohutu söögiisu kohta. Sõin tõesti juba siis palju. Mitmed portsud korralikku toitu, lisaks võileivad ja kõik hea-parem kraam, mis kodus leidus. Väga palju ja kiiresti ma juurde ei võtnud, sest olen trennide ja huvide tõttu alati üsna liikuv olnud. Ometi hakkasin end süüdi tundma. Sel ajal tekkis ka kooliskäimisega probleeme. Mäletan, et paljud päevad nägid välja sellised: läksin õigeks ajaks kooli, pidasin paar tundi vastu, 11-ajal lasin jalga, läksin koju. Tundsin süümepiinu ja lohutasin end toiduga, sõin nii palju, kui sisse mahtus, kuni hakkas halb. Lõpuks panin näpud kurku, oksendasin.

Kui kõhus veidi kergem hakkas, sõin jälle, seejärel viskasin pikali ja magasin paar tundi. Ärgates oli kõht tühi või oli see lihtsalt isu, igal juhul suundusin voodist otse külmkapi juurde. Kui teised pereliikmed hakkasid koju jõudma, suutsin end vaos hoida. 19-aastaselt jõudsin esimest korda psühhiaatri juurde, kes diagnoosis buliimia ja kirjutas välja antidepressandid. Võtsin neid paar kuud, kaotasin 5-6 kg nii, et ei saanud arugi – ma lihtsalt ei muretsenud selle pärast! Rohud mõjusid, kuid ma ei teinud ravikuuri lõpuni. Ma ei mäleta, kuidas vanad harjumused tagasi tulid, aga vähem kui aasta hiljem kaalusin 73 kg.

Tol ajal ei pidanudki ma seda väga hulluks, vaatasin kuidagi läbi sõrmede, sest tahtsin süüa. Elasin välismaal ning kogu mu teenitud raha läks toidule. Ma ostsin süüa kolm korda rohkem kui teised, kellega koos elasime. Ometigi ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu enne, kui jäin lapseootele. Raseduse alguses kaotasin 5 kg, olin nii rahul sellega. Siiski ei hakanud ma end raseduse ajal piirama ja võtsin üheksandaks kuuks juurde umbes 30 kg, kaaludes viimastel rasedusnädalatel üle 90 kg.  Kolme kuu möödudes olin endises kaalus ja aasta hiljem juba 60 kg. Tookord kadusid need kilod tänu imetamisele ja lapsega jalutamisele imeväel ilma, et oleksin erilist vaeva näinud. Ent mingil ajal hakkasin jälle ebanormaalselt palju sööma, ma ei osanud ega tahtnudki siis analüüsida, miks ma nii palju söön.

Umbes kaks aastat tagasi, mil kaalunumber ligines taas 70 kg, hakkasin oma söömisharjumusi märkama. Ma sõin meeletult, eriti armastasin saiu, koogikesi, küpsiseid, nii magusat kui soolast. Sattusin ahastusse, millele järgnes veelgi depressiivsem õgimine, kuni lõpuks taas oksendama hakkasin. See tegi olemise kergemaks ja vähendas süümepiinu, kuigi kaalu langusele kaasa ei aidanud. Peagi olin taas psühhiaatri vastuvõtul, kes kirjutas ilma pikemalt lobisemata välja samad rohud, mis mõne aasta eest. See periood mu elus sai saatuslikuks ka tänu sellele, et tekkisid sõbrannad, kes mõjutasid mu suhtumist välimusesse. Tahtsin ilmtingimata olla sama sale kui nemad või veel kõhnem. Niisiis hakkasin tablette võtma suuremates annustes, kui ette nähtud ning mõju oli kohene. Süda oli paha, süüa ei suutnud. Paari nädalaga hakkas langema kaal ja tõusma enesehinnang. Võtsin antidepressante viis kuud nagu ette nähtud ja kaotasin selle ajaga pea 10 kg.

Mõne kuu jooksul pärast tablettide lõpetamist hakkasid vanad harjumused tagasi tulema, tekkisid enneolematud isud, mille abil end taas üsna paksuks sõin. Sel talvel hakkasin aduma, et olen surnud ringis, aga otsustasin endale “koha kätte” näidata ja hakkasin dieete pidama. Õppisin toitu kaaluma ja kaloreid jälgima. Kaal langes ootuspäraselt hästi ning jooksmine hakkas mulle üha enam meeldima kuni sai igapäevaseks harjumuseks. Ent kaloreid ei söönud ma rohkem kui 1200 ja trennide arvelt lisatoitu ei tarbinud. Tasapisi kadusid minu menüüst rasvad, mille tõttu jäi peagi ära ka menstruatsioon. Olin kaotanud üle 6 kg, kui esimest korda libastusin ja sõin end kolme päeva jooksul totaalselt haigeks – päevas ligi 10 000 kcal. Pärast seda lahenes ka menstruatsioonimure ning vaim oli valmis uuesti alustama.

Kogusin end kiiresti ja edaspidi kärpisin menüüd veelgi. 1200-st lubatud kalorist sai 800. Kaal langes, ma olin rõõmus, tegin veel rohkem sporti, jooksin üha pikemaid distantse kuni suutsin läbida ka poolmaratoni. Kaalu näol tagasilööke ei olnud, iga päev oli number veidi väiksem. Hoog oli sees, mõnel päeval ei söönud ma midagi peale kurgi. Enesele üllatuseks ei olnudki kuigi raske toidust loobuda. Kuu aega tagasi murdusin taas ja hakkasin sööma, ilmselt ei pidanud keha enam vastu, sest treeningkoormus oli üsna suur. Sõin kõike, mis kodus leidus, poest haarasin kõige järele, mis isu tekitas, järgi ei jäänud midagi. Loomulikult tegin seda kõike salaja. Teiste nähes suutsin end kontrollida, kuigi pidevad neelud tegid mind üsna närviliseks. Enesetunne oli muidugi väga halb, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Süüdistasin ja vihkasin end nõrga iseloomu pärast ning sundisin end uuesti kokku võtma. Füüsiliselt oli raske liigutada, tegutseda. Trennist ei suutnud mõeldagi, sest olin kurguni toitu täis. Vahepeal oksendasin, et kergem hakkaks ja sisimas lootsin end jooksurajale ajada, aga tegelikkuses hakkasin veel rohkem sööma.

Söömine väsitas, olin pidevalt unine ja laisk, samas puhata oli raske, sest nägin vaid unenägusid ning täis kõht andis magadeski tunda. Ometi võtsin end paari päevaga kokku ja alustasin uuesti. Sõin minimaalselt, mõne õuna päevas. Imekombel sellest piisas. Võiks isegi öelda, et kui ma ei söö, siis ei teki ka “nälga”. Kui aga saiakese vms maitset tunnen, läheb silme eest mustaks ja pidama enam ei saa. Avastasin umbes nädal pärast õgimisrallit, et ma ei olegi kaalus juurde võtnud. Kaal oli hoopis langenud ja seda rohkem kui oleks üldse osanud unistada. Sealt peale said harjumuspäraseks söögi-joogirohked nädalalõpud, mille pärast süümepiinu ei tundnud, sest nädala sees nälgisin. Ja kaal langes veelgi, kuni saavutasin 55 kg. Esimene eesmärk oli saavutatud! Seejärel hakkasin sööma teades, et kui vaja võin iga kell nälgida. Sellises tempos elan praegugi. Vahepeal, pärast neid päevi, mil söön taas ligi 10 000 kcal, võtan kaalus juurde 2-3 kg. Mul on üsna kiire loomulik ainevahetus, aga nüüd on tekkinud järjekordne kinnisidee – saada endast võimalikult kiiresti ja võimalikult palju “jääke” välja. Seni olen piirdunud tagasihoidlike vahenditega, et seedimist aktiivselt “töös hoida”, ent mõtlen tõsiselt, milliseid preparaate kasutada, et miski mu sees ei seisaks…

Ma ei oskagi enam öelda, mis laadi toitumishäirega on tegu. Ma tean, et midagi on valesti. Eelkõige olen võimetu end kontrollima, kui olen otsustanud normaalselt süüa, ma lihtsalt ei suuda lõpetada. Ma söön kogu päeva jooksul võileibu ja müslisid. Loomulikult olen palju lugenud ja tean, miks söömasööstud tekivad – see on näljutamise tagajärg jne. Aga ausalt, mulle tundub, et lihtsam on tühja kõhuga olla, kui langeda jälle maitsete meelevalda, mis ei lase mul normaalselt elada. Pealegi pean saledaks saama, tahaksin olla väga kõhn ja kondine! Kadestan selliseid tüdrukuid ning mind on raske ümber veenda. Miks see nii on, võin järeldada mõningal määral meie ühiskonna suhtumisest, sest NIIII PALJU tunnustust ja komplimente, kui viimastel kuudel, pole ma kogu elu jooksul kokku ka saanud. “Sa oled nii fantastiliselt kõhnaks jäänud!”, “Sa oled muutunud, näed hea välja, oled alla võtnud?!”, “Tubli, et end käsile võtsid!” jne. See motiveerib samas suunas edasi pingutama, eeskujuks “sõbrannad” Facebookis, kes on minust 10 kg veel kergemad ning nende piltide all on mitmekümneid kommentaare, kus ei jõuta ära mainida KUI ILUSAD nad on, rääkimata sadadest like‘dest! Ma ei tea, miks see mulle nii väga korda läheb, sest tegelikult on mul häid sõpru ja sõbrannasid, kes armastavad mind igasugusena. Mind ei ole kunagi mõnitatud ega narritud. Mu lapsepõlv on olnud rahulik ja puberteediiga üsna kompleksivaba. Ent ometi on minu jaoks nii tähtis, kuidas ma teistele tundun ja milline on minu kuvand! 

Ma olen pöördunud nii psühholoogi kui rahvaravitsejate poole, küll mitte otseselt söömishäirete, aga hoopis enesehinnangu ja motivatsiooni tõttu. Seni läheb edasi samamoodi. Tõusu ja mõõna  perioodid on mind saatnud läbi elu ja ikka nii, et kui on hästi, siis paremini enam olla ei saakski; kui on halvasti, siis ikka nii, et elumõtetki on raske leida. Loomupärase impulsiivsuse vastu eriti ei saa ning see kajastub nii töös, eraelus kui ka toitumises. Hetkel püüan taas minimaalselt süüa ning olen optimistlik, et asjad hakkavad taas laabuma. Mul on energiat ja tegutsemistahet, sest tunnen end üle mitme söögipäeva taas kergemana. Viimaseid patuseid päevi kahetsen üha enam hirmuga, et söödud kalorid jäävad ühel päeval taas minuga…

Buduaarile Helen

 

PS! Heleni võitlusele toitumishäirega saad ka edaspidi Buduaari veebis kaasa elada, sest avaldame tema blogi ka edaspidi.