Kirg vs turvatunne ja stabiilsus

Pärast pikka koosveedetud aega oma kallimaga tekib tihti palju küsimusi: Kas kõik jääbki nii? Kui temaga olen, kas ma jään millestki ilma? Mis siis oleks, kui me poleks koos? Kas Tema on ikka see õige? Kui ühel päeval kõik lõpeb ja ma jään üksi?

Pühendad kogu oma aja kallimale, lausa elad ja hingad talle. Koosveedetud aeg on olnud mõlemale tõeliselt nauditav. Kuid mingi hetk võib tekkida küsimus, kuhu mu sõbrad on jäänud? Keda ma saan sõbraks üldse nimetada, kui kõik mu elu ja mõtted kuuluvad vaid Talle?

Igaüks meist siiski vajab head sõpra, kellele vahel oma südant puistada. Jagatud mure on kergem, ja teada värk, et enamik naisi armastab suhteprobleeme omavahel arutada. Nii algavad otsingud, mis võivad viia suhte jällegi vastupidisesse olukorda, kus üks pool veedab enamuse ajast hoopis sõprade seltsis. Kallima positsioon võib liikuda hoopis tahaplaanile ja lõpuks võib ta tunda ennast täielikult kõrvale jäetuna, tähtsusetuna. Tavaliselt selline olukord tekib suhtes ajal, kui suur armumine on möödas ning peale teineteise hakatakse nägema ka muid nüansse elus ning rohkem hoolitsema oma "mina" eest.
 Aga ei saagi elada vaid ühele inimesele, ka kõige suuremas armastuses tuleb säilitada tasakaal. Suhe peaks toimima terviklikult, kus on rahuldatud mõlema vajadused erinevates sotsiaalsfäärides.

Sa vaatad Teda ja mõtled: meie kooselu tulevikus saab olema täiuslik, me saame lapsed ja oleme ise ka edukad. Ühel hetkel võib peas aga plahvatada - kas tõesti on Tema just See inimene, kellega ma pere loon ja õnnelikult elu lõpuni koos elan? Aga võib- olla on kusagil Keegi, keda ma lihtsalt veel ei tea - veel parem minu jaoks. Kust ma seda tean? Tekivad kõhklused ja igasugused küsimused: äkki olen ma ikka liiga noor, et ennast nii tõsiselt siduda? Äkki peaks elu rohkem nägema ja kogema? Kui ma juba praegu kahtlen, siis äkki oleks juba praegu parem lahku minna, sest mida aeg edasi, seda raskemaks see läheb? Äkki see tunne pole see kõige õigem, sest armastusel on siiski nii palju variatsioone?

Võib-olla see polegi sel juhul armastus. Võib-olla on see kindlustunne, mis eriti rasketel hetkedel välja tuleb, sest sa pole kunagi oma muredega üksi, sul on tugi. Võib-olla on see kartus, et ei leia enam oma mallidele vastavat inimest, kellega koos meeldivalt aega veeta. Muidugi ka hirm üksijäämise ees. Kindlasti on suur osakaal meie turvatundel, igaüks meist vajab seda.
Aga mis siis, kui „liblikad” kõhust kaovad? Nii mõnigi naine võib mingil hetkel hakata romantika ja kire järgi puudust tundma. Kas see tähendab kohe suhte ja armastuse lõppu?

Võib- olla tuleviku armastus ongi harmooniline partnerlus? Suhe, kus mõlemad pooled on rahul, et nende perekonnamudel on toimiv - toredad lapsed, ilus kodu, elatakse majanduslikult heal järjel. Naise ja mehe vahel ei pruugigi enam seda armumistunnet olla, mis nende suhte esimeses järgus oli ning suur armastus ja pühendumus suunatakse hoopis oma lastele ja tööle.

Kui tekivad tõsised mõtted oma püsisuhte lõpetamiseks, aga leidub nii poolt ja vastu mõtteid, kaob ka osa igapäevaelust.  Armsad kõned ja sõnumid, ühised ettevõtmised ja üllatused, külaskäigud, suur tähelepanu, turvatunne – sellised asjad panevad tõsiselt otsuse üle mõtlema, kas tasub kohe, kui „liblikaid“ enam pole, suhe lõpetada. Otsust raskendab kindlasti ka sinu lähedaste nõuanded ja soovitused, a’la oled sa ikka kindel? Vaata kui tore ta sul on? Kas sa tahadki üksi olla? Tekib suur segadus mõtetes, et mis on õige otsus.

Aga võib- olla tõesti on parem üksi olla? Ehk on üksiku elu just mulle. Eriti just pärast püsisuhet, kus ollakse teadlikud selle rõõmudest ja valudest. Üksi olemine ei tähenda ju midagi õudset - saab kogu oma aja pühenduda vaid endale ja teha põhimõtteliselt kõike, mida hing ihkab. Suhe siiski tähendab pühendumist, arvestamist, kokkuleppeid, kompromisse ja valikute tegemist. Kui juba selliesed kahtlused oma partneri õigsuse kohta kripeldavad, on see äkki märk sellest, et tuleks lahku minna - ei tea.

Eks ole inimesi, kes oma valikutes ja otsustes on täiesti kindlad ning kõigutamatud – teavad, mida tahavad ja kuidas. Kuid ruumi jätkub ka kõhklevatele. Siiski on kõik meie enda valikutes kinni, ei tohiks kahetseda, mis tehtud, vaid hoopis seda, mis tegemata jäänud.

Kuulake siiski oma südamehäält!

Buduaarile
Maarit Kasemägi