BUDUAARI BLOGIKOKK MERILIN TAIMRE TOITUMISHÄIRETEST: Tahtsin saada perfektset keha!

10 kommentaari
BUDUAARI BLOGIKOKK MERILIN TAIMRE TOITUMISHÄIRETEST: Tahtsin saada perfektset keha!

Blogija Merilin Taimre räägib avameelselt oma toitumishäirest, mis laastas tema elu varases nooruses. Tema blogi „Paljas Porgand” valiti 2015. aasta paremuselt kolmandaks toidublogiks Eestis ning teda ennast kuuendaks tublimaks blogijaks.

Blogija Merilin Taimre räägib avameelselt oma toitumishäirest, mis laastas tema elu varases nooruses. Tema blogi „Paljas Porgand” valiti 2015. aasta paremuselt kolmandaks toidublogiks Eestis ning teda ennast kuuendaks tublimaks blogijaks.

Olen pealtnäha üks tavaline Eesti neiu, kuid soontes voolab mul tõeline gypsy veri. Mitte et ma nüüd ennustamisega või pettustega elatist teeniks, küll aga käivad mul emotsioonid üle pea, kargan ja kriiskan keskmisest naisest paarkümmend korda rohkem ja julgust on minusse ka tavalisest rohkem süstitud. Noh, nagu üks tõeline gypsy ikka!

Minu gypsy temperamendiga nõustuvad kindlasti kõik Kotid selga blogi lugejad, kes mind selle pea kahe aastaga on väga hästi tundma õppinud. Olen nende jaoks küll virtuaalne teisel pool maakera elav tegelaskuju, kuid usun, et minuga kohtudes näevad nad kindlasti esimese asjana gypsy hinge.

Ma ise näen ennast ühe tugeva, motiveeritud ja kangekaelse naisena, kes ei jäta enne, kui on oma tahtmise saanud. Suhtes on see kindlasti üks kõige halvemaid loomuomadusi, kuid minu tulevikuperspektiivis mängib see väga olulist rolli. Nii keelan endale allaandmist, motiveerin end kõrgemale pürgima ning ei jäta enne, kui soovitud tulemus pihus.

Kriitika pani tegutsema

Kui olin noor ja ullike, siis mängis see tugev iseloomujoon minu vastu. Võtsin teiste kriitikat väga tõsiselt südamesse, toitusin liialt palju teiste arvamusest ning meedia söödast. Saanud väheke kriitikat siit ja sealt, et olen paar kilo juurde võtnud, seadsin ma endale ühe laastava eesmärgi – saavutada perfektne keha. Ebakindlana ja teistest inimestest mõjutatuna uskusin ma, et olen rohkem väärt, kui mul on peenikesed jalad ja lame kõht. Kuna allaandmine ei ole minule omane, siis piitsutasin end aastaid, et teistele „meeldida”. Samaaegselt olin iseenda suurim vaenlane, vihkasin oma keha, ükskõik kui peenike ma ka polnud, seda, kuidas ennast kohtlen, ning lõputut valetamist iseendale ja varjamist teiste eest.

Üks suurimaid motiveerijaid kaalus veel rohkem alla võtta on teiste inimeste kommentaarid: „Issand, sa oled niii peenike! Mis su saladus on?”, „Sa oled niii ilus! Oled päris palju kaalust alla võtnud!”. Need inimesed ei tea tavaliselt, et see, mida nad näevad, on näljutamise või oksendamise tulemus. Kiites haige kaalukaotust, mõjub see ta söömishäirele kui pikk pai. Enne, kui selliseid kommentaare sotsiaalmeedias või silmast silma jagada, tasub mõelda, kas tegemist võib olla järsu ning ebatervisliku kaalulangusega. Mulle tuli selliseid „komplimente” palju, kuna töötasin sektoris, kus enim luges väline ilu. Pärast tervenemist ei kiidaks ma eal kellegi kõhna välimust, kuna ilu ei peitu selles. Leian, et tugev ja tervisest pakatav välimus ja sisemus on palju ilusam ning rohkem kiitust väärt!

Tunnistasin lõpuks endale, et mul on tegemist toitumishäiretega. See kestis piinarikkalt ja võttis mitu aastat ühe tüdruku kõige ilusamatest noorusaastatest, milleks on 16–20 eluaastat. Mul oli selle aja jooksul paar tõsisemat suhet, kuid partnereid paistis see kas mitte huvitavat või nad lihtsalt leidsid, et probleemi on kergem ignoreerida. Kuna sel ajal elasin perekonnast juba iseseisvana omaette, siis ei olnud nemad mu häirega kursis, südames lebasid vaid kahtlustused.

Ei hakka pikemalt kirjutama, milles see haigus avaldus, kuna ainuüksi haigust põdev/põdenud inimene suudab selle olemust täielikult mõista. Nii on mulle pärast oma videoülestunnistust* toitumishäirete teemal kirjutanud kümneid naisi, otsides minu käest abi ja tuge, kuna mujalt nad mõistvat suhtumist ei leia.

Häirest aitas üle armastus

Mina sain oma häirest üle Jake’i kohates. Kokku kolides taipas ta, et mul on toiduga haiglane suhe. See mees õpetas mulle, et minu tõeline ilu peitub minu naeratuses, enesekindluses ning tugevuses. Ta korrutas mulle iga päev, et armastab mind sellisena, nagu olen ja ma ei pea ennast muutma, et teistele meeldida. Ta pidas minu toitumispäevikut, et tuua mulle silme ette, kui halvasti ma oma kehaga käitun. Ta pani mind lugema hirmutavaid artikleid, kuidas võin oma organismi ära rikkuda. Ta oli valmis mulle arstiabi otsima. Ja ta ütles, et kui nii jätkan, siis ta ei suuda olla mu kõrval tunnistajaks, mida iseendale teen. Viimane punkt oli vist tõeline pöördumiskoht mu jaoks, kuna viimase asjana oleksin soovinud teda kaotada. Samm sammu haaval sai alguse tee paranemiseni. Muidugi oli neid päevi, kus langesin tagasi sügavasse auku ning oli tunne, et ei saa sealt enam kunagi välja. Kuid armastava ja sinusse uskuva kaaslase abiga on kõik võimalik!

Oma 21. sünnipäeva tähistasin ma juba terve naisena, kelle hobideks oli saanud uskumatul kombel kokkamine ning fitness. Õppisin toitu armastama, valides selleks jätkusuutliku tervisliku eluviisi. Hakkasin toitumise kohta palju lugema ja uurima, et oma kehale tasa teha kõik need aastad, mil seda piitsutanud olin. Ühendasin oma uusi teadmisi fitnessiga ning tulemuseks on tugevam ja tervem mina kui kunagi varem.

Tagantjärele ei suuda ma ära imestada, kui väär mu kehataju toona oli. Olin igati normaalkaalus tüdruk, kuid kritiseerivate kommentaaride tulemusena vaatas mulle peeglist vastu keegi teine. Ma suutsin näha vaid oma vigu ning kujutasin neid ette isegi seal, kus neid polnud. Minu ideaalkaal langes iga korraga, kui olin soovitud kaalunumbri saavutanud. Alguses oli selleks 50 kg ning siis paari kuu möödudes juba 43 kg. Kuid peeglist vaadates nägin end sellegipoolest paksuna. Ma katsusin alatihti oma reisi, käsi ja kõhtu, kujutades ette, et see kõik on pekine. Ma unistasin, et mu roided paistaksid välja ning ülareite vahele moodustuks suur ava ehk nn thigh gap. See oli lõputu võitlus iseendaga, kuna haigena ei ole sa iseenda jaoks kunagi piisavalt hea. Haigus ei peitu mitte kehas, vaid mõtteviisis. Seega tuleks sealt ka paranemist alustada. Kui vaatan pilte, kus ma olin enne söömishäireid normaalkaalus, siis näen igati tervet, õnnelikku ja ilusat tüdrukut. Ma ei võtaks sealt mitte ühtegi kilo maha, kuna see tüdruk säras oma tõelises ilus.

Nüüd on mul siiralt hea meel nii lähedastelt kui võõrastel kuulda, et mind peetakse tervisliku eluviisi supernäiteks. See on vast üks suurimaid motivaatoreid seda kõike jätkama.

Ma tahan elada oma elu nii, et mul poleks tulevikus millelegi kurvastusega tagasi vaadata. Tervislik toitumine ning treenimine aitab mul seda füüsiliselt saavutada. Ma soovin elus palju saavutada ning seeläbi muuta ka teiste elusid. Tahan tutvustada inimestele tervislikku eluviisi kui lõputut protsessi, mis ei ole mitte energia- ja ajaröövel, vaid vastupidi – hoopis investeering iseendasse, et oma eesmärke täiel jõul saavutada!

Paljud valivad „puhtama” toitumise ja keskmisest aktiivsema elustiili vaid kevadeks, et saavutada suveks bikiinivorm, aga miks mitte teha seda aastaringselt? Tulemuseks on kõrgem energiatase, puhanum ja tervem sina, tugevam immuunsüsteem, tervislikum füüsiline vorm ja palju muud. Tüüpiline eestlane tunneb end talvel loiumana ning süüdistab selles karget Eesti talve, kuid vaadakem iseendasse! Kas sa kohtled end hästi? Seepärast soovitan tervislikust elustiilist teha igapäevastiili, et olla alati tugev, elujõuline ja täis tahet kaugemale jõuda!

KUIDAS AIDATA SÖÖMISHÄIREGA INIMEST?

Kui oled tunnistajaks oma sõbra, perekonnaliikme või tuttava haiglasele suhtele toiduga, siis ära kunagi pigista silmi kinni.

Ära ründa ega süüdista teda haiguses: „Sa oled anorektik!”. Esmane reaktsioon on niikuinii enesekaitse ja tagasilükkamine. Selle asemel lähene ümber nurga: „Sa sööd viimasel ajal kuidagi vähe. Nii ei jagu sul energiat oma õpingute/töö/eluga toime tulla. Kas kõik on korras? Soovid sa minuga midagi jagada?”. Kuna haige tunneb häirete pärast häbi, siis 99% ei soovi ta sinuga sel teemal rääkida. Püüa leida keegi, kes on sama asja läbi elanud ning palu tal haigega ühendust võtta. Toitumishäirete käes vaevlevad isikud tunnevad kohest sidest inimesega, kes neid ses raskes seisus mõistab ja aidata oskab.

Ära ähvarda haiglaga. „Kui sa kohe sööma ei hakka, siis ma viin su haiglasse ravile!” See tekitab haiges tunde, et haigla on karistusviis, mitte koht, kust abi leida. Püüa teda pigem veenda, miks spetsialisti abi talle vajalik oleks. „Sa võid neile kasvõi kõik südamelt ära rääkida. Nad oskavad kindlasti aidata! Sa ju pole selles olukorras praegu õnnelik. Ma ei sunni sind minema, aga oleksin sinu üle väga uhke, kui seda teed!” Kui märkad haigust inimesel, kes pole sulle lähedane, siis ära püüa ise olukorda parandada. Pöördu tema lähedaste poole, kes võiksid teda aidata.

Ära sunni sööma „normaalset” toitu. Kui haige on tervenemiskuuril, siis ära arva, et kookide, maiustuse ja üleüldse rämpstoidu pakkumine teda tervemaks teeb. Olen paljudelt haigetelt kuulnud, et vanemad tahavad, et nad sööksid jälle kooki, sest vanemad saavad sellest nagu ise kindlustunnet, et nüüd on laps terve. See on aga libe tee buliimia tekkele ning kindlasti pole viis, kuidas kellegi ravi kulgu kiirendada. Tutvusta teda tervislikule toitumisele, et ta leiaks sisemise harmoonia iseenda ja oma kehaga.

* Vaata Merilini videot toitumishäirest allpool.

KIRJUTA MERILINILE

Kui vajad abi, siis võid oma murest kirjutada e-postile merilin@paljasporgand.ee. Kõik kirjad on oodatud ning Merilin kindlustab, et saad vastuse.

 

Tekst: Marget Haug
Fotod: Jake Farra
Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar suvi 2015

Sarnased artiklid