EESTLANNA KADI UUS ALGUS Balil: Siin olen kodus!

6 kommentaari
EESTLANNA KADI UUS ALGUS Balil: Siin olen kodus!

Aastaid tagasi oli Kadi näiliselt tavaline Eesti tüdruk – ilus ja arukas, tegeles modellindusega ning armastas reisida. Ometigi ei unistanud ta perekonnast ega laenu eest ostetud majast, istmesoojendusest autos, koduloomadest kuskil elamurajoonis või muust tavapärasest ihaldusväärsest idüllilisest rutiinist…

Aastaid tagasi oli Kadi näiliselt tavaline Eesti tüdruk – ilus ja arukas, tegeles modellindusega ning armastas reisida. Ometigi ei unistanud ta perekonnast ega laenu eest ostetud majast, istmesoojendusest autos, koduloomadest kuskil elamurajoonis või muust tavapärasest ihaldusväärsest idüllilisest rutiinist.

Vabadus, spontaansus, inspiratsioon ja ilu nägemine olid kuskil uduse akna taga paistmas ja see udune aken oli küsimus temas endas: kuhu ma tegelikult kuulun? Vaatamata väikesele rahutusele hinges oli siiski kõik hästi, kuni juhtus see, mida me noorena arvame, et meiega kunagi ei juhtu – Kadi jäi raskesti haigeks.

„Oli hetki, kus tekkis tunne, et võibolla polegi enam tagasiteed oma unistuste juurde, ning tundus, et elu libiseb vaid paari nädalaga solinal läbi sõrmede igavikku.” Kui jätta vahele paar väga rasket ja halli aastat Kadi ja tema lähedaste elus, siis on sellel lool õnnelik jätk, sest praegu elab Kadi Bali saarel oma unistuste elu – surfab, maalib, pildistab, tantsib, mediteerib ja naudib teiste õnnelike inimeste seltsi. Kadi on sügav ja huvitav, teda võikski kuulama jääda, aga selle asemel pakub ta hoopis mulle välja idee jutustada oma elust ja tegemistest läbi omatehtud fotode. Päris nii kergelt ta siiski ei pääse ja peab lisaks rääkima ka oma elust Balil ning ühest väga erilisest kohtumisest ja sõprusest.

Elu armastus – Bali

„Bali on minu elu armastus,” ütleb Kadi. „Ilusaim koht maamunal! Elav muuseum! Bali maastik on maniküüritud kõige kaunimalt, mida ma kohanud olen. See on kunstnike hõim. Ilusaim viis austada oma jumalaid läbi kõrgete kunstide ja meelelahutuse. Siin külatänavatel olen kodus, sõidan motikaga ja suu on kõrvuni. Mul on siin oma happiness road – kui sinna jõuan, hüüan alati yes!, eriti siis, kui riis on juba roheline ja lehvib tuules, ning kui Agung paistab ja ka kõik teised vulkaanid. Seda ei juhtu iga päev. Ma ei vaja midagi muud peale selle, et olla siin. Sel aastal pole mul sooja vett ning enamuse ajast olen õues, duši all käin ka oma Bougenville’i lillekuhja kõrval ja tähistaeva all. Elan ilusaimas kodus, mida kunagi näinud olen ning mulle saab külla tulla,” annab Kadi mõista, et head eestlased on alati teretulnud tema koju, mis toimib ühtlasi ka kodumajutusena. „Balile tulevatel inimestel on tihti plaanid ja nimekirjad ette valmistatud, kuid siin olles tuleb lasta Balil sulle oma plaane avaldada. Lase lahti oma planeeritud elust, et elu, mis sind ootab, saaks sulle end avada. Selle tsitaadi riputasin oma seinale enne Balile tulemist.

Tänaseks on Kadi juba umbes aasta aega Balil elanud ning tegelenud kõige sellega, mida sisetunne teda tegema suunab: jooga, maalimine, pildistamine, surfamine, õppimine, inimestega kohtumine. Kunstil on Kadi elus tähtis osa. „Kunst tervendab, sest saad end sügavamalt väljendada, mitte verbaalselt. Mu maalid on pigem sisemaastikud, mida kinniste silmadega pidevalt näen ja kus reisin.” Kadi suur kirg on ka pildistamine. Ta ütleb, et pildistab Bali ilu  vajadusest väljendada neid momente, mis talle end näitavad. „Ilma selleta ma ei saa. Suhe eluga on kahepoolne – elu tuleb sinu poole ning pead ka ise minema ja osalema. Hüüa kõigele „Jah!”! Ühel hetkel tundsin, et oma elu jagamine on samuti mugavustsoonist välja astumine. Olen eriti rõõmus, kui leian uusi sõpru ning minu maailm muutub veel suuremaks. Ka teine inimene võib olla see maastik ja maailm, mida peab avastama nagu üksikut saart, käima ja uurima ning imetlema. Kuna minu jaoks on iga päev mulle kingitus, siis soovin, et paljud inimesed saaksid sellest osa ning võibolla ka inspiratsiooni ja plahvatust teha midagi, millest nad on unistanud; elada pööraselt, kirglikult, armastades ka tigedaid ja mossis sõpru; tõsta neid, kes on lontis, ja paluda andeks, kui oled ise mossis ja morn.

Rääkides joogast, naerab Kadi, et elu Balil ongi üks pidev jooga igal pool. „Lähen randa, metsa, põldude vahele, merele surfama, mägedesse, koskede alla, templisse, kohtuma preestrite või peapreestrinnaga – need siin on mulle olulisemad kui mis tahes kümne korra kaart kuskil terviseklubis.” Jooga on Kadile andnud konstantse ühenduse iseendaga. „Mitte igasugune jooga, sest mõni lihtsalt kurnas keha ja siis tundsin rammestust, vaid kundalini– ja raja-jooga, pranayama’d ja meditatsioonid õpetasid mind osa saama oma keha ja vaimu võimalustest. Jooga võib minu jaoks olla ka tants, loominguline liikumine, harmoonias oma hingamise ja emotsioonidega. Kohalolu mõjub.”
 

Surfilauale jõudis Kadi esimest korda pisut vähem kui aasta tagasi. See on tema viimase aja suurim väljakutse. „Kartsin varem, et laine tuleb mulle peale ja ma ei saa sealt välja, või seda, et keegi sõidab otsa. Igasuguseid pseudohirme oli, mis langesid kiiresti ära, sest meri on hea õpetaja. Kuna olen suhteliselt hea ujuja, sain ruttu aru, et enamik takistusi ongi vaimsed. Mõnikord, kui on tugev laine, viib see sind kolinal kusagile alla ning sel hetkel ei saa arugi, kuidas jälle pinnale tagasi pääseda. Saad ühest lainest välja ja juba mühinal tuleb uus” naerab naine.

Nendeks olukordadeks on Kadil omad mantrad, millega end julgustada. „Meister on ebaõnnestunud palju kordi rohkem kui algaja eales proovinudki,” kõlab üks neist. „Esimesel kuul korrutasin endale: „Ära usu midagi, mida sa mõtled, lihtsalt jätka ja korda sama, uuesti ja uuesti ja uuesti.” Surfamine on täielik vabaduse kogemine. See on suhe elava ookeaniga. Sina austad merd ja meri hoiab ja õpetab sulle kõike. See on ilusaim sport väljendamaks vabadust,” räägib naine, kes käib mõnikord isegi kolm korda päevas surfamas. Teinekord aga ei lähe nädal aega jutti.

Üks päev Balil…

Kui miski on täiuslik, siis ei ole sul kahtlusi. Nii teab ka Kadi, et elab Balil oma unistuste elu, milles iga hingetõmme on nauding. Milline näeb välja Kadi päev? „Tõusen enamasti koos päikesega. Teen natuke joogat või mediteerin. Täna sadas pisut vihma, magasin, kuulasin sabinat, kuked kirevad, naaber laulab igal hommikul, ning siis tegin tassi kohvi. Ibu, majahoidja, juba toimetas teistes majakestes. Hetkel meil külalisi pole ja majad on tühjad, kuid iga päev koristatakse kõik majad üle. Täna oli üks uss hoovis. Elame ju troopikas. Panime ohtralt soola uste ette. Ohverdusi pannakse kaks korda päevas, meil on hoovis kaks templit ehk padmasana’t. Tegin täna küll plaani minna ühte kaugel olevasse Shiva templisse mediteerima, kuid üks sõber soovis ka kaasa tulla, seega see plaan lükkub järgmisele pühapäevale.

Taevas on tuulelohesid täis. Talv on siin tuuline. Hommikul kirjutasin oma asju arvutis ning siis pakkisin surfiasjad kokku motikaistmele, sidusin oma surfilaua motika raami külge ja sõitsin randa. Õhk ja vesi on siin praegu natuke jahedamad. (Rääkisime Kadiga augustikuus. – toim) Sellepärast surfan rohkem keset päeva, siis on soe ja päike paistab. Suhtlen merega kogu aeg ja seda teevad kõik. Täna õhtul on mul üks jooga eratund Jaapani tüdrukuga. Ta on minu lemmikõpilane. Tavaliselt võtan ma õhtuti kuskilt toidu kaasa. Kui meil on kodus rohkem inimesi, siis kokkan suurima heameelega midagi kohalikku.

Enamasti oleme päikeseloojangu ajal kuskil rannas. Minu surfiõpetaja Ayoki, kelle perekonnas ma juba täieõiguslik liige olen, ema peab rannas väikest müügikohta ning selle ette laotab ta alati maha roosa Barbie nuku piltiga mati ning seal ma siis laman. Tööasju saab siin teha igal pool, sest interneti leiab kõikjalt. Tööalaselt teen koostööd rehabilitatsioonikeskusega Sivanabali ning olen nende joogaõpetaja ja giid.

Kui on aga tulemas suur hoovus ja tõus, siis on merel oodata sellist vaatemängu, et selleks sõidame sõpradega lõunapoolsaarele Uluwatusse, Padang Padangi. See on umbes sama, kui vaadata tähtede langemist. Vau! Ja nendel lainetel surfavad inimesed! See on siiani üks suurimaid elamusi, sest see on loodus ise ja täielik vabadus on siin sellega ühineda. Sina ja surfilaud ja meri, see on täielik vabadus, loodus, ning kõik teevad seda puhtast kirest. Enamasti elatakse siin Canggus ikka MagicSeaweed äpi järgi – nii kuidas tõusud ja mõõnad, selle järgi päevaplaan paika pannakse.

Kadi ja peapreestrinna

Ühel hetkel tuli Kadi ellu Ida Ayu Resit, 29aastane peapreestrinna, kes on seda ametit pidanud juba kaheksa aastat. „Sain ühelt sõbralt tema kontakti ning ühendust võttes ütles ta mulle kohe, et tule homme hommikul siia. Ma läksingi,” meenutab Kadi esimest kohtumist. „Ta on eriti ilus ja tagasihoidlik tavaline naine, kellel ei olnud lihtne vastu võtta missiooni, mis ta elule osaks sai. Ta ei teinud seda valikut ise, kutse tuli teiselt poolt. Ta ei saa kunagi abielluda ega elada nii nagu ta eakaaslased,” räägib Kadi ja jätkab, „see lugu, mis temaga juhtus ning kuidas ta preestrinnaks sai, on tegelikult päris huvitav. Ta sai oma tarkused ja teadmised ja kogemused üleöö. Tavalise üliõpilasena soovis ta minna tööle, abielluda ning elada nagu teised eakaaslased. Ta ei ole Brahmanide perekonnast ning oli mõeldamatu, et temast saab peapreestrinna, kuid pärast sügavat depressiooni ning surma kogemist muutus kõik. Ta keha oli juba terve öö olnud külm ning kõik arvasid, et ta ongi surnud, sest ta isa suri ka sarnaselt, äkki ja ilma põhjuseta. Päikese tõustes tuli Ida aga tagasi, olles toonud kaasa kõik teadmised, mida peapreestrinna valdab: mantrad, pühakirjade peast tsiteerimine, eriti mahukad rituaalid, mudra’d, erinevad keeled jne. See on terve pikk lugu, mis temaga juhtus ning kuidas ta seal templis vastu hommikut uuesti oma külma keha liigutama hakkas ning taevas rohelist valgust nägi,” räägib Kadi usukumatu loo.

Ida ja Kadi on head tuttavad ning Kadiga kohtub peapreestrinna alati hea meelega. „Ta õpetas mulle mediteerimist, tehniliselt seda, kuidas luua ühendust ning seda hoida. Ta õpetas mulle, et inimese loomevägi on kõhus – hakka lihtsalt spiraale tegema – kas ise spiraalselt end liigutama või paberile spiraale tõmbama. Looming loob. Ida õpetas ka seda, et on erinevate intelligentsuste hierarhia, millega me elame. On keha intelligentsus, mis on lapsel, ja on keha taasloomisvõime. Ratsionaalne intelligentsus ehk mõtlemisvõime ja loogika ning intuitiivne intelligentsus, mis areneb nende eelmiste tasandite peale ning on pisut peenem, kõrgem. Seda saab arendada ja peabki arendama. Samuti kolmik ehk loov, alalhoidev ja taasloov spiraal. Intuitiivne intelligentsus kõneleb meiega läbi meelte keele ning informatsioon tuleb sisse meelte kaudu. Emotsioonide kaudu. Tunne emotsioone! Seetõttu on oluline arendada end tundlikuks, olla puhas! Loodus ühendab, ookean ühendab! Toituda puhtalt ning mediteerida, et meel oleks rahulik ega virvendaks, siis näeb sügavamale.”

Kadi ütleb, et kõige tähtsam on mitte pöörata pilku mõtetesse, sest sinu teadvus ehk ärkvelolek on kõige intiimsem kogemus sinu elus. See on elu allikas. Kes on ise ühenduses, tõmbab sinna ka teisi. Kõik vastused on seal. „Ühel meie eravestlusel õpetas peapreestrinna mulle kirjeldamatut, nagu ta ise seda nimetas. Loovmeditatsiooni. Ta ütles, et selle kirjeldamiseks, mida ta mulle anda soovib, puuduvad ka tema enda keeles sõnad, ning et ta näitab mulle seda kätega ning kannab n-ö üle selle teadmise. Selliste inimeste puhul toimub sinu teadvuse sisus muutus vaid tema läheduses viibides. Ta õpetas, et ühenduses olemisest piisab. Olime tol õhtul kolmekesi ning igaühele andis ta pisut erineva varjundiga vastuseid. Minule andis ta isiklikke juhiseid, kuidas oma praktikat teha, kuidas teha oma sisemist preestritööd.”

 

Tekst: Marge Tava

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, sügis 2015