ELADES SURMAHIRMUS: Sille ja Annika lugu

4 kommentaari
ELADES SURMAHIRMUS: Sille ja Annika lugu

Saage tuttavaks Sille ja Annikaga. Neid kahte naist on kokku viinud saatus, või täpsemalt öeldes oli selleks üks foorumileht, kus nad ühise murega üksteist kohtasid. Sillel ja Annikal on ühine hirm – see on hirm surma ees. Juba paar aastat on naised teineteist selles hirmus toetanud, nõu andnud ja selle vastu ühiselt võidelnud ning lahendusi otsinud. „Keegi teine ei mõista mind paremini kui tema, sest teiste jaoks on see nn pseudoprobleem – kui ise ei tunne hirmu, siis ei saa ka aru, miks see teine paanitseb,” ütleb Sille. Aga asume siis asja juurde ja räägime sellest, miks need naised surmahirmu tunnevad.

Saage tuttavaks Sille ja Annikaga. Neid kaht naist on kokku viinud saatus, või täpsemalt öeldes oli selleks üks foorumileht, kus nad ühise murega üksteist kohtasid. Sillel ja Annikal on ühine hirm – see on hirm surma ees. Juba paar aastat on naised teineteist selles hirmus toetanud, nõu andnud ja selle vastu ühiselt võidelnud ning lahendusi otsinud. „Keegi teine ei mõista mind paremini kui tema, sest teiste jaoks on see nn pseudoprobleem – kui ise ei tunne hirmu, siis ei saa ka aru, miks see teine paanitseb,” ütleb Sille. Aga asume siis asja juurde ja räägime sellest, miks need naised surmahirmu tunnevad.

Sille (36) surmahirmu põhjustas üks Eesti tuntud astroloog, kelle juures ta 30aastaselt käis ja kes talle väitis, et ainult ime läbi võib naine elada vanemaks kui 40 aastat. „Seda kuulda oli kohutav! Küsisin astroloogilt, et miks ta mulle midagi sellist ütleb, mille peale sain vastuseks, et parem on teada oma tulevikku ja selle järgi elu sättida, kui elada pimeduses ja teadmatuses,” räägib Sille. Ühegi teise astroloogi juurde pole Sille pärast seda minna julgenud. „Ma tean, et igal selgeltnägijal ja astroloogil on eksimistõenäosus ja mul on kergem elada, uskudes, et võibolla ta eksis, kui saada veel ja veel kinnitust ka teistest allikatest, et ma suren noorena.” Sille ütleb, et see kohutav teadmine ei õpetanud teda elu rohkem nautima, vaid pigem hirmutas ta esialgu ära. „Kui lendan või sõidan autoga, siis mõtlen kogu aeg hirmuga, et kas täna ongi see päev, kui ma enam oma lähedasi ei näe. Käin regulaaselt ka tervisekontrollis, et olla kindel, et mõni salakaval surmahaigus mind ei ohusta.” Kuigi sõbrad ja perekond veenavad naist, et ta ei peaks ühe astroloogi juttu kuulama, siis on ikkagi väga raske seda kõike unustada ja naise peas töötaks justkui mingi programm, mis ütleb, et ela teadmisega, et see võib juhtuda iga hetk. „On päevi ja isegi nädalaid, kus ma sellele üldse ei mõtle, aga samas tunnen, et olen end saatuse hoolde andnud, kasvanud ja arenenud selleni, et ei karda enam tulevikku.” Sille ütleb, et astroloogi ennustus on tema elus suuri muutusi kaasa toonud ja viimastel aastatel elu palju täisväärtuslikumaks muutnud. Kuigi alguses langes ta suurde masendusse, siis hiljem võttis end käsile ühe uue eesmärgi nimel. „Üks inimene rääkis mulle, et ka temale ütles kunagi mustlane, et ta ei näe oma 40. sünnipäeva. See inimene pidas erinevate šamaanidega nõu ja tal soovitati ennast täielikult muuta. Kui muutub inimene, siis muutub saatus – isegi käejooned pidavat muutuma.”  Nii on ka Sille palju muutunud: pärast astroloogi ennustust on ta loobunud suitsetamisest, hakanud elus esimest korda regulaarselt spordiga tegelema, vahetanud välja pahelised sõbrad, teinud korda oma suhted emaga, võtnud omale koera ning muutnud isegi välimust ja töövaldkonda. Sille ütleb, et kõik see on temas kasvatanud teadmist, et see vana Sille ongi surnud ja uus Sille on sündinud ning seeläbi on vähenenud ka igapäevane surmahirm. „Meil Eestis räägitakse surmast vähe, see on täielik tabuteema, aga tegelikult peaks igaüks selleks valmistuma, hoolima ja hoidma iga hetke ja iga inimest oma elus, unustama tühised materiaalsed väärtused, teiste materdamise ja armastama elu igas hingetõmbes. Minu taju on tundlikum ja ma tajun iga hetk, et see kõik ilus võib saada kohe läbi.”

Annika (28) surmahirm pärineb lapsepõlvest. Olles pärit kristlaste perekonnast, räägiti Annikale põrgust kui kohast, kuhu lähevad kõik sõnakuulmatud lapsed ja patused täiskasvanud. Täna tunnistab Annika, et tema hirm surma ja eelkõige põrgusse sattumise ees hakkas vähenema pärast seda, kui ta hakkas perega vähem suhtlema, loobus jumalast ja hakkas surma nn uurima. „Kooli ajal kartsin ma iga patu eest karistust, oli selleks siis halb hinne, toa koristamatajätmine või iseenda eest seismine mingis olukorras, kus keegi mulle liiga tegi. Vanemad ütlesid ikka, et igaüks saab oma karistuse ja jumal näeb kõike. Nii ma siis keerasingi teise põse ette, kui olin esimese löögi näkku saanud. Kuna jumalakartlikkus tuli minusse koos rinnapiimaga ja ma elasin selles maailmas enam kui 20 aastat, siis pole ma tänaseni siiski päris veendunud, mis on tõde. Mäletan, kuidas hilises teismeeas hakkasin otsima igasuguseid vihjeid ja kinnitust sellele, et põrgut pole olemas. Vaatasin videoid ja lugesin erinevat  kirjandust, teiste inimeste kogemusi teispoolsusega ja selgeltnägijate arvamusi,” meenutab Annika. Viimased viis aastat on Annika tudeerinud ja huvi tundnud erinevate usundite vastu, et otsida ka sealt kinnitust põrgu olemasolule või selle puudumisele. „Pean ütlema, et igas usundis on siiski oma põrgu, kõik saavad oma karistuse ja tundub, et seda saavad ka head inimesed. Kui vaadata kristlasi, siis ei saaks väita, et kui usud jumalat, siis su elu on kerge ja ilus. Ei, kristlasi vaevavad samasugused haigused ja mured nagu kõiki teisi inimesi, võibolla on neil tänu usule lihtsalt lihtsam sellega leppida. Või võtame näiteks budismi, kus usutakse karmasse. Karma reegel on selline, et igaüks teeb oma karmat ning seda muuta ega andeks saada pole võimalik. Karma puhul on kõige hullem ka see, et sinu valesti elatud elu eest saavad karistada ka lapsed ja lapselapsed ning halbade tegude eest pole lunastust,” arutleb noor naine, kes usub, et tema on elus piisavalt pattu teinud, et põrgust pole pääsu, kui see peaks olemas olema. Millised on siis Annika patud? Kõige suuremaks patuks peab naine seda, et ta on lõpetanud suhtlemise oma perekonnaga, lisaks on naisel olnud armusuhe abielumehega ning ta loetleb veel mitmeid väikeseid patte, mis paljude meie igapäevaelu juurde kuuluvad. „Ma tunnen, et mõtlen aeg-ajalt halbu mõtteid, mõtlen teistest halvasti ja suhtun inimestesse eelarvamusega. Püüan seda muuta, aga see pole nii kerge.” Annika usub, et tema surmahirmu on leevendanud eelkõige see, et ta on selle kohta rohkem lugenud ja uurinud. 

Kui palju tunned sina surmahirmu?

 

Ilmunud ajakirjas Buduaar.