Aga miks nad poksivad?

Juba sel laupäeval toimub Underground Fight Night, kus astuvad ringi kartmatud poksijad. Võistlustele eelneb tavaliselt kuudepikkune ettevalmistus nii füüsiliselt kui vaimselt. Tihti treeninglaagrid välismaal. Poksi puhul on kaks varianti – sa kas lahkud ringist võitja või kaotajana. Ja teed võiduni sillutavad tihti mitmed kaotused – aga neist õpitakse ja tõustakse taas püsti. Paljude inimeste jaoks jääb mõistmatuks, mis motiveerib poksijaid ringi minema.

Millegi nimel tuleb nagunii kogu aeg võidelda...

Sander Reemets sõnab, et kogu aeg tuleb millegi nimel võidelda. Miks mitte võidelda ka poksiringis selle nimel, kes parem on? „See kõik õpetab mind ennast paremini tundma ja enda emotsioonidega erinevates olukordades toime tulema,“ selgitab ta.

Reemets teab, et vastast ei tohi kunagi alahinnata.

Tema sõnul nimetatakse poksi kõige üksildasemaks spordialaks. “See oli mu enda otsus siia tulla ja pean ise hakkama saama,“ põhjendab ta ja lisab, et tuleb teha seda, mida ta on trennis iga päev harjutanud ja endale kindlaks jääda.

See tunne, kui oled ringis

Rasmus Maivel toob välja parima emotsioonina, et jumaldab ringis olemise tunnet – ringi astudes tunneb ta end rohkem elusana kui kuskil mujal.

Stiven Aas ütleb, et just kaasaelav saal annab võitlejale energiat.

Markus Mittal sõnab, et võitudega isu aina kasvab ja tahaks ampsata aina suuremaid ampse. Ja kui oled kõvasti trenni teinud, oled enesekindel iseendas ja oma võimetes.

Kirg poksi vastu

Aleksandr Bauerit motiveerib võistlema tahe ennast tõestada, et ta on tugev nii vaimselt kui füüsiliselt. Ta usub, et õppida saab nii võidust kui kaotusest.

Karl Jaanupit aga motiveerib võitlema kirg poksi vastu ja suur võidutahe.