AUS LUGU! Marko Viik: otsisin alkoholist ja narkootikumidest tunnet, mille leidsin lõpuks tervislikust elust

2020. aastal loobus Viik alkoholist. Praegu moodustavad tema elust suure osa trennid, teadlikum toitumine ja eesmärkide seadmine. 24. oktoobril paneb ta end proovile Tallinnas Unibet Arenal toimuval The Clash 5 võitlusõhtul, mille eel teeb ta vähemalt kümme treeningut nädalas. Kui varem otsis ta alkoholist võimalust enda eest põgeneda, siis nüüd näeb ta füüsilises pingutuses vahendit, mis aitab iseendaga kontakti hoida.

Sõltuvus sai alguse soovist mitte tunda

Viigi sõnul oli tal juba lapsena kalduvus otsida ebamugavate tunnetega toimetulekuks kiiret leevendust. Kui sündis tema noorem vend ning vanematel jäi talle vähem aega ja tähelepanu, hakkas ta enda sõnul tühimikku täitma magusaga. „Juba kolmeaastase lapsena liikusin alateadlikult esimeste sõltuvuste poole, kui tundsin tähelepanu ja armastuse puudust. Lapsepõlv vormib paljuski meie täiskasvanuelu,“ märgib Viik.

Hiljem võtsid magusa koha üle alkohol, nikotiin ja narkootikumid. Kõige tugevama tõuke enesehävituslikule eluviisile andis valus lahkuminek 18-aastaselt. Viik ei osanud tekkinud kurbuse, viha ja armukadedusega toime tulla ning hakkas neid tundeid meelemürkidega summutama. „Mul oli noorena palju hirme, mida püüdsin tuimestada. Pärast suhte purunemist hakkasin tarvitama narkootikume, et valu veel tõhusamalt vaigistada. Maalisin nii endale kui ka teistele ette maski, et kõik on kõige paremas korras.“

Viik rõhutab, et lapsepõlvekogemuste või hingevalu mõistmine ei tähenda enda hilisemalt tehtud valikutest vabastamist. Need võivad aidata käitumismustreid selgitada, kuid täiskasvanuna tuleb igal inimesel vastutus enda elu eest siiski ise võtta.

Põhjus joomiseks leidus alati

Viigi elus ei olnud alkohol seotud ainult kurbuse või raskete hetkedega. Põhjus joomiseks leidus sõltumata sellest, kas päev tõi kaasa pettumuse, õnnestumise või lihtsalt igavuse. „Kui midagi halba juhtus, kallasin endale rummikoksi, et unustada. Kui midagi head juhtus, võtsin džinni, et tähistada. Kui midagi ei toimunud, jõin viina, et midagi juhtuma hakkaks.“

See tähendas, et alkoholist sai vahend väga erinevate emotsioonide juhtimiseks. Ühelt poolt aitas see ebameeldivaid tundeid summutada, teisalt meeldivaid hetki võimendada. Tasapisi ei osanud Viik enam ilma alkoholita lõõgastuda, tähistada ega seltskonnas olla.

Tema põhiliseks joomismustriks kujunes kontrolli kaotamine. Mõni õlu võis viia terve nädalavahetuse kestvate pidudeni ning sellele järgnesid süütunne ja lubadused, et sama enam ei kordu. „Roomasin kuidagi voodisse, jõin vett, palusin jumalat ja lubasin, et ma ei joo enam kunagi. Neid kordi tuli aga veel ja veel.“

Raske pohmell takistas vahel ka tööleminekut. Puudumisest tekkinud süütunne suurendas sisemist pinget, mida Viik leevendas taas alkoholiga. Nii kujunes suletud ring: joomisele järgnesid kohustuste täitmata jätmine ja enesesüüdistused, need aga viisid järgmise joomiseni.

Välimus on petlik, seda eriti sõltlaste puhul

Raamatus soovib Viik kummutada ettekujutust, et alkoholiprobleemiga inimene on tingimata ühiskonna äärealale langenud ja väliselt äratuntav. Sõltuvus võib olla peidus töö, pereelu, hea välimuse ja meeldiva suhtlemisoskuse taga.

Ka Viik ise oli teiste jaoks lõbus seltskonnakaaslane, kellega sai alati nalja. Reede õhtul astus ta koduuksest välja korralikult riides ja pealtnäha enesekindlana. Tagasi jõudis ta sageli alles pühapäeval, kurnatud ja enda käitumise pärast häbi tundes. „Alkoholismil on sama palju vorme kui inimestel iseloome. Alkohoolik ei ole ainult see, kes hommikul bussipeatuses pudeli avab. Ta võib olla väga tore ja viisakas inimene, kes elab mask ees ja kannatab tegelikult sügava depressiooni käes.“

Viigi jaoks oli üks ohumärk võimetus pärast esimesi jooke pidama saada. Samuti muutus alkohol aja jooksul tema käitumise, suhete ja kohustuste keskseks mõjutajaks. Treenerina töötades jõudis ta punkti, kus tarvitas enne noorte korvpallimängu narkootikume ega läinudki tööle. Juhtunu lõpetas tema treenerikarjääri.

Lähedane ei saa sõltlase eest muutuda

Viik räägib raamatus ka kaassõltuvusest, mida ta ise nimetab passiivseks alkoholismiks. Ta kirjeldab olukorda, kus lähedane kohandab kogu oma elu alkoholi tarvitava inimese käitumise järgi, silub tema tegude tagajärgi ning püüab kaaslast armastuse ja kannatlikkusega parandada.

Tema sõnul võib lähedane hakata sõltlase joomist põhjendama sõprade, stressi või raske eluperioodiga. Samal ajal kordub sama muster: liigtarbimisele järgnevad tülid, mitmepäevane peaparandus ja uued lubadused. „Armastus on kahesuunaline tee. Kooselu võiks olla kahe inimese koostöö, milles on armastust, pühendumist, kirge ja kompromisse. Kui üks inimene peab aga kuude või aastate kaupa teise joomise tagajärgi kandma, tuleb mõelda ka enda vaimsele tervisele. Kõiki inimesi ei saa nende eest terveks teha.“

Viik rõhutab, et sõbrad ja keskkond võivad alkoholitarbimist soodustada, kuid vastutus jääb inimesele endale. Ka lähedaste toetusest on abi vaid siis, kui sõltuvusega inimene ise tunnistab probleemi ja hakkab oma käitumist muutma.

Uus elu nõudis uut keskkonda

Kui Viik otsustas 2020. aastal alkoholist loobuda, ei piisanud üksnes sellest, et ta jättis joogid ostmata. Muuta tuli ka harjumusi, seltskondlikke olukordi ja viise, kuidas ta pingete ning emotsioonidega toime tuli. Viik elas seejärel kolm aastat karsklasena. Praegu ta end enam karsklaseks ei nimeta, kuid ütleb, et on leidnud tervisliku tasakaalu ega ole naasnud varasemate sõltuvusmustrite juurde.

Kainuse alguses võib olla mõistlik vähemalt ajutiselt vältida seltskondi, kus alkoholitarbimine on koosviibimiste lahutamatu osa. See annab võimaluse kujundada uus rutiin, ilma et inimene peaks igal sammul vanadele harjumustele vastu seisma.

Oluline on ka enda otsusest lähedastele ausalt rääkida. Toetav keskkond võib muutuse lihtsamaks teha, kuid Viigi sõnul peab inimene olema valmis oma eesmärgi juurde jääma ka siis, kui kõik tuttavad seda ei mõista. „Kaine olemine on alguses raske, kuid hiljem ei ole see enam pidev pingutus. Sellest võib saada loomulik ja väga mõnus eluviis.“

Trennidest sai enesehävitamise vastand

Jõutreeningutega alustas Viik juba ajal, mil ta püüdis füüsilise pingutusega endasse kogunenud viha maandada. Esialgu treenis ta ebaregulaarselt, kuid huvi spordi vastu jäi püsima. Hiljem sai sellest üks olulisemaid tugisambaid, millele uus elu rajada.

Alkoholist ja narkootikumidest otsitud lühiajalise heaolutunde asemel hakkas Viik märkama rahulolu, mida pakkusid puhas toit, energilisem enesetunne, füüsiliselt raske treening ja väikeste eesmärkide saavutamine. „Püüan igas päevas midagi positiivset leida. See võib olla tervislik toit, mis annab mulle energiat, füüsilist väljakutset pakkuv trenn või midagi kolmandat. Teadlikult oma elu kujundades leidsin rahulolu ja tasakaalu, mida olin varem otsinud alkoholist, narkootikumidest ja nikotiinist.“

Trennid ei muutnud tema sõnul keerulisi tundeid olematuks. See andis aga võimaluse neid ilma meelemürkideta läbi elada. Viik lubab endal ka nutta ega pea seda nõrkuse märgiks. „Muremõtted on nagu väikesed tulekahjud, mis tuleb kohe kustutada. Kui mul on vaja pisaraid valada, siis teen seda julgelt. Seejärel keskendun uuesti eesmärgile ja liigun edasi.“

Uus katsumus nõuab distsipliini

The Clash 5 eel teeb Viik vähemalt kümme treeningut nädalas ning ees ootavaks katsumuseks aitavad tal valmistuda võitlussportlane Maikel Astur ja klassikalise poksi treenerid. Viik läheb puuri võitma, kuid ei käsitle ka võimalikku kaotust läbikukkumisena. Tema jaoks seisneb väljakutse eelkõige võimaluses kontrollida, kas ta suudab oma sõnade järgi elada: teha järjepidevalt ebamugavaid asju, taluda tagasilööke ja jätkata ka siis, kui esialgne motivatsioon kaob.

Kunagise kontrollimatu enesehävitamise on asendanud teadlikult valitud koormus. Viik ei pea ennast ideaalseks ega väida, et tema kogemus pakub kõigile ühesugust lahendust. Ta loodab aga, et tema aus lugu aitab kellelgi enda käitumismustreid varem märgata. „Elu käib kiiresti ja karussell ei jää seisma. Iga muutus võtab aega, mistõttu on parem alustada teekonda kvaliteetsema ja vaimselt tugevama elu poole varem.“