RÄNNAKURETK iseendasse

Tavaliselt hakkavad inimesed enda sisemust avastama siis, kui elus on midagi valesti. On see siis mitterahuldav töökoht, õnnetu paarisuhe, halb tervis või üldine laastav elustiil. Mis aga juhtub, kui hakata kaevama kohas, kus kõik peaks justkui korras olema? Kui arvad, et su elus on kõik hästi, kas siis tasub vaimsemate praktikatega tegeleda?

Lühike vastus on, et loomulikult, sest tõenäoliselt muutud veelgi õnnelikumaks. Teekond selle suurenenud õnneni võib sind aga kõigepealt mugavustsoonist välja tõmmata ning hetkeks võib isegi näida, et lammutasid enda justkui korras ja hea elu tükkideks. „Milleks seda kõike vaja?” tekib küsimus. Aga siis märkad, kuidas oled saanud endaga suuremaks sõbraks, muutunud õnnelikumaks, ausamaks, siiramaks ja usaldavamaks kui kunagi varem. Just sellepärast ongi vaja.

Nii juhtus Marit Mesipuu (32) ja ka minu, loo autori Getter Orusaluga (27). Meie mõlema elu oli justkui paigas ja pealtnäha vaat et täiuslik – Marit oli just naasnud aastaselt ümbermaailmareisilt, tal oli väga hea töökoht, kaunis kodu, suurepärased sõbrad, finantsiline kindlus ja armastav perekond. Minul oli samuti hea töökoht, abikaasa, korralik kodu ning rohkelt põnevaid tegevusi pere ja sõpradega. Kõik oli justkui paigas. Aga kas ikka oli?

Rännak tuleb, kui oled valmis

Rännaku-seltskonnas ollakse veendunud, et see emotsionaalselt ja füüsiliselt tervendav meetod jõuab igaüheni just siis, kui inimene valmis on. Nii hakkad järsku mitmest erinevast allikast selle meetodi kohta kuulma, seda hakatakse sulle soovitama, pooljuhuslikult satub kätte Brandon Bays’i esimene „Rännaku” raamat ning enne kui aru saad, lased endale kas protsessi teha või lähed kolmepäevasele intensiivseminarile.

„Mul oli alguses tugev veendumus, et kuna mu elus on kõik väga hästi ja ma olen oma minevikusündmused enda jaoks juba lahti mõtestanud, siis tõenäoliselt ei saa Rännak mulle midagi uut pakkuda,” meenutab Marit oma reaktsiooni sugulase lausele, et kõik maailma inimesed peaksid seda proovima.

Uudishimu sai võitu

Uudishimu sai mõningasest pelgusest võitu ja nii lasi Marit heal sõbral endale protsessi ikkagi teha. See emotsionaalne rännak tõi üles mälestuse, mille naine arvas juba ammu enda sees lahendatud olevat. „Aga siis see poleks täna üles tulnud,” ütles sõber talle selgituseks protsessi ajal. Marit mäletab selgelt, et sel momendil ta taipas, et kuskil sügavamal tasandil oli see teema siiski lahendamata. Täna saab ta öelda, et lõplik lahendus saabus alles selle protsessi ajal. „See kogemus oli nii ootamatu ja samas niivõrd avardav, et järgmised kaks päeva vaatasin inimesi tänaval täiesti uue pilguga.”

Sama oli ka minuga – Rännak tuli mu ellu nii konkreetselt, et sellest oli võimatu mööda vaadata. Mida rohkem protsesse tegin, seda enam tundsin, kuidas ma tormilise kiirusega muutun.

Muutused nii meie sees kui ka meie ümber

Muutused, mida läbi Rännaku-meetodi enda sisse vaatamine kaasa võib tuua, on nii silmale nähtavad-katsutavad kui ka hingelisemat laadi. Välispidiselt muutus minu elu palju – palgatöölt tulin ära, abikaasast läksin lahku, muutsin elukohta ja paljud sõbradki vahetusid. Sisemised muutused on olnud aga veelgi suuremad.

Sama lugu on Maritiga. Ta tunneb, et suuremad välispidised pöörded saavad toimuma tõenäoliselt käesoleval aastal, kuid sisemised muutused on toimunud juba alates esimesest Rännaku-protsessist ehk umbes aasta aega. „Mu ellu tuli rõõm!” ütleb Marit esimese asjana. Ta on ennast alati õnnelikuks ja optimistlikuks inimeseks pidanud, aga alles nüüd taibanud, et valemist on puudu olnud siiras ja puhas rõõm. „Lisaks on minus nüüd piiritu usaldus elu vastu ja ma olen vabanenud nii paljudest oma hirmudest, millest mõnda ei osanud ma varem isegi teadvustada,” õhkab naine rahulolevalt.

Vähem muretsemist ja rohkem usaldamist, siiram suhtlemine ja mittevajalike maskide eemaldamine, mugavustsoonist väljaastumine ja piiravate uskumuste muutmine, elurõõm ja südame-, mitte mõistusehääle kuulamine – need on sisemised muutused, mida oleme Maritiga läbi teinud ja mis on meid oluliselt õnnelikumaks muutnud. „Aasta aega sisemisi rännakuid on andnud mulle rohkem kui aasta aega ümber maailma reisimine,” tunnistab Marit.

Kõik on seda väärt

Adume, et see võib kõlada hirmutavalt – kõik oli elus hästi, läksime Rännakule ja siis hakkasid toimuma suured muutused. Jah, muutused olid suured nii meie sees kui ka meie ümber ning vahepeal on seoses nende muutustega olnud raskemaid hetki, kuid see õnne-, rahulolu- ja rõõmutase, mis meid praegu valdab, on 100% kõike seda väärt. „Ma ei ole pidanud mitte millestki loobuma,” ütleb Marit. „Läbi Rännaku-protsesside olen jätnud seljataha endaga varem kaasas kandnud negatiivse ja võimendanud positiivset. Soovitan seda kindlasti ka neile, kes tunnevad, et neil on elus kõik olemas, aga kuskil kuklas on vaevutajutav teadmine, et äkki on elul veel midagi enamat pakkuda.”

Endasse süüvimine, oma hingega kontakti saamine, valusate ja piiravate emotsioonidega tegelemine ning minevikuhaavade parandamine ei tähenda automaatselt, et elud hakkavad kardinaalselt muutuma. Väliselt ei pruugigi midagi teisiti minna – endiselt oled õnnelikus suhtes, käid tööl, kasvatad lapsi, suhtled sõpradega ja elad tervislikku elu.

Mis kindlasti muutub, on aga elu ja iseenda tajumine, aususetase, rahulolu ja õnnetunne. „Rännak on natuke nagu Alice’i seiklus Imedemaal – langed jäneseurgu ja leiad end järsku paigast, kus sa varem käinud pole ning kus hakkab juhtuma imelisi asju,” kirjeldab Marit ameeriklanna Brandon Bays’i loodud enesetervendamise meetodit.

Lisainfo kodulehelt: www.rannak.ee