ROLAND TOKKO: kuidas oma sisetunnet rohkem usaldada?

Kas oled olnud olukorras, kus sul tuleb millegi suhtes väga tugev tunne? Nii tuleks teha, seda tuleks öelda, see oleks vaja ära lõpetada, sinna ei ole vaja minna.

Samal ajal ei suuda sa leida ühtegi loogilist ega ka ratsionaalset põhjust, miks selle tunde järgi käituda. Pigem tundub isegi, et see on kõige ebamõistlikum asi, mida üldse praegu teha.

Mul oli hiljuti just selline olukord.

Selle käigus avastasin ka, miks on tihti nii keeruline oma intuitsiooni usaldada, isegi väiksema kaaluga otsuste puhul, rääkimata nendest, mis su elu kardinaalselt muudavad.

Jagan sulle kolm faasilist iseenda tagasihoidmise mustrit, mis tihti meid oma intuitsiooni usaldamisest välja räägib ja paneb harjumuspärasel ja mugaval viisil tegutsema.

Jagan seda läbi ühe lõbusa loo, mis minuga hiljuti juhtus.

Elan Tartus ja olin tulemas Tallinnasse ning kalendrisse planeeritud tegevuste vahele jäi paaripäevane auk.

Mõtlesin, et selle võiks täita stuudiosse minekuga, et salvestada ära videod aprillis toimunud „Sissetulekute suurendamise” väljakutse jaoks. Ja siis jõudis mu intuitsioon selleni, et salvestused võiks teha kuskil keskkonnas, mis väljakutse temaatikaga sobituks. Kusagil hotellis, tuli esimene tunne, kõrgel, tuli teine tunne. Jah, just võtaks hotellitoa kuhugi kõrgele korrusele. Ja siis tuli järgmine tunne – see võiks olla sviit, et keskkond veelgi külluslikum oleks.

Ja siis algasid kahtlused ning jõudsin esimesse enesetakistamise faasi:

1.Kas see on ikka hea mõte?

Kas on ikka vaja sviit võtta, äkki piisab tavatoast, sest:

See on päris kulukas ja äkki läheb raha lihtsalt raisku
Ma ei ole veel jõudnud ette valmistada sisu ja ma ei tea, kas ma jõuan
Kas see annab midagi juurde, et ma sviidis olen?

Võtsin endale mõtlemiseks veidi aega ja tulin Tallinnasse. Sain sisu veidi ettevalmistatud ja tundsin, et võiks selle sammu teha ja otsustasin 27. korrusele sviidi kaheks ööks ära broneerida. Tegin seda nii, et tühistamisvõimalust mul enam ei olnud.

Ja üsna peagi sisenesin ma teise enesetakistamise faasi:

2. Kas see oli ikka hea otsus?

Kuigi otsus sai tehtud ja tunne oli, siis ühel hetkel, kui mõistus taas tegutsema sai hakata, hakkas ta genereerima järgmiseid väga loogilisena tunduvad põhjused, miks see ikka ei olnud hea otsus!

Kuna ma ei olnud sellest ideest veel oma tiimiga rääkinud, siis mis nemad minu spontaansest otsusest arvavad ja kuidas selle idee nüüd maha müün?
Nagu välguna tabas mind ühtäkki ahastus – õues on lumi ja sel hetkel, kui videod välja tulevad tõenäoliselt enam mitte. Kas see ikka sobib?
Ja siis lisandus veel teadmatus, et kas hotellis üldse lubatakse toas filmida, äkki nad ei lubagi mul seda teha.

Rahustasin samm-haaval ennast taas maha. Rääkisin tiimikaaslastega ja sain nad nõusse, läksin hotelli kohale ja sain kogu salvestustehnikaga tuppa ning tundus, et hotellil ei ole midagi selle vastu, kui toas videoid teen.

Aga siis avastasin midagi, mis mul ka enne peast läbi käis ja paistis, et see võib ikkagi kogu plaani untsu ajada ning sisenesin kolmandasse faasi:

3. See oligi halb otsus

Olin juba 3–4 tundi sättinud valguseid ja toa asetust, et salvestama hakata, aga suurtest klaasakendest peegeldasid valgused kaamerasse ja kui kaamerad kaugemale tõstsin, ei olnud mu nägu piisavalt valgustatud. Tekkis tunne, et see oligi ilmselt halb otsus ning mul lähevad need kaks ööd raisku.

Hingasin siis mõned korrad sügavalt sisse ja püüdsin iseendaga taas kontakti saada ja usaldada, et tulin siia põhjusega, mis mind toetab. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Saan paar ööd veeta sviidis ja maksan selle ise kinni. Saan seda endale lubada ja see oleks täitsa äge.

Lõpuks leidsin viisi, kuidas tuba ümber sättida nii, et sain palju ilusama tausta, kui oleksin osanudarvata.

Niipea, kui sain videote salvestamisega tegelema, hakkas ka mõistus leidma ratsionaalseid põhjendusi, miks see oli hea otsus:

Tegelikult on tõesti väga äge keskkond ja hea tunne on siin filmida!
Ma olen igati seda väärt.
Sellist lahendust võiks ka edaspidi kasutada.

Hiljem nägin veel tervet rida põhjuseid ning jõudsin neljandasse faasi:

4. See oli parim otsus, mida teha sain!

Kas tundsid ennast ära mõnes olukorras ja nendes faasides? See on inimlik! Püüa samal ajal märgata neid hetki, kus sa ennast ise oma sisetunde usaldamisest välja püüad rääkida ning jää enda algsele plaanile kindlaks.

Parim, mida sel hetkel teha, on lihtsalt usaldada ennast ja elu ning teha üks samm korraga.

Mõtle läbi, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda ja kui mõistad, et see ei ole tegelikult midagi hullu, siis liigu kindlameelselt edasi hoolimata teadmatusest ja hirmust, kuni hakkad lõpuks nägema, miks oma sisetunde kuulamine oli parim otsus, mida teha said!

Märka ja tunnusta ennast iga kord, kui oled oma sisetunnet usaldanud, et edaspidi veelgi julgemalt sellega koostööd teha.