TEETA-RÄNDAMINE ehk kuidas elada unenägudes oma unistuste elu

9 kommentaari
TEETA-RÄNDAMINE ehk kuidas elada unenägudes oma unistuste elu

Tere, naised! Minu nimi on Kelly ja ma olen rover ja minusuguseid tuleb aina juurde. Algab sama segaselt nagu põnev fantastikafilm, onju. Just selline ongi mu elu viimased kolm aastat olnud. Nagu paljudel naistel, sai ka minu imeline uus elu alguse sellest, et mu mees jättis mind maha. Nüüd ma tean, et esimene armastus on määratud hukule ja see juhtub sinuga selleks, et sa saaksid õppetunni, et ükski inimene sinu elus pole olulisem kui sina ise. Kuni sa seda ei mõista, seni jäävadki sinu suhted lagunema või õnnetud olema.

Mingitel täiesti segastel asjaoludel sattusin ma pärast lahkuminekut kaheks nädalaks Hollandisse. Hämmastav kui palju eestlasi Amsterdamis elab ning kui erinevaid inimesi meie planeedil on.  Seal tutvusin ma juhuslikult ühe Eesti noormehega, kes  oli rover ja kes oskas teeta-rännata. Olen talle väga tänulik, sest minu mustadel päevadel näitas ta mulle kui palju infot, võimeid, rõõmu ja ilu iga inimese sees on. Olles just hiljuti saanud oma elu suurima egolaksu, tundus see kõik esialgu uskumatu, sest ühtäkki muutus kõik võimalikuks. 

Pikk teekond

Teeta-rändamine tähendab omakäelist ajas, Universumis ja oma elus rändamist, olles ise samaaegselt teeta-lainepikkusel. Teeta-rändamist saab igaüks teha, aga kaugeltki mitte igaüks pole selleks koheselt valmis. See eeldab keha ja vaimu puhastamist ja oma tee leidmist ning rohket iseendaga olemist ja mediteerimist. Igaühes meist on selleks portaal, aga teekond portaali ukseni on igaühel erinev. Kui selle ukse leiad, siis saad hakata alateadvusest kõiki kogemusi ja mälestusi töötlema, ükskõik mis kujul need seal ei eksisteeri. Teadus seda ei tunnista, ometigi olen ise seda korduvalt kogenud.

Minu teekond teeta-rännakuteni oli päris pikk. Hollandi reisi ajal harjutasin seda korduvalt ja ei saanud kordagi hakkama. Siis tulin tagasi koju ja jätkasin harjutamist, tulemus oli sama. Kolm kuud hiljem läksin tagasi Hollandisse, kus minu sõber rover mind pisut juhendas ning soovitas appi võtta kanepi, mis on nn kiirtee. Olin ka Eestis kanepiga kokku puutunud ja seltskondades hänginud, kus seda kasutati, ning mul oli jäänud mulje, et tegu on mingi suitsulaadse meelemürgiga, mis tuju heaks teeb ja mured unustama paneb. Umbes nagu alkoholgi. Pärast neid rändamiskogemusi suhtun kanepisse suure lugupidamisega ning ei puutu seda kunagi enne, kui olen keha ja vaimu ära puhastanud. Tõtt-öelda ma enam kanepit ei vajagi, et portaali avada. Aga alguses oli mul sellest suur abi, sest mu pea oli täis igasuguseid mõtteid ja mu vaim oli kurnatud  hirmudest, mistõttu oli raske olulist ära tunda. Ebaolulised asjad mu elus kippusid domineerima, nii nagu see on enamiku inimeste elus. Kanep aitas lõdvestuda ning pärast umbes kümneminutilist kanepi rituaalset tarbimist suutsin minagi portaali avada. Olles nüüd juba kogenud teeta-rändaja, suudan ma rännata suvalisel vaiksel hetkel. Selleks sean end mugavasti sisse, justkui tahaks magama minna. Vahetult enne une saabumist saabub teeta-unefaas ja siis tuleb hakata tegutsema – kui seda palju harjutad, siis ühel hetkel avastad, et saadki rännata. Mõnikord rändan ma maisest elust lahkunud vanaema juurde, kes alati mulle toeks oli. Mõnikord aga reisin kuskile soojale maale, näiteks Miamisse või Los Angelesse, rullitan, sõidan lahtise autoga, šoppan. Ju oled sinagi mõnikord sellist und näinud, mis tundub nagu päris. Ainult et see teeta-rännak on sul olnud juhuslik, mitte teadlikult kutsutud. Teeta-rännates on kõik nagu päris, ainult et sellest teisest dimensioonist ei saa mitte midagi maisesse ellu kaasa võtta. Alguses see kurvastas mind, aga nüüd olen sellega harjunud ja oskan hinnata mõlemat osa oma elust. Mõnikord rändan ma kuskile heasse restorani ja maisesse ellu tagasi jõudes on kõht nii täis, nagu oleksin siin just kaks praadi nahka pistnud. Teeta-unes on kõik võimalik ja see on natuke ka hirmutav, sest ette võib tulla olukordi, kus sa tahaksidki elada ainult seal ja mitte kunagi tagasi tulla. See pole aga siiski võimalik ja see teadmine, et maine elu on pidepunkt, mis võimaldab sul rännata, aitab hoida kõike tasakaalus.

Mina läksin kord üle piiri ja pärast seda hoian suurest ehmatusest alati rändamist kontrolli all. Nagu ma loo alguses rääkisin, siis olin ma alguses meeletult armunud oma eksi. Ja nii ma siis sõitsingi esimestel kordadel alati tema juurde. Kõik toimus nagu päriselt. Mõnikord me seksisime ja usute või mitte, ma sain isegi orgasme, nii et keegi mu füüsilist keha ei puutunud. Need olid nii võimsad, et olin ärgates higine. Me käisime kahekesi reisimas maailma paigus, kus ma tegelikus elus pole kunagi käinud, aga mis hiljem sarnanesid vägagi originaaliga, kui ma internetist piltidelt järele vaatasin. Ma nautisin igat päeva oma eksi seltsis ja olin väga õnnelik, aga seda õnnetum olin ma ärgates, kui sain aru, et reaalsuses pole midagi muutunud. See muutus minu jaoks ühel hetkel nii talumatuks, et raske oli reaalsuses viibida. Õnneks sain asjast aru ja päeva pealt otsustasin, et ükski minu rännak ei tohi enam olla temaga seotud, sest muidu ma jään elu lõpuni sellist paralleelelu elama ega saagi maises elus õnnelikuks.

Kõige müstilisem on see, et teeta-rännakud jäävad suures osas ka meelde ja aeg-ajalt olen ma segaduses, sest mõned asjad, mida ma pole maises elus kogenud, on mul meeles, justkui need oleksid juhtunud eile. Need pildid, mida aju kokku paneb, on tegelikult kõik minu elu kogemused, mis ma olen saanud oma meeltega kas teistelt inimestelt, televiisorist või piltidelt, aga mida ma enam teadlikult ei mäleta. Alateadvuses on see kõik alles. Meditatiivses teeta-unes kogutakse vastavalt sinu taotlusele see info kokku ja pannakse paraleeldimensioonis jooksma nii, et sa saad olla selle nn filmi peakangelane. Seda kogedes ei ole hetkekski tunnet, et see pole päris. Näiteks ükskord käisime me unes Rio de Janeiro sambakarnevalil ja ma tahtsin väga suurt kuulsat Jeesuse kuju, kes linna kohal valvab, lähemalt näha, aga kogu aeg tuli midagi ette, mis takistas mind seda nägemast. Põhjus on väga lihtne – olen seda elus korduvalt kaugelt näinud nii filmides kui piltidel, aga kuna minu ajus puuduvad mälestused sellest, et mul oleks olnud mingi alateadlik kokkupuude Lunastaja Kristuse kujuga lähedalt, siis ei olnud mul võimalik seda ka unerännakus lähedalt näha. 

Vajab harjutamist

Teeta-rändamine vajab harjutamist ja nagu ma ütlesin, siis igaüks peab leidma oma tee – õpetajaid selles pole, sest sina oled oma elu ainuke keskpunkt ja süda. Küll aga saab mingit aimu, kuidas seda teha, kui kuulad teiste inimeste rännakuid. Minu rännakud on väga lihtsad. Enne rändamist puhastan ma oma keha kaks päeva. Õigupoolest on sellest nüüd saanud minu eluviis, sest ma ei tea kunagi ette, millal jälle rändama tahan minna. See tähendab, et kehas ei tohi olla teiste elusolendite jäänuseid, s.t pead tarbima vaid taimset toitu ja jooki. Seda ei tohi teha ka rasedad, kes kannavad endas uut elu. 

Tavaliselt heidan ma tugitooli, panen sumeda tule põlema või põletan küünalt ja jään silmad suletuna ootama vaikust. See tähendab, et mõtted peavad kehast lahkuma. Kui see on juhtunud, siis hakkab pihta alateadlik elu ja ma hakkan rongi ootama, mis mind unistuste sihtpunkti viib. Minu jaoks on portaali avanemise tunnuseks see, kui ma näen, et taamalt saabub rong. Portaal avaneb, kui rongi uksed avanevad. Kõlab segaselt neile, kes pole kunagi meditatsioone teinud, aga mediteerijad oskavad kindlasti rongiukseni jõuda. Esimestel kordadel ootasin ma rongi kuni pool tundi, nüüd olen vilunud ja rong tuleb juba kõige rohkem viie minuti jooksul. Kui rong saabub, siis sa astud vagunisse ja palud rongijuhil end kuhugi viia. Sihtkohad võivad olla väga erinevad – sa võid paluda end viia minevikku või hoopis mingisse kohta. Oluline pole alati teada kohta või sündmust, kuhu sa sõita tahad, piisab ka sellest, kui näiteks palud end rongijuhil viia sellesse kohta ja hetke, kus näiteks sinu ema ja isa armusid. Esialgu ei tohi siiski liiga suuri eesmärke seada, kuna nendest kohtadest on vaja ka tagasi tulla enne kui ärkvele tuled.

Kuigi seda lugedes võib jääda mulje, et kõik on väga lihtne, on rändamine vaimselt päris väsitav, kuna sa pead kogu aeg oma alateadvust aktiivsena hoidma ja märke lugema. See on samaaegselt hea tunne, aga ka ebakindel tunne – kõik on justkui tuttav, aga ei ole tuttav. Ütlen ausalt, et kuna rännates on kõik võimalik ja erinevus reaalse maise eluga võib olla rusuv, siis tuleb rändamist alati võtta mõistusega ja mitte ületada piire.

Saades neid teadmisi ja kogemusi, on mul elu väga palju muutunud. Ma olen õnnelik inimene, sest saan elada just sellist elu, nagu ma tahan. Olgugi et see kõik toimub mõnes mõttes minu unenäos. Teadmine, et me kõik oleme võimelised kõigeks, annab väga-väga palju jõudu ja rahulolutunnet.

 

Tekst: Buduaari kirjakast

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015