TUNTUD SELTSKONNAHAIGUS – staatuseärevus!

Ees ootab pidu või muu seltskonnaüritus, aga sina oled ikka kahevahel – kas minna või mitte. Asi pole mitte selles, et sul oleks muud paremat teha. Küsimus on lihtsalt selles, et sa tunned, et pole piisavalt hea. Sul pole ilusat autot, su karjäär ei edene piisavalt hästi, sul pole midagi selga panna või ei näe su juuksed nii volüümikad ja pikad välja kui mõnel tuntud seltskonnatibil. Tõenäoliselt vaevab sind staatuseärevus – hetkel moodne seltskonnahaigus, mis on end peitnud inimestes mitmeid sajandeid.

Igaüks on kogenud kas või pisut staatuseärevust, sest mitte keegi pole nii täiuslik, kui paistab. „Millega sa tegeled?“, „Kus sa elad?“, „Mis ülikooli sa lõpetanud oled?“, „Mitut võõrkeelt sa valdad?“, „Kas sa oled seda raamatut lugenud?“ ja paljud muud küsimused võivad teatud olukorras sulle ebamugavust tekitada. Kui su vastus ei ole päris see, mille üle sa uhkust tunneksid, siis tundub sulle, nagu kukusid oma staatusetrepil kohe mitu astet madalamale ja need niinimetatud uued sõbrad, kellele muljet avaldada püüdsid, ei pruugigi sinust enam nii vaimustuses olla. Eriti hullult hakkab staatuseärevus inimesi vaevama, kui ees ootab mõni valitud seltskonna erapidu, suurem sünnipäevapidu või kutsutud külaliste vastuvõtt, sest seal peab ju palju rohkem endast rääkima kui mõnel suvalisel ööklubipeol. 

Mida siis teha? Kas jätta peole minemata, vältida teatud teemasid, keerata need hoopis naljaks või minna sirge seljaga seltskonda ja olla see, kes sa oled? Loomulikult oleks viimane variant parim, seda juhul, kui sa end selle kõige juures hästi tunneksid. Kõik inimesed vaevavad aeg-ajalt pead oma puuduste üle, suurem osa inimestest lepivad sellega, millised nad on või teevad tööd, et neid puudusi enda juures muuta, samal ajal kui üks osa inimestest kaevub aina sügavamale hirmudesse ja puudustesse ning võrdleb end igal võimalikul juhul teistega. See ongi staatuseärevus!

Suure tõenäosusega oled ka sina haige!

Psühholoogid ütlevad, et niinimetatud staatuseärevus on seotud inimese hirmuga, et ta pole võrreldes teistega piisavalt hea. Headuse kriteeriumiks võib olla nii välimus, haridus, edukus kui ükskõik milline teine kriteerium, mille järgi inimene end teistega võrdleb.

See haigus piinab just eelkõige selliseid inimesi, kes tegelikult üldse end häbenema ei peaks. Üldjuhul kasvab staatuseärevus koos ühiskondliku positsiooniga. Seetõttu on suurem tõenäosus kohata toredat, õnnelikku ja kompleksivaba lihttööliste perekonda kui toredat, õnnelikku ja kompleksivaba advokaadi või firmaomaniku peret. Spetsialistid väidavad, et enamik Hollywoodi staaridest põeb seda haigust.

Staatuseärevus loob ideaalse pinnase teistele haigustele ja halbadele tervislikele seisunditele, sealhulgas stressile ja depressioonile. Seetõttu on oluline haigust endale teadvustada ja sellele lõpp teha.

Staatuseärevust põeb suuremal või vähemal määral enamik inimesi ja sellesse nakatuda on väga kerge – piisab vaid sellest, kui räägid töökaaslasega, kes töötab sinuga samal pulga peal, kuid saab endale miskipärast sinu Mazda 3 asemel uut Audi A6 lubada või tohib varem töölt koju minna kui sina. Staatuseärevust tekitavad paljud asjad alustades allahindlustest ja lõpetades elementaarse vananemisega, mille vastu ükski naine tegelikult võidelda ei saa. Seda teemat uurinud ja raamatu välja andnud Dr. Alain de Botton usub, et meedial on staatuseärevuse kiires levimises suurim roll ning tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas on kadedus kõige domineerivam emotsioon. Botton arvab, et kõige olulisem ja suurem staatuseärevuse põhjus on armastuse puudus – inimene otsib armastust ja tunnustust nii seksuaalsel kui sotsiaalsel tasandil, selle puudumine tekitab ebakindlust, mis omakorda loob ideaalse pinnase kroonilisele staatuseärevusele.

Enamik selle haiguse põdejatest ei ole oma haigusest teadlik, nad jätkavad samas rütmis ning ei oskagi aimata, et sellest närivast tundest on võimalik ka vabaneda. Kui arst ärritub selle peale, et unustasid tema nime ette „doktor“ lisada või su firma direktor, kes on tegelikult lihtsalt pisut suurema vastutusalaga kolleeg, nõuab, et teda tuleb teietada, siis ilmselgelt põevad need inimesed väga tõsiselt staatuseärevust.

Staatuseärevust põevad ka kõik need, kes arvavad, et nad on seadustest kõrgemal ja ei pea teiste inimeste või ühiskonnas sõlmitud kokkulepetega arvestama. Paljud inimesed on nii krooniliselt haiged, et peavad seda lihtsalt normaalseks elamise osaks. Staatuseärevuse sümptomid on pidev stress, impulsiivne ostlemine ja enda võrdlemine teistega. Staatuseärevus võib muuta inimese labiilseks. Suure tõenäosusega ei ole ta rahul oma tööga ning ta saab hetkelist õnne tunda vaid siis, kui ostab midagi uut või lubab endale mingit kallist luksust. Loomulikult tunneb ta hiljem taas end õnnetuna – raha on otsas ja staatusetunne kadunud. Tal on kohati tunne, et keegi ei armasta teda, et ta pole eriline ja pole inimesena piisavalt huvitav.

Kuidas end terveks ravida?

Kõige alus on enesest lugupidamine ja enda armastamine. Kõik sõltub sellest, kuidas sa näed nii ennast kui teisi suhtes endaga. Kas sa leiad, et elu hammasrataste vahele jäänud kodutu väärib sinu sente vaid siis, kui ta su autoakna puhtaks peseb? Või sa tunned, et sul kui tugevamal, targemal ja õnnelikumal lasub moraalne vastutus aidata neid, kellel pole elus nii palju õnne olnud?

Alustuseks hakka ka ise uskuma, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust mõtlevad. Metsas olles ei lähe ju sulle korda, mida puud ja linnud arvavad. Tekita see tunne ka linnas endasse – naudi ümbrust ja kõike seda, mis su elus on, aga ära loo illusiooni, et nende arvamus sinust on kuidagi olulisem kui sinu enda olemine ja enesetunne.

Ainus asi, mis sulle loeb, on see, millisena sa ise ennast näed. See pilt võib olla tihti segane, sest sa elad ühes suures supipotis, kus puljongis sinuga koos podisevad väga erinevad komponendid. Seetõttu on oluline end vähemalt korra aastas puhastada, et iseendaga kontakti saada. Uuri välja, mis on sinu tõelised väärtused. Mida sa tegelikult hindad? Kui sul on raske selles virvarris aru saada, mis on sulle oluline, siis paki seljakott ja veeda paar nädalat omaette kuskil metsatalus või telgiga kas või üksikul saarel. Puhastu! Vähemalt nädal või kaks! See oledki sina ise – nii metsas kui linnas ühesuguste väärtushinnangutega. Need, kellest sa selle puhkuse lõpus puudust tunned või mida kalliks pead, on sinu tõelised väärtused. Võib olla on nendeks mugav voodi ja soe peavari, hoolivad sõbrad ja pere, söök ja puhas vesi, tänapäeval ka telefon ja arvuti. Vii see tunne ja need väärtused kaasa ka linnakärasse. Metsas pole midagi teha Armani saabaste ega Diori kotiga. Aga kui sul on need praktilisuse, mugavuse või ilu pärast soetatud, siis võta need kindlasti oma reisil kasutusse. Unusta see, mis teistele meeldib või mida nemad näiliselt väärtustavad ja anna neile andeks, et nad põevad staatuseärevust. Sa oled isegi seal olnud, kas pole nii?

Sulle on antud võimalus elada oma elu ja sul on peaaegu et kohustus teha seda õnnelikult ja harmoonias kõige ümbritsevaga. Seejärel sa sured. Kas karmavõlaga või mitte, sõltub sinust endast. Sinu staatus ei ole sel hetkel enam oluline. „See oli naine, kes kandis Prada kingi ja tundis isiklikult Madonnat“ võib olla hauakivil vaid mõnes komöödiafilmis. „See oli naine, kes oli oma perekonna süda ja iga iga seltskonna hing“ kõlaks hauakivil ju tegelikult paremini?

Kui avastad, et elu nautimiseks piisab lihtsalt olemasolemisest, siis oled üle saanud ka staatuseärevusest. 

Ajakirjast Buduaar Shopping