AADE KOLUMN: Soome elu ilu ja valu

AADE KOLUMN: Soome elu ilu ja valu

Oma töös puutun kokku paljude klientidega ja suur osa nendest on eestlased. Me räägime erinevatel teemadel ja ma olen palju küsinud ka selle kohta, miks nad on Soome kolinud. Jah, kahjuks on nii, et Eestis on raske hakkama saada. Paljudel on põhjuseks siiski raha, et pere elatud saaks. Või isegi kui ei ole veel peret olemas, siis on hea võimalus teenida siin raha, et normaalselt elada.

On ka inimesi, kes põgenevad isikliku elu eest Soome, et rahu saada. On tuldud õppima, sest siin toetab riik õppimist. On vanemaid inimesi, kes töötavad pensionini, et lõpuks kodumaale tagasi saada. Igaühel on omad põhjused, miks Eestist ära tuldi. Aga kuskil pole elu kerge ja raha ei tule niisama. Naised on siin enamjaolt koristajad, kuid see koormus on väga suur. Osad on tööl juba hommikul kella viiest. Tehakse mitmeid vahetusi järjest, et normaalselt teenida. Palgapäeval on ikka hea küll, kui suure töö tulemuseks on ka suur palk. Üürid on siin võrreldes Eestiga ikka väga suured. Alla tuhande euro sa üldjuhul korterit ei saa. Inimesed, kes elavad Soomes ilma pereta, on üürinud siin mitme peale korterid. Elatakse ikka viiekesi ühes kodus. On isegi töömehi, kes elavad üheksakesi ühes majas ja nii jagatakse arved omavahel. Kuid mis elu see on? Pikalt ju elada ei saa.

Üksikvanemal on siin raske, kuid siiki kergem kui Eestis. Sa ei saa küll kodu rentida sõpradega mitme peale, kui sul on lapsed, kuid sul on võimalus riigi poolt taotleda abirahasid, et kodu üüri maksta. Toetusi on küll siin kõvasti piirama hakatud tänu nendele, kes tegelikult hästi hakkama saavad, kuid siiski jooksevad abiraha küsima. Eriti need nn põgenikud. Neil on võimalik kõiki toetusi saada, mis siin riigis välja on mõeldud. Alguses elasin minagi ühe mustanahalise korteris. Sain odavamalt rentida, kui muidu siin hinnad on. Kui raha on vähe, siis võtad ju vastu iga pakkumise, mis teeb elu lihtsamaks. Rendiraha viisin iga kuu sulas ühte ridaelamusse. See oli päris ehmatav, mida ma seal nägin. Ma ei kujuta ette, kui palju seal ühes boksis neid inimesi elas. Kõik tumedanahalised pered. Igas toas vähemalt kaks narivoodit ja nii nad seal kommuunis pesitsevad. Neil on selline süsteem, et võetakse riigi poolt kinnimakstud korterid, mida nad siis edasi rendivad. Ise kolivad kõik ühte kohta kokku ning jääb vaid korjata korterite üürirahasid. Lihtne!

Koolisüsteem on siin lastele palju stressivabam. Koju jäetakse harva õppida. Lapsed peavad tunnis haarama teadmised ning oskused ja olema seal tähelepanelikud. Vaba aega on palju, et saaks tegeleda ka huviringidega. Mõnes mõttes on see ju tore ja lihtne, kuid oma 15aastase poja pealt näen, et kohusetunne ja tahe pingutada on seetõttu kõvasti väiksem.

Alguses oli lastel võõras ning raske teise keele ning teisest rahvusest inimestega kohaneda. Samas oleme me kõik arvamusel, et Eestis elades ei saaks suure tõenäosusega kunagi sinu lapse parimaks sõbraks iraaklane või Keenia poiss. Siin oled ka ise muulane ja suhted muulastega on teistsugused. Väga soojad inimesed võivad iraaklased olla. Sellist sõpra annab otsida. Päike kogu aeg näos, kui vastu tuleb. Tütrel samamoodi parim sõbranna esimesest päevast peale moslemiusku perest tüdruk. Nii sarnased naljad, ütlemised, soovid, mängud ning tundub, et kui need kaks omavahel koos on, siis ülejäänud maailm on nende jaoks kadunud.

Rääkides siin asjaajamistest ja eelkõige paberimajanduses, siis see on meile eestlastele kreisi. Meeletu aeg ja süsteemid, mis siin kas või elamisloa või pangakaardi saamiseks kulub, rääkimata pangakaardi koodidest, mille saad alles siis, kui palk mõned kuud pangaarvele on jooksnud. 

Nii tormasin minagi algul panka, kui mõni arve oli vaja maksta. Järjekorrad olid meeletud. Kell 10 hommikul tehakse pank lahti ja kui normaalsel ajal tahad sealt minema saada, et tööle jõuda, siis 9.30 pead sa kindlasti olema ukse taga järjekorras. 

Minul tööl juuksuris liigub palju sularaha. Läksin suure hurraaga panka, et arvet maksta. Pangast küsiti, kust sa said raha. Seletasin siis nii palju kui tol korral soome keelt oskasin, et olen juuksur ja kliendid maksavad sulas. Palus mul kirjutada see kõik paberile. Ma ütlesin, et vabandust, kuid ma ei oska soome keeles kirjutada ja koolis ei õppinud ka inglise keelt. Palusin teda, et ehk kirjutab ise selle juttu paberile ja ma panen allkirja alla. No selle peale vaadati mind kui kurjategijat ja öeldi, et siin neid asju nii ei aeta ja arvet maksta siis ei saa. Ma küll tihti ei vihasta ja ei ütle inimestele halvasti, kuid see olukord ajas mu tigedaks, sest niigi oli kiire tööle. Oled oodanud järjekorras üle tunni aja ning ikka asju aetud ei saa. Samas oleneb kõik teenindajast. Ükskõik mis asutusse lähed, siis sõltuvalt teenindajast muutuvad ka reeglid ja nõudmised. Kui ühel päeval on üks jutt, siis tuleb üritada järgmisel päeval uuesti ning uue teenindajaga saabki asjad aetud.

Mis mind aga jubedalt ehmatas, olid siin pidutsevad noored ja ka tegelikult juba vanemad inimesed. Pidu ei toimu ilma narkootikumideta. See on siin nii tavaline, et kõik midagi seltskonnas tarbivad. Kui ei tarbi, siis vaadatakse sind vähe mööda. Ja see, kui lihtsalt narko kätte saab, on hämmastav. Tarvitavad sellised inimesed, kellest poleks eluski uskunud. Lastele võetakse hoidjad ja hetkega minnakse kodust minema ning juba naistekarjad tõmbavad koos esimesed laksud sisse. Jube.

Mu poeg on 15aastane ja temagi räägib, et tuttavad koolis tulevad uhkete nägudega jutustama, mismoodi savu tehti liiga palju, et täna raske olla. Diilerid juba koolis müüvad rahulikult narkot. Alkohol ja suits on kaheteistaastastele elu normaalne osa. Satud sellistesse kampadesse, siis on noorel väga raske sealt välja saada, sest kui ei suitseta, joo või narkootikume ei tarbi, oled sa tropp. Nooremad varastavad juba kodudest alkoholi, et neid võetaks seltskonda vastu kui omasugust. Vaesed vanemad, kes kodus muretsevad, kui laps südaööl alles koju jõuab. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib, kui siin neid nn põgenikke nii palju. Tsurkasid ei huvita, kas noor või vana, kas rahvas ümber või ei. Olen kuulnud klientidelt, et keset päeva raudteejaamas näpitakse eskalaatori peal tagumikku. Mis siis veel õhtul juhtuda võib?

Õnneks on siin siiski ka palju head, mis aitab üle elada halbadest aegadest. Mind on soomlased võtnud väga omaks. Osad kliendid on kui teised emad ja vanaemad. Tulevad ja kallistavad ning soovivad sulle alati head. Näed seda siirust ja hoolivust, siis on nii mõnigi kord pisara silma toonud.

Kahjuks on siin 75% eestlastest aga kohutavalt õelad, kadedad ja jonni täis. Nii minule kui ka teistele teenusepakkujatele tullakse jutuga, et kas eestlastele teed hinnas alla? Huvitav, kas need eestlased ise saavad siis Eesti palka? Naerma ajab, kui tuleb suure uhke mersuga kutt juuksurisse ja küsib, et kas kümpaga ei saa lõigata? No tere hommikust. Ütlesin ühele naljaga pooleks, et kas tõesti Eesti mees on siin juba nii koi, et kui naisega välja minnakse, siis vaevalt mingi jook välja tehakse. Vaesed mehed, et peavad uhke auto liisingut maksma ja juuksur ka kümpaga ei lõika!

Facebook on elu. See on kõigil teada. Mind aga paneb imestama see, kui palju on siia Soome kogunenud naisi, kes igal hommikul ärkavad, et Facebookis mõnele negatiivne kommentaar kirjutada. Vähemalt mulle tundub nii.

Kuulun gruppi Viro naiskade jutunurk. Panin sinna ükskord üleskutse oma kassi kohta. Otsustasin otsida isast kiisut, et minu kass saaks poegi. Kui olin kuulutuse üles pannud, siis kirjutas kohe mulle üks sõpradest, et Aade, oled sa kindel, et selle kuulutuse üles jätad. Ma imestasin, et miks üldse selline küsimus. Aga kümne minuti jooksul sain aru, mida see sõber silmas pidas. See oli jube, mida naised kirjutavad. Kui inetud tekstid ja milline sõnavara. Üks kirjutas, et kuradi loomavihkaja, kas sa tead ka, kui valus on emasel kassil, kui isane temaga vahekorras on. Tule taevas appi tõesti. Kas siis kõik loomaaretajad on jubedad loomapiinajad? Kommenteeriti, et kuradi jobu, tahad kasside müümisega rikkaks saada ja aretad siin värdjaid kasse. Viimane tipp oli see, kui üks naine pani kassi peenise pildi kommentaaridesse ning lisas, et noh, kas tahad veel oma kassi paaritada? Mul oli lugedes piinlik olla Eesti naine. Vaatasin neid kommenteerivate naiste pilte. Ilusad kenad noored naised. Ma ei saa aru, kuhu on jäänud naiselikkus ja kombed. Kuidas nende mehed neid välja kannatavad, kui nad juba igas kommentaaris ainult vinguvad. Või tõesti elavadki Facebookis ennast välja, et mehele olla hea naine. Peaks tegema sellise grupi, kus tekitadki igal hommikul mingi küsitluse või probleemi ning siis saavad need neiud ennast seal välja elada.

Nali naljaks, kuid mingid piirid võiks ikka olla, aga no ega ma siin maailma parandada ei saa. Elu on elu ja sellega tuleb lihtsalt leppida ning selliste üle vaid naerda.

Kindlasti tulen kunagi Eestisse koos perega tagasi ja siis juba kogemuste võrra rikkamana.

Buduaarile Aadelt