Reklaam sulgub sekundi pärast

KATI SUUN: KOGU MAAILM TEEB RESTARTI- ja meie koos temaga!

Kati Suun

Erakogu

Alles kuulutasin mõned kuud tagasi, kui suurepärane on see maailm ja kui väga on vedanud, et olen end peale suuremat sorti läbipõlemist jälle üles ehitanud.

Tänaseks saan paari aasta töö korstnasse kirjutada, sest tänu Covid-19 viirusest tekitatud eriolukorrale olen tagasi oma tegemistega nullpunktis. Ainuke erinevus eelmisest korrast on see, et koos minuga on stardijoonel kogu maailm. Meil kõigil on täna võrdsed võimalused oma maailma muuta – esmalt iseenda oma. Kuidas meil siis isolatsioonis läheb ka? Kui sotsiaalmeedias ringi vaadata, siis tundub, et kõik hästi. Töö on nüüd kaugtöö, e-kool toimib, Forbes kiidab Eesti e-valmisolekut, Shakira jagab Twitteris meie haridustehnoloogia- ettevõtjate algatust, mille käigus pakutakse oma teenuseid ja koolitusi koduõppe läbiviimiseks üle kogu maailma.
Kogu Eesti käib rabas, naised värvivad kodukontoris huuli ja mehed tõstavad tagatoas kangi. Kõik toituvad tervislikult.
Nii palju kodujoogat ja lugematul arvul erinevate virtuaalsete treenerite poolt soovitatud kõhulihaseharjutusi pole veel keegi meist kodus teinud. Inimesed on õnnelikud, rahulikud ja muretud. Seda muidugi selle hetkeni, kui isoleeritud sõpru läbi helistama hakkad ja küsid, et kuidas neil päriselt läheb. Aga kuidas meil päriselt läheb? Telefonitoru otsas hakkavad saabuma need päris vastused. Siis tunned natukenegi äratundmist. Koondamised, palgakärped, segaduses õppimisega ülekoormatud lapsed, ettevõtete sulgemised, pankrot. Kurbus, suurenev kehakaal, ärevus, masendus. Inimesed, kes ei suuda leida motivatsiooni, et kodus trenni teha ega jaksa kolm korda päevas sotsiaalmeediakõlbulikku toitu valmistada. Inimesed räägivad, kuidas nad tühja peaga juba mitmendat nädalat nõutult kodus istuvad, sest nad ei tea, mis edasi saab. Need võimalused, mis olid „vanas maailmas“ jäävad aina kitsamaks. Stress on võtmas maad, depressioon ei ole enam kaugel – on mõned vastused. Aga midagi peab ju tegema, sest elu läheb edasi – oleme kodus aga maailm tõttab aina edasi. Võidavad need, kes aru saavad, et kõik on täna meie endi kätes. Kui palju keskendume oma vaimse immuunsüsteemi tugevndamisele? Räägitakse, et peame püsima kodus ja hoidma oma tervist. Üksteise võidu jagatakse soovitusi tarbida C-vitamiini, rohkelt juur- ja puuvilju, smuutisid, karulauku, küüslauku, sidrunit, ingverit ja mett. Kästakse minna Viru rabasse ja metsa jalutama. Peseme käsi, higistame virtuaaltreeneritega õhtuste uudiste kõrvale ja hoiame oma immuunsust tugevana. Aga, kui palju me mõtleme oma vaimsele immuunsusele ja kuidas kõige lihtsamal moel aru saada, et see on meil nõrk? Mis räägib kõhurasva protsent meile stressist ja miks need kuradima kodutreeningud ei toimi? Mis kaasneb selle isolatsiooni ja eriolukorraga? Meil tekib stress. Stress ei ole halb – kui see ei ole pikaajaline. Stress aitas meie esinevanematel eluohtlikes olukordades ellu jääda – näiteks, kui jahil olles tiiger neid ründas, oskasid nad tänu kortisooli tekkimisele reageerida – nad kas võitlesid või põgenesid. Tiigrimure lahendatud, sammusid esivanemad koju, unustades intsidendi. Mida teeb aga tänapäeva inimene? Ta läheb koju ja hakkab mõtlema, mis oleks ikka saanud, kui see tiiger oleks mind ikkagi ära söönud. Ja nii võib ta nädalaid neid mõtteid keerutada – aru saamata, et ta ise hoiab oma kortisooli taseme laes ja keha hakkab valmistuma „sõjaolukorraks“ ja talletab vajalikud rasvad ellu jäämiseks. Seega – mis on siis esimene lollikindel ohumärk, kuidas aru saada, et meil on stress? Kehakaal hakkab tõusma – esimene koht, kuhu see välja lööb, on kõhurasv. Eriti naistel. Seda näitas ka hiljutine Yale’i ülikooli uuring, mis kinnitas, et naistel on suurema tõenäosusega kõhul üleliigset rasva, kui nad on pidevalt stressis. Stressi tõttu tõuseb organismis kortisooli tase ja see põhjustabki rasva ladestumist kõhupiirkonda, sest kõhurasvas on rohkem kortisooli retseptoreid kui mujal kehas.
Ja kaalutõus viib omakorda veel suurema stressini – nii olemegi parajas nõiaringis.
Müra meie peas on võrdne külmetusnähtudega – need tuleb kohe ilmnemisel välja ravida Kui meie immuunsüsteem on nõrk, siis hakkavad igasugused haigused meile kergemini külge. Sama on vaimse immuunsüsteemiga. Kui kogeme pikaaegset stressi, muutub meie vaimne kaitsevõime nõrgaks ja nii võtame endale igasugust jama külge, mida teised levitavad. Olgu selleks koroonaviirus või negatiivne suhtumine. Kuhjame end liigsete muremõtetega üle ja tekib ärevus. Korraga leiame end tegemas mitu asja korraga ja sel ajal, kui seda ühte asja teeme - planeerime juba järgmist. Ja samal ajal mõtleme veel, mida kõike peaks veel ära tegema. Mingil hetkel saab kõigest villand ja tekib tunne, et tahaks asjad nurka visata ja lihtsalt kuskile ära minna. See on märk stressi reaktsioonist - me tahame põgeneda. Aru saamata, et liigagi tihti tahame tegelikult põgeneda lihtsalt iseenda mõtete eest ja saame suurepäraselt stressi maandada ka ilma põgenemata. Selleks tuleb lihtsalt varakult ära tabada suurenev müratase peas ja rahulikult oma mõtetest välja minna. Kuidas kohalolu harjutustega stressi maandada? Minu asendamatuks abiliseks on teadveloleku teadus ja tänu sellele tekkinud arusaam, et meie igapäevast elukvaliteeti ei määra mitte see, mis meiega juhtub, vaid see, kuidas me ise sellesse suhtume. Viini psühholoog Viktor Frankl elas edukat elu ja oli õnnelik mees, kes oli spetsialiseerunud depressiooni ravimisele, enne kui tema ja tema pere aastal 1946 kolmeks aastaks koonduslaagrisse viidi. Ta oli oma perest ainus pääseja. See isiklik kogemus oli aga tema sõnul talle kõige olulisem nurgakivi tema edasises töös, mis on otseselt seotud sellega, kuidas suhtumise muutmise abil stressi langetada. Ta kirjutas raamatu „ ... ja siiski tahta elada“ kus ta rääkis ära oma teooria, et vahet ei ole, mis inimene täna üle elab, – meile jääb ikka otsustamise ja suhtumise võime ja see on võtmetegur õnnelikule elule. Ainus viis segastest aegadest välja tulla on sisemine rahu – selle saavutame siis, kui eemaldume probleemist ja ei anna sellele hinnanguid ehk me ise otsustame suhtuda sellesse hinnangutevabalt. Loomulikult tuleb ette asju, mis mind ka endast välja viivad ja emotsionaalseks teevad –aga nendes olukordades kasutan „õhupallimeditatsiooni“ – kus kujutlen, et sõidan suure õhupalliga stressirohkest olukorrast eemale.
Vaimusilmas jääb mure väikemaks, siis vaatan juba puulatvu, siis liigun veel kaugemale. Kui vaja, kasvõi kosmoseni välja. Mingi kauguse pealt jääb müra vaiksemaks.
Vanasti ketras stressist tekitatud müra päevi mu mõtetes, kui mitte nädalaid. Täna ma enam ei kuhja endale emotsioone sisse, vaid kaugenen nendest ja vabastan. Olen emotsioonide vabastamisega juba nii harjunud – et paljud küsivad, kuidas ma kõike nii stoilise rahuga võtan – aga eks see olegi osa minu tänasest elufilosoofiast. See rahu ja madal müratase aitab minu loovusel täistuurides tööd teha, kui on vaja äkitselt muutustega kohaneda või asjadele innovatiivselt läheneda. Suurimad kaotajad võivad uues maailmas olla suurimad võitjad – jaguks vaid loovust! Vaatasin just ükspäev endise FBI läbirääkija Criss Voss live’i ja üks tema lause on jäänud mind kummitama. Ta ütles: „see karm maailma pahupidi pöörav kogemus teeb nii rikkad kui vaesed üksteise eest võrdseks ja loob kõigile uskumatult ilusad asjad teisele poole aeda -meil peab lihtsalt olema oidu, loovust ja rahu sinna kohale jõuda“. Väga paljud meist peavad looma endale uued võimalused aga see saab toimida vaid loova meelega. Loova meele vaenlane on aga pikaajaline stress. Teadvel oleku praktika aitab meil stressitaset langetada ja nii saame toimetada palju efektiivsemalt ja teha teadlikumaid otsuseid. Ajal, mil väga paljud meist on kaotanud kindluse tuleviku suhtes, töö ja igasuguse sissetuleku tuleb leppida asjaoluga, et paljud meist peavadki nullist alustama. Mina ka.
Kaotasin kogu oma sissetuleku ja poole aasta, isegi aasta lõikes minu valdkonnas kindlasti asjad ei taastu.
Keegi meist ei tea vastust, mis saab edasi – sestap ongi tore tõdeda, et meil on valik. See valik, kus me uues maailmas asetseme. Öeldakse, et inimese esimene ja ainus tegelik eluülesanne siin maailmas on leida üles see, mis anne talle sünniga kaasa on antud ja siis hakata seda ainiti arendama – meisterlikkuseni välja – siis pidavat ka rahu sündima inimese hinge. Äkki ongi praegune isolatsioon selleks vajalik, et me endid sellest kirjust keskkonnast päriselt üles leiaksime ja sammu päris õnnele lähemale astuksime? Ära ole kinni oma vanas „minas“ – uuenda oma tarkvara Mõned meist on selles möllus kindlasti kaotanud ka iseenda. Seda minapilti, milles oleme harjunud aega veetma – järsku ei ole enam. Kodune kasvatus ütleb, et võõrastega ei tohi rääkida – ometi vaatab kodusest vaikusest peeglist vastu täitsa võõras inimene, keda oled vaid vilksamisi näinud ja nüüd ilma sotsiaalse kära, tarbimise ja käimiste vahelt vaikusest ära ei tunne. Ja seda kõike seedime me kõige kangemas kokteilis, mida inimmõistuse jaoks nähtud – isolatsioon ja süümepiinad üheskoos. Aga ehk ei olegi see nii halb, kui korraks uhkes isolatsioonis oma päris deemonitele otsa vaatame selle asemel, et koguaeg enda varjude vaatlemist edasi lükata. Meil on suurepärane võimalus teha endale ära ammu igatsetud minapildi uuendus.
Oma äppe ju uuendame koguaeg – millal me viimati iseenda tarkvara uuendasime?
Tihti on inimesed nii sügavalt oma „minasse“ kinni jäänud et ei oskagi enam muudmoodi edasi minna – aga ise ei ole rahul. Nii ei suuda näiteks suitsetajad suitsetamist maha jätta, sest nad esitlevad iseenda tahtejõule ennast kui suitsetajat, kes tahab loobuda – selle asemel, et öelda, et ma olen tänasest alates mittesuitsetaja. Mina sain hõlpsalt sellise mõttemänguga oma viimasest sõltuvusest lahti. Ma lihtsalt ütlesin, et ma ei ole suitsetaja. Ja pole üle aasta mitte ühtegi sigaretti teinud. Niisama lihtne see ongi – elu ei ole tegelikult keeruline. Samamoodi on ka kehakaalu, treeningute või saavutustega. Me peame oma minapilti vahepeal uuendama – mitte rääkima sellest, kes me tahaks olla ja siis süüdistama ennast, et me seda ei suuda. Me oleme juba need, kes me tahame olla – oleme lihtsalt alles õpipoisid – ja tööd tuleb teha, et selles valikus meistriks saada! Täna on kõige suurem vaimse tervise avalik saladus, mida jagavad maailma mainekamad teadusuuringud, et kõige parem ravi mistahes vaimse probleemi puhul, on meie endi mõttejõud ja oleks aeg seda uskuma hakata. Usun, et see suures pildis tehaste sulgemine, saaste taandumine, tarbimise vähenemine aga ka väiksemal pildil kodus olemine, lastega koos aja veetmine, kodus toidu valmistamine, iseendale otsa vaatamine, igavuse tundmine, loovuse arendamine on hüppelaud millegi hästi ilusa suunas – lihtsalt läbi väga karmi kogemuse. Usun, et kogu planeet maa teeb praegu restarti – ja olles tema osake – teeme meie seda temaga koos! Vaimset immuunsust tugevndavad harjumused 1. Loe uudised kaks korda päevas. Kell 9 ja kell 17. Igakord kui loed, tõstad endast muret ja paanikat ja sellega koos kortisooli taset 2. Tee kord päevas 10-minutiline kohalolu-harjutus 3. Tee endale Update! Kasuta seda aega, et teha suurpuhastus oma mõtetes. Iga päev viska minema üks kasutu negatiivne mõte, mida oled endaga kaasas kandnud ja mis sind enam ei teeni. Sellega hakkad positiivset minapilti looma. 4. Nimeta iga päev üks positiivne pisiasi, mis teeb sind õnnelikuks. Võid selle endale kuskile kirja ka panna. 5. Ära ole tehnikas vähemalt üks tund enne magama minemist – sinine valgus ei lase sul rahulikult uinuda. 6. Hommikul ärgates proovi olla tund aega ilma tehnikata – ära loe kohe uudiseid. Käi jalutamas, vabasta üks negatiivne asi ja pane selle asemel kirja üks positiivne. Tehnika tee lahti siis, kui töölaua taha istud. 7. Käi igapäev üks ja sama tiir õues ja vali välja enda lemmik põõsas, peenar või puu ja hakka teda igapäevaselt jälgima. Milline on ta vihmaga, päikesega. Mis muutusi sa temas märkad. Harjutades 21-päeva järjest igapäevaselt 10 minutit kohalolu, suurendad sa positiivset mõtlemist, kreatiivust ja enda heaolu 1. Leia koht, kus sind 10 minutit ei segata. Selleks võib olla ka pargipink. Pane pähe päikeseprillid, suu ette sall – ja keegi ei torgi sind. 2. Istu mugavalt, pane endale taimer tööle. 3. Sule silmad 4. Küsi endalt mida sa parasjagu tunned, mõtled, tajud ja vaatle oma tundeid aga ära hinda 5. Keskendu enda kehale, pingile, põrandale, murule – kus iganes sa istud. Keskendu kuidas sinu keha läheb selle materjaliga kokku 6. Keskendu oma kõhule ja hinga neli korda järjest 4-7-8 tehnikaga. (4 sekundit sisse, hoia 7 sekundit hinge sees ja siis lase rahulikult 8 sekundi jooksul välja) 7. Hinga rahulikult ja keskendu oma hingamisele 8. Las mõtted tulevad pähe – ära süüdista end - saada nad minema ja keskendu jälle oma kõhule ja hingamisele 9. Kohe kui tunnetad, et su mõte uitab, too ta tagasi rahulikult fookusesse ja pane tähele oma hingamist 10. Keskendu kehale, jalgadele, hingamisele – stopperi peale ava silmad, naerata omaette terve minut ja hakka tagasi tööle! KATI SUUN Suhtumise treener ja personaalne coach Raamatu „Ma ei ole hullult lahe“ autor E-raamat ka nüüd saadaval!