HEIDI RUUL: kas pulmapäev on ikka naise elu kõige õnnelikum päev?

27 kommentaari
HEIDI RUUL: kas pulmapäev on ikka naise elu kõige õnnelikum päev?

Mäletan, kuidas vanaema mulle kunagi pidevalt korrutas, et pulmapäev on ühe naise elus see kõige kaunim päev, mida elu viimase päevani alatasa heldimusega meenutatakse. Tal oli tavaliselt absoluutselt kõiges õigus: jah, on ikka piinlik küll, kui 15aastane plikatirts maasikas kaela peal koju tuleb ning see, et mees peab naise usalduse võitmiseks hobuse kombel tööd rabama, peab samuti paika. Tead, seda kui väga ma sind igatsen ja armastan, pole lihtsalt võimalik kuidagi sõnadesse panna ja ma loodan südamest, et sa ei pahanda, kui ma nüüd ütlen, et minu arvates polnud sul ühes asjas siiski päris õigus – pulmapäev pole ühe naise elus ilmtingimata see kõige ilusam ja mälestusväärsem päev! 

Mäletan, kuidas vanaema mulle kunagi pidevalt korrutas, et pulmapäev on ühe naise elus see kõige kaunim päev, mida elu viimase päevani alatasa heldimusega meenutatakse. Tal oli tavaliselt absoluutselt kõiges õigus: jah, on ikka piinlik küll, kui 15aastane plikatirts maasikas kaela peal koju tuleb ning see, et mees peab naise usalduse võitmiseks hobuse kombel tööd rabama, peab samuti paika. Tead, seda, kui väga ma sind igatsen ja armastan, pole lihtsalt võimalik kuidagi sõnadesse panna ja ma loodan südamest, et sa ei pahanda, kui ma nüüd ütlen, et minu arvates polnud sul ühes asjas siiski päris õigus – pulmapäev pole ühe naise elus ilmtingimata see kõige ilusam ja mälestusväärsem päev! 

Ma polegi päris kindel, millest antud juhul alustama peaks – kas minimaalselt pool aastat kestvast närvesöövast ettevalmistusperioodist või oodatud pulmaööst, mida tõenäoliselt ei saabugi. Alustame ehk algusest. 

Paljud naised unistavad hetkest, kui mees langeb tema ette ühele põlvele, võtab pintsakutaskust välja müstilise karbi, mille sees peidab ennast silmipimestavalt särav sõrmus ja küsib arvatavasti elu tähtsaima küsimuse: kas sa tuleksid mulle palun naiseks? Juba see küsimus ise on minu meelest täiesti totter. Ilmselgelt pole tegemist paarikese kolmanda kohtinguga ning kui sinnamaani on juba jõutud, siis kallis mees – sinu ees seisabki juba sinu naine! Teiseks, milleks paluda naiseks? Miks mitte paluda pühendumust, kannatlikkust, mõistvust, armastust või kõike eelnimetatut? Ükski mees ei taha ju endale naist, kes talle ei pühendu, teda tema kõige kohutavamates versioonides välja ei kannataks, kes teda ei mõistaks või armastaks! Ma tean, mida sa hetkel mõtled: naise käe palumine seda kõike endas sisaldabki. Aga kas see ikka on alati nii? Mulle jääb küll mõnikord mulje, et pigem peegeldub sellest küsimusest läbi soov saada ühele poole märkimisväärselt eelarvet ületava peoga, mis kõik sugulased, sõbrad ja tuttavad üsna mitmeks päevaks tapvat pohmelli kannatama saadab. Märgin siinkohal ära, et minu arvates abielluvad seega vähemalt pooled paarid täiesti valedel põhjustel. Kas siis nii saaks alata ühe naise elu kõige õnnelikum päev? Kahtlen. Sügavalt. 

Ettevalmistusi on tähtsaks päevaks palju ja paratamatult tekitab suurejooneline planeerimine ka omajagu pingeid. Täiesti ebavajalikke pingeid kahe inimese vahel, kes oleks muidu nõus teineteise nimel läbi tule ja vee minema. Kellele seda vaja on? Igasugust totrat jama on sel ajal nii palju, et sellest võiks põhimõtteliselt mõne raamatusarja kirjutada – seega lähme sujuvalt ajas edasi ja jõuame tähtsa päeva endani. Ülimalt hea oleks, kui see päev mahuks mõnele ERITI maagilisele kuupäevale. 

Ma pole kunagi pruut olnud, nii et räägin jälle pelgalt selle põhjal, mida mu silmad tunnistama on pidanud. Alustuseks ärkab pruut “elu tähtsaima päeva” hommikul hiljemalt kell 7. Minu jaoks tähendaks see maksimaalselt kolme tundi und. Ei kõla just eriti toreda algusena. Seejärel on vaja kõik päevaks vajalik ette valmistada. 8.30 sajab hotellituppa (jah, hotellituppa, sest tulevane pruut ei saa ju ometigi oma viimast ööd vallalise naisena kodus, oma voodis veeta) ülemakstud meigispetsialist koos juuksurist sõbrannaga. Sellele järgneb kaks tundi ebamugava tooli peal istumist – hingad ja pilgutad silmi ainult siis, kui selleks luba antakse! Kadestamisväärne, mis? 

Seejärel on vaja hoolikalt valitud kleit kuidagi selga saada. Nii, et see jumala eest meiki ega soengut ära ei rikuks! Kleidi selga saamine võtab sel päeval tavapärase kahe minuti asemel keskmiselt pool tundi, aga vähemalt näeb pruut selleks hetkeks juba elu tähtsaima ning ilusaima päeva vääriline välja! 

Siis keevad pruudil emotsioonid üle pea – ta tahaks nutta ja naerda, ta tahaks igale poole helistada. Veel tahaks ta juua, süüa ja tualetti külastada. Joogiga on lihtne, söögiga pisut keerulisem (kleit ei tohi mingil juhul rikutud saada), no ja tualetis käimisest saab puhas komöödia. Oma elu kõige õnnelikumal päeval ei käi naine tualetis iseseisvalt, vaid ühe või lausa kahe sõbranna saatel! Kes suudaks sellele vastu panna? 

Siis on vaja registreerimisele rutata! Peale tseremoonia lõppu hingab pruut kergendatult – nüüd on see asi siis tehtud! Aga siis meenub talle, et suurem ja tõenäoliselt kõige väsitavam osa päevast on alles ees. Kell on alles 14… 

Kiire pildistamine ja saabubki kätte hetk tagasi külaliste ette saabuda! Ja siis hakkab kogu trall alles peale! Süüa, juua, tantsida! Jutuajamised purjus sugulastega, keda viimased kümme aastat isegi kordagi näinud pole! Pidevad kriitilised pilgud üle saali – kas teenindaval personalil ja pulmaisal on ikka kõik kontrolli all? Kas kõik on ikka nii nagu PEAB?! 

Eestlaste pulmapidu hakkaks siinkohal vaikselt otsi kokku tõmbama, aga vene pulma korral algab sel hetkel korralik show! Nimelt pole mina näinud veel ühtegi vene pulma, kus pidu ei lõpeks minimaalselt viie oksendava selli ning kahe kaklusega! Üks kaklustest leiab tavaliselt kusjuures aset vastabiellunute vahel! Lihtsalt imeline päev…

Kuidas siis tundub – kas pulmapäev on miski, mida nii väga oodata? Või äkki oleks palju mõnusam päev selline, kui saaksid kallima kaisus hommikul kella üheteistkümneni voodis mõnuleda, siis linnast minema sõita ja koos mõnda uut paika avastada? Väike ööbimine tähistaeva all? Moe pärast mõned ilusad mõtteavaldused ehk? Lihtsalt kahekesi. Koos. Ilma igasuguse kärata. Vot selline on minu meelest päev, mida elu lõpuni meenutada tasub! 

Ma pole kindlasti iga keharakuga või hambad risti abielu vastu, aga ma ei mõista ka inimesi, kes selle peo (seda see ju lõpuks on) nimel endal nina verele rapsivad. Kui ma üldse kunagi abielluma peaks, siis on üks asi päris kindel – sellest tuleb eriti eksklusiivne “pidu” ainult kahele inimesele. 

Heidi Ruul