HEIDI RUUL: miks pahapoisi kuvand nii pagana paeluv on?

4 kommentaari
HEIDI RUUL: miks pahapoisi kuvand nii pagana paeluv on?

Kui ma reeglina olen harjunud ise küsija rollis olema, siis eelmisel nädalal juhtus selline veider asi, et kaardid vahetusid ja üks härra arvas mingil põhjusel, et nüüd oleks täpselt õige hetk mind intervjueerima hakata. Nojah, mis siis ikka… Küll aga suutis ta mulle ühe üsnagi klassikalise, kuid samas mõtlemapaneva küsimuse esitada – Heidi, mida sa mehes hindad? Kui nüüd valge lakaga kabjaline ja kõik muu lapsepõlves pähe taotu hetkeks ära unustada, siis tuleb välja, et üks ihaldusväärne ja hinnatud mees on minu jaoks heal juhul emotsionaalselt kättesaamatu, natukene halvemal juhul suhtes ja kõige ajuvabama stsenaariumi puhul meelierutav kombinatsioon mõlemast eelpool mainitust.

Kui ma reeglina olen harjunud ise küsija rollis olema, siis eelmisel nädalal juhtus selline veider asi, et kaardid vahetusid ja üks härra arvas mingil põhjusel, et nüüd oleks täpselt õige hetk mind intervjueerima hakata. Nojah, mis siis ikka… Küll aga suutis ta mulle ühe üsnagi klassikalise, kuid samas mõtlemapaneva küsimuse esitada – Heidi, mida sa mehes hindad? Kui nüüd valge lakaga kabjaline ja kõik muu lapsepõlves pähe taotu hetkeks ära unustada, siis tuleb välja, et üks ihaldusväärne ja hinnatud mees on minu jaoks heal juhul emotsionaalselt kättesaamatu, natukene halvemal juhul suhtes ja kõige ajuvabama stsenaariumi puhul meelierutav kombinatsioon mõlemast eelpool mainitust.

Kui ma peaaegu aasta tagasi ühes oma esimestest lugudest siin küsisin, et kuhu kõik toredad mehed kadunud on, siis täna tuleb tõdeda, et tegelikult pole nad kuskile kadunud – nad on igal pool meie ümber. Üks neist kutsub sind juba neljandat kuud järjest endaga välja, aga sa lihtsalt ei tee isegi mitte poolt pingutust, et asi ka selleni jõuaks. Teine tunneb igapäevaselt siirast huvi sinu käekäigu vastu, kuid sa isegi mitte ei vaevu talle vastama. Kolmas peab järjekindlalt juba mitmendat aastat meeles iga pisematki tähtpäeva ja ei unusta sind kunagi nende puhul meeles pidada ning ta on eranditult alati valmis sind ära kuulama. Olgem ausad – tõeliselt häid ja siiraid (ning vallalisi) mehi on palju! Kuid miks siis hoopis mingisugused fruktidest väljalasked lõviosa naiste tähelepanust endale saavad? 

Tulles tagasi meeste ja nende väärtuslike omaduste juurde, siis jah, loomulikult võiks siinkohal teha pika nimekirja erinevatest parameetritest, millele üks härra ideaalis vastama peaks. Kas sellel ka mingi mõte on? Ma ei usu. Lõpuks jõuame ikkagi selleni, et oluliseks on vastastikune keemia ning austus, mille puudumisel pole võimalik midagi tõeliselt meelierutavat, ammugi siis kestvat, üheskoos üles ehitada. Keeruliseks teeb asja aga see, et need head ning siirad mehed, kes naisi austada oskavad – nendega puudub igasugune keemia ja lõppkokkuvõttes võib nendega samas ruumis viibides juba tunni möödumisel piltlikult öeldes igavusse surra. Mendelejevi tabelil asetsevad mängunupud suudavad liikuma panna hoopis härrad, kes saatuse tahtel ongi just need riukalikud eksemplarid, kes pakuvad naisele põnevust, igapäevast adrenaliini, piisavalt suurt väljakutset ja boonusena ka tunduvalt särtsakamat voodielu. Just sellepärast ongi pahapoisid nii palju ihaldusväärsemad kui heasüdamlik mees, kes sinu jaoks kasvõi kell kuus hommikul läbi miinus kahekümne kraadise pakase tanklasse kohvi järele jookseb. 

Mulle on viimasel ajal hakanud tunduma, et neid naisi, kellel on haiglane vajadus mehi muuta, on maailmas kindlasti rohkem kui kolm. Ema Theresad, kes arvavad, et just nemad suudavad maailma (antud kontekstis inimest) oma arust kuidagi paremaks väänata. Naised, kes eelistavad headele ja korralikele meestele viimaste riukalikke sookaaslaseid. Kuigi olen ennast taolisest Ema Theresa rollist juba aastaid võõrutanud, siis tuleb välja, et kuskil alateadvuses on veel killuke “sellest mehest võiks ju täitsa asja saada” suhtumist säilinud. Ehk siis, kui härra on juhuslikult (ükskõik millises võtmes) täiesti kättesaamatu, siis on VAJA endale tõestada, et nüüd tulen Mina ja suudan seda muuta. Lolluse tipp ju! Sa tead tõde, NÄED tõde, kuid eelistad sellegipoolest mingisugust suhkruvatist illusiooni uskuda. 

Siinkohal oleks vist mõistlik endale väike pai teha, sest mul käivad sellised asjad hooti, aga paljud naised otsustavad teadlikult terve oma elu sellises õhkõrnas illusioonis elada. “Minu mees ja petab? EI!” Klassika, või mis? Isegi, kui ta kuuleb seda 1048. korda, keeldub ta seda uskumast. Ta teab tõde, ta näeb ja haistab tõde, aga teeb teadliku valiku edasi valedesse uskuda. Ma ei saa siiani aru, kas sellistel puhkudel on tegemist müstiliselt suure armastuse või lauslollusega… Kas naine, kes suhtest kümne küünega kinni hoiab ja seda iga hinna eest elus hoida üritab, on keegi, keda imetleda või tuleks talle hoopis südamest kaasa tunda? 

Pahapoisi kuvandile vastava tegelase sarm on miski, millele on üsna raske vastu seista. Neis on see X-faktor, mida ühes üdini ausas, siiras ning eranditult truus mehes kunagi ei leia. Nad panevad su igas võimalikus mõttes maksimaalselt proovile. Taolise mehe võrku langenud naise jaoks on ilmselt tegemist masohhismi kõrgema tasemega, aga üks on kindel – igav ei hakka mitte kunagi ja sa ei tea iial, mis sind järgmiseks ees ootab. 

H.