HEIDI RUUL: MINU elu kohtingufeilid

Minu esimene kohting toimus lasteaia mängumaja ees, sees ning taga. Mulle meeldis kohutavalt üks poiss ja olin õnne tipul, kui ta minuga koos otsustas kodu mängima hakata. Kõik läks justkui lepase reega – süütu mäng kulmineerus põsemusiga, mis mu näo mõnusalt õhetama ajas. Veel rohkem hakkas mu nägu õhetama mõned aastad hiljem, kui sain teada, et selle poisi näol oli tegemist minu sugulasega. Aga ei, hullemad deidid seisid mul alles ees! 

15aastaselt armusin klassikalist stsenaariumit järgides kooli kõige popimasse poissi. Loomulikult polnud tegemist just musterõpilasega. Nii ta siis tiriski mu ühel ilusal päeval juba enne tundide algust koolist minema. See oli ühtlasi ametlikult esimene kord, kui ma koolist poppi tegin! Läksime tema poole, istusime diivanil, hoidsime käest kinni ja vaatasime seda, mis iganes televiisorist tol hetkel tuli. Paari tunni pärast koputas keegi kurjakuulutavalt uksele. Voilà! – minu ema ja vanaema olid juba juhtunust kuulnud ning olid mulle järele tulnud! Kutist on siiani kahju, sest vaeseke sai neilt korralikuma koosa kui ma ise… 

See pole küll otseselt deit, aga siiski piisavalt halb kokkulangevus, et see siinkohal kirja panna. Mõne aja pärast avastasin, et ohoo – meie koolis käib maailma kõige pikemate ripsmete ja suuremate silmadega poiss. No need silmad olid imelised, ausalt! Just sellised, kuhu võib imalalt „ära uppuda”. Kõik sujus ilusti, kuni ma teda ühel hommikul ilma igasuguse karvkatteta nägin. Nimelt oli noormees otsustanud oma tulemasinat kraanikausi kohal gaasiga täita ja pauhhh – kõik see ilus oli vaid sekundi murdosaga kadunud (kulmud ning juuksed samuti). Jälle läbi…

20aastaselt korraldati mulle pimekohting. Kohale jõudes selgus, et tegemist on täitsa nägusa tüübiga. Olin temaga telefonis enne paar sõna vahetanud ja selle põhjal tundus mulle, et tegemist on muuhulgas ka üsna humoorika tegelasega. Kohvikus üksteisele silma vaadates oli olukord teine – noormees alustas kohtingut lausega, et ta pole veel millekski püsivaks valmis ning järgmised tund aega kuulasin erinevaid lugusid sellest, mida toredat ta oma eksiga ette võtta jõudis. Mõtlesin, et saadan kohtingu korraldanud sõbrannale sõnumi ning annan teada, et tegemist on maailma kõige halvema deidiga. Saadetud! Kurb ainult, et see sõnum sõbranna asemel kogemata hoopis kohtingukaaslasele läks. Läbi! 

21. eluaasta – klubi-deit! Loomulikult kaheteistkümne sentimeetristel kontsadel. Kohtingukaaslase poole kõndides murdus minu suureks kurvastuseks üks kontsadest. Nii ma siis koperdasin tema ukseni ja küsisin naljaga pooleks, et ega tal juhuslikult kapis minu suurusele sobivaid kingi ei leidu. Äkki on minu õnneks mõni Tuhkatriinu enda omad eelnevalt maha unustanud? Ei! Küll aga oli noormehel lahendus varnast võtta – tüüp tõmbas rauasaega ka teise kontsa maha. Nii ma siis koperdasin terve õhtu nagu mingi vigane Tuhkatriinu mööda Veenust ringi. Peale tundi klubis oli noormees end ilusti baarileti äärde sisse seadnud – neiuga, kellel olid kaheteistkümne sentimeetri kõrgused kontsad… Ja mina jäin ilma nii noormehest kui oma armsatest kingadest…

24. eluaasta – maksa kõige eest! Tutvusin internetis ühe mehega, kes mu välja kutsus. Plaani pani ta loomulikult ise kokku – õhtusöök itaaliapärases restoranis, jalutuskäik vanalinnas ja… no tegelikult asi sellest kaugemale ei jõudnudki, isegi jalutuskäiguni ei jõudnud. Restoranis veedetud aeg oli äärmiselt tore, aga kui härra oli end vähemalt kurguni täis söönud, palus ta teenindajal arve lauda tuua. Rääkisime veel paar sõna ja seejärel vabandas ta end „hetkeks” tualettruumi. Ootasin, mis ma ootasin, aga tagasi ta ei tulnudki! Läbi! Ja pool palgast läinud, sest pagana kallis restoran oli! 

Aga ometigi ei olnud eelnevalt väljatoodud kohtingutest ükski nii halb, kui see, mis eelmisel neljapäeval aset leidma pidi. Uus tase, päriselt! Minu elu kõige hullem kohting jäi õnneks ära. Sain neljapäeva hommikul mehelt, kellega juba mõnda aega väga tihedalt suhelnud olime, järgmise sõnumi: „Ma ei teagi, kuidas seda Sulle nüüd öelda, aga ma ei saa meie kohtumisele tulla – mu abikaasa hakkas öösel sünnitama…” Neid „pisidetaile” ta mulle muidugi eelnevalt mainida ei jõudnud…

No ja enam ei taha deidile, ausalt ei taha! Isepäisel on omapäi piisavalt hea. 

Ilmunud ajakirjas Buduaar