HEIDI RUUL: neetud kolmik ehk baarmenid, taksojuhid ja muusikud

6 kommentaari
HEIDI RUUL: neetud kolmik ehk baarmenid, taksojuhid ja muusikud

Ma isegi ei mäleta, millal ma kuulsin esimest korda ütlust, et baarmenidest, taksojuhtidest ja muusikutest meestega pole mõtet tegemist teha, sest neil kukuvad iga teise seeliku peale püksid automaatselt jalast! Nagu ka pea kõikide ülejäänud elu aspektide puhul, ei kuulanud ma antud juhul sõna ega õppinud teiste vigadest. Selle asemel võtsin elu esimeseks peikaks taksojuhi, teiseks baarmeni ja neljandaks muusiku! Ja teate mis? Julge hundi rind on tavaliselt küll lõppkokkuvõttes risti-rästi haavleid täis, aga ma võin käe südamele ning pea pakule panna ja öelda, et neist kolmest pettis mind vaid üks – see pagana taksojuht! Ja just sellepärast me täna taksojuhtidest ei räägigi! See jätab suhete mängulauale alles vaid kahe elukutse esindajad – baarmenid ning muusikud. 

Ma isegi ei mäleta, millal ma kuulsin esimest korda ütlust, et baarmenidest, taksojuhtidest ja muusikutest meestega pole mõtet tegemist teha, sest neil kukuvad iga teise seeliku peale püksid automaatselt jalast! Nagu ka pea kõikide ülejäänud elu aspektide puhul ei kuulanud ma antud juhul sõna ega õppinud teiste vigadest. Selle asemel võtsin elu esimeseks peikaks taksojuhi, teiseks baarmeni ja neljandaks muusiku! Ja teate mis? Julge hundi rind on tavaliselt küll lõppkokkuvõttes risti-rästi haavleid täis, aga ma võin käe südamele ning pea pakule panna ja öelda, et neist kolmest pettis mind vaid üks – see pagana taksojuht! Ja just sellepärast me täna taksojuhtidest ei räägigi! See jätab suhete mängulauale alles vaid kahe elukutse esindajad – baarmenid ning muusikud. 

Ma olen täiesti veendunud, et üks tark täiskasvanud naine on teadlik asjaoludest, mis kahe lauale jäänud elukutsega kaasas käivad. Jah, sa magad enamiku öödest selles laias voodis üksinda. Ei, sa ei saa põhimõtteliselt kunagi kindlaid plaane teha. Jah, sinu meest ümbritsevad öösiti kümned kui mitte sajad naised, kelle suunurgast voolava ilaga võiks suisa mitu basseini täita. Ometigi on ju igaüks juba suhte alguses teadlik, kellega tal täpselt parasjagu tegemist on. Seega, kui sa pole nõus eelnevaga leppima, siis palun, võta endale mõni kobe kontorirott, kes iga päev punkt 18.30 koduuksest sisse kukub! Baarmenid ja muusikud kukuvad ka, aga kindlasti mitte 18.30, kindlasti mitte kainena ning tõenäoliselt isegi mitte uksest sisse, vaid (heal juhul õige) ukse ette. 

Tean väga palju selliseid inimesi, kelle jaoks on ainuvõimalik viis elamiseks see, et nad ärkavad hommikul kell seitse, lähevad hiljemalt üheksaks kontorisse, klõbistavad lõunani arvutiklaviatuuril Exceli tabelisse tähtsaid numbreid, söövad ära odava päevaprae, jätkavad klaviatuuril klõbistamisega kella viieni ja siis vannuvad nad seni liiklusummikutes, kui lõpuks koju jõutakse. Minu jaoks pole kõiges eelnevas absoluutselt mitte midagi atraktiivset. Ma jälestan igasugust rutiini ja olgem ausad, baaritöö ja muusika tegemine on kaks asja, mille puhul mingisugusest rutiinist rääkida ei saa. See on omakorda järgmiseks probleemide nõiakaevuks. Mida sa teeksid, kui su mees lukustaks ennast nädalaks magamistuppa ning ei kontakteeruks sinuga selle aja jooksul kordagi? See pole muusiku puhul isegi mitte kõige äärmuslikum näide. Kas sa püüaksid mõista? Vihastaksid? Solvuksid? Aga kui ta tuleb voodisse alles siis, kui päike tõuseb ja kukk kireb? Mul on praegu lihtne kaagutada – kell on hetkel 4.58 ja mulle tuli just nüüd “see tuhin” – asi, mille dünaamikat suurem jagu inimestest ei mõista, isegi kui nad seda kogu hingest tahaksid! Kurb tõsiasi on, et enamik isegi mitte ei taha… 

Kindlasti ei tasu ära unustada ka boonuseid, mis baarmeni või muusikuga suhtes olles kaasnevad. Alustuseks on sul enamik nädalavahetustest vabad – tee, mida hing ihaldab, tegele oma kirega! Kui sul see puudub, siis vaata filtreid kasutamata peeglisse, sügavale enda sisse ja mõtle välja, mis see sinu jaoks olla võib. Teiseks on tegu äärmiselt rahulike meestega – neid on peaaegu võimatu endast välja ajada. Kolmandaks võid omanimelise kokteili või laulu saada! Seda muidugi ainult juhul, kui suudad oma mehele inspireeriva muusana mõjuda. Kurjad ja pidevalt torisevad näitsikud võivad otse loomulikult samuti pühendusega loominguks saada – mõneks eriti jälgiks kokteiliks, mida pohmelliravimina kasutatakse või siis osaks laulust, mille saatel ma vihaselt squash‘i-palli vastu seina peksan. 

Kõige hullem viga, mida nende meestega teha annab, on see, et sa valid enda jaoks välja juba eos ebaõnnestunud wannabe – baarmeni, kes iga paari kuu tagant oma oskamatuse tõttu töökohta vahetama peab või muusiku, kelle loomingut on suisa nii valus kuulata, et kõrvadest verenire jooksma hakkab – tema nimelt ARVAB, et ta on tõeliselt andekas ja nõuab, et teda kujuteldava andekuse tõttu kummardataks. Teine viga on lootus meest tolle kirest oma töö vastu ajapikku kuidagi võõrutada – õnnestumise tõenäosus on umbes sama suur kui sellel, et ma hommikul õigel ajal voodist välja saan.

Kas pole mitte napakas väita, et üks või teine elukutse mõjutab kuidagi seda, kas mees on oma naisele truu või mitte? Mis pagana moodi muudab mehe oskus kokteile segada, kitarrikeeli sõrmitseda või trummipulki loopida ta kuidagi litsakaks? Loomulikult võib ta sind petta, kuid täpselt samamoodi võib petta ka mees, kes töötab müügijuhi, tänavakoristaja, korstnapühkija või keevitajana.  Isegi kui “neetud kolmiku seadus” paika peaks, siis peaks see ju ka naiste puhul rakenduma? Ma olen elus ära joonud nii mõnedki baaridaami poolt valatud kokteilid ja ma tean, et see on nüüd äärmiselt uskumatu, kuid alles mõni aeg tagasi sattusin kontserdile, mille peaesinejaks oli samuti naisartist! Mul pole õnnestunud neist kedagi endaga koju kaasa vedada! Mitte, et ma proovinud oleksin, aga see selleks…

Ja taksojuhid, need pagana taksojuhid!!! Paar kuud tagasi, hommikul kella kaheksa paiku (ma polnud isegi veel kohvi juua jõudnud) küsis üks neist minu telefoninumbrit. Selline soliidses eas taksojuht – et noh, juhuks kui… üksik naisterahvas ikkagi ju! 

Heidi Ruul