KAIDI KARILAID: Kingitus ei ole ainult asi

Lisa kommentaar
KAIDI KARILAID: Kingitus ei ole ainult asi

Käes on jõuluaeg ja siis alati kingitakse midagi. Tihti arvatakse, et kingitus on ainult füüsiline asi. Mis on tegelikult päris kingitus? ”Mind ajab see naerma, sest kui küsida seda minu käest, siis kingitus on minu jaoks miski, mida ma ei oska oodata, aga see alati rõõmustab mind, kui see ilmub. Kingitus ei ole ainult asi, nagu inimkond on arvanud asjana, et ma annan mingi asja, siis ma rõõmustan teda sellega.

Me elame sellises asjadeajastus, et me ostame asju raha eest, mida tegelikult pole, kingitusteks, mida kellelgi vaja pole, arvates, et see teeb neile heameelt või täidame mingisugust ootust või normi. See ei ole kingitus,” ütleb Kaidi Karilaid, kes 5. jaanuaril korraldab eestlastele suure kingitusena seminari ”Vali ennast”, kus kõnelevad Lea Dali Lion, Sass Henno, Carmen Pritson ja paljud teised.

Kui kingitus ei ole asi, aga sa ütled, et kõik on kingitus, siis on ka hea sõna ja aeg kingitus.

Absoluutselt. Kingitus võib olla ka näiteks see, kui kaks inimest pole pikalt teineteisega rääkinud. Üks laseb siis kaitsed alla ja ütleb talle: aitäh, et sa olemas oled, et ma saan siin olla sinuga koos. Maailmas on selliseid inimesi, kes on kuidagi sinu elus olnud mingisuguse rolliga. Sul on neid palju, mul on neid palju. Sa tunned, et tahaksid teda tänada, sul tekib selle inimese suhtes tänulikkus. Ma alles hiljuti tegin ühe sellise kingituse. Ta ei osanud seda oodata. Ma läksin talle ukse taha, panin sinna ühe suure lillekorvi pühendusega, ei öelnud, kelle või mille poolt, lasin uksekella ja läksin ära. Ei ole isegi oluline, kes seda kingitust teeb. Oluline ja suurim kingitus minu jaoks on see, kui sa saad luua inimeste maailmades imedetaju. Ta imestab, et selline asi üldse võimalik on. Olgu see siis laps või täiskasvanud. Kingitus võib olla ka silmavaade ja naeratus.

Kui sa selliseid kingitusi teed, siis kas sa ootad midagi vastu ka? Tihti tehakse kingitusi just selle jaoks, et midagi vastu saaks.

See on selle ühiskonna üks väga huvitav looming. Inimesed on teinud endale jõuludeajal kohustuseks kinkida kingitusi sellepärast, et keegi teeb neile kingitusi. ”Ema teeb mulle niikuinii kingituse, mida mina nüüd talle kingin?” Justnagu oleks selleks kohustus. Kui me teeme kingitusi kohustusest, siis see ei ole kingitus. Kingitus tuleb alati südamest, ootusteta, tagamõteteta, mingit teenet vastu ootamata. Mis siis, kui see kingituste tegemine ei pea olema ainult jõuluajal? Võiks olla kogu aeg. See võiks olla üks meie elu osa, mida me terves inimkonnas oleme eiranud ja teeme selle tähtsaks ainult jõuluajal. Milline oleks meie elu, kui me kogu oma elu teeme üksteisele kingitusi üllatustena? Mis siis, kui sina oled ise kingitus teistele ja endale?

Mille järgi sa tunned selle ära, et keegi teeb sulle päriselt südamest kingituse? Midagi vastu ootamata.

Ma tunnen selle ära ja sina tunned ka selle ära, kui sa selle vastu võtad.

Mille järgi?

Seda on raske seletada. Sa tajud seda. Oled sa olnud olukorras, kui sa saad kingituse ja seal taga on ootus, et sina peaksid mulle nüüd millalgi vastuteene tegema? Oled sa vastu võtnud kingituse, mis on puhas tänutunne?

Sa tunned selle ära, kui seal ei ole ootust taga. Iga situatsioon on erinev. On jõuluõhtu, oled kuuse all ja avad oma paki, vaatad mulle otsa ja siis ma teen näo, et mul ei olnud raha ja ei saanud sulle midagi muud kinkida. See on ilmselge kohustusest ja süütundest tehtud kink. See ei ole tõeline kingitus. Kingitus on see, kui sa ei põe sellepärast, isegi siis, kui sa ei kingi ühtegi asja, vaid sa ilmud füüsiliselt kohale. Oled olemas.

Sa ei muretse, kas see kingitus meeldib või mitte, kas ta võtab selle vastu või mitte. See ei oma tähtsust. Kingitus on see, kui selle sees on süda, kui sa talle selle annad. Tänutunne.

Räägime vastuvõtmisest. Kui sa teedki kingituse, näiteks komplimendi, siis inimesed ei taha seda vastu võtta. Mida sellele inimesele öelda? Suruda kinki peale? Kuidas sellega olla, et inimene selle vastu võtaks?

Sina annad selle komplimendi ja ei reageeri sellele, kas ta võtab selle vastu või mitte. Sa teed ju seda eelkõige endana ja endale.

Tahaks, et tal oleks ju heameel.

See ongi probleem. Kui sa tahad, et tal oleks heameel, siis sa teed seda ikkagi ootusega. Kui sa teed seda ootuseta, siis vahet ei ole, kas ta annab selle tagasi, lükkab selle nurka või võtab selle vastu ja ütleb aitäh. See ei oma mingit tähtsust. Tähtis on see, et sina soovid seda kinki ja see on kingitus. Sinu tänutunne. Ära tee endale probleemi sellest, et inimene seda kinki vastu ei võta. Enamik inimesi teevad seda. Sina iseendana oled kogu aeg kingitus! Kas sa pead sellepärast ennast piirama, vähem hoolima, vähem mitte iseennast maailmale näitama või vähem kingitusi tegema? Ei!! Sa ikka oled ja kingid. Kui me vaatame suuremas plaanis, siis kinkimine ei ole tegemine. Kui me seda arvame, siis me oleme omadega jooksnud kitsikusse. Kinkimine on olemine, armastus, tänutunne, silma vaatamine, see rõõm, mis eksisteerib, aga mida me võib-olla lubame ainult jõuludeajal ja selle segame ka igasuguste muude asjadega segamini.

Millised on need võtmetegurid, kuidas rohkem just suurendada seda vastuvõtmist? 

Ütled komplimentidele ”aitäh”, hakkad seda enda sees harjutama. See on valikukoht. Kui sa pole sellega harjunud, et keegi sulle komplimendi teeb, siis võib sul olla isegi alguses väga ebamugav, aga ütle lihtsalt ”aitäh”. See harjutab sind vastu võtma. Hakkad teistmoodi valikuid tegema selles hetkes, kui keegi sulle midagi kingib. Keegi tahab sulle kinkida suvalises kohas tänaval lihtsalt komplimendi. Sina ütled ”aitäh”. See on ainuke pisike ja kõige lihtsam asi, millega sa saad vastuvõtmist suurendada. Milleks seda üldse suurendada? Kui sa seda suurendad, siis tegelikult kogu maailm saab sulle kogu aeg rohkem anda.