LAURI RÄPP: See esimene, mida ei unusta

LAURI RÄPP: See esimene, mida ei unusta

Jah, see esimene armastus. Kõige ilusam. Siiram. Puhtam. Tagantjärele magus nagu mõru šokolaad. On teil meeles, kus see juhtus? Mis tunne see oli? Kas see jäi kestma või kaotasite selle? (Tihtipeale kipub see vist ikkagi kaduma.) Ja kui oleme selle kaotanud, siis miks pagana pärast me seda ei unusta?

Minul juhutus see Tartus. Mäletan selgelt, et ta kiskus mu riided seljast. Ja enda omad. Varastas mu südame. Naeris laginal. Pistis siis kuu käes sätendava Emajõe poole jooksu ja kadus mu silmist öö varjude vahele. Jäin ihuüksi ja ihualasti keset sooja suveööd tuhandete tähtede alla. Aga ainult hetkeks. Palju selliseid öid ootas alles ees.
Mida kaugemale see ajas kaob, seda sentimentaalsemaks oma esimesele armastusele mõtlemine mind teeb. See oli nii päris, nii aus, nii puhas, meenutan. Jah, eks ta oligi. Sest muu maailm ja inimesed selle sees ei olnud meid veel mõjutada jõudnud.

Ei eeldustele

Meil puudus vastutus argielu ees. Ja meil ei olnud seda tunnet mitte millegagi võrrelda. Mis tähendas, et me ei eeldanud. Ei loonud endale ideaalset kujutluspilti. Nojah. Mõned ikka lõid ka. Raamatutest loetu või filmidest nähtu põhjal. Aga kui toimus esimese armastuse plahvatus, ununes kõik. Me hüppasime pea ees tundmatusse. Olid ainult ”sina” ja ”mina” ja kusagil seal olid kõik need teised inimesed. Olime naiivselt enesekindlad, et kõik kestab igavesti. Selliseid hetki juba ei unusta.
Esimene armastus on me elus ainus kord, kui usume, et on olemas ideaalne suhe. Mis ei tähenda, et hilisem suhe, mis kestma jääb, ei võiks seda olla. Vähemalt ideaalilähedane. Ent esimene armastus toob paratamatult kaasa teadmise, kui haprad on kõik maailma asjad. Arusaama, et kõigel, mis algab, on ka lõpp. Ja selle esmakordset mõistmist juba ei unusta.

Ühel päeval kaotasin ka mina oma esimese armastuse lõplikult. Nagu esimesed armastused ikka kaduma kipuvad. Teinekord teised ja kolmandadki. Teate ju küll, millest ma räägin. Sekkub elu, juhused, saatus. Ka keset seda kõige suuremat armastust (teinekord eriti keset seda suuremat) kasvatakse ikka lahku. Aga ei unustata. Isegi pisiasju mitte. Hiljem tõdesin, et lõpetamine ei olegi kõige raskem. Kõige raskemad on need hetked, mis algavad lõpetamisest peale ja lõpevad alles siis, kui kõik on päriselt läbi. Kes teab, ehk otsisin ma teises ja kolmandas armastuses ka seda esimest. Ja just seepärast ei jäänud need kestma.
Aga tegelikult pole sellest suurt midagi, et ma need kaotasin. Aegamööda õppisin, et minevikku kinni jääda ei tohi. Ei asjadesse, mis on olnud. Tegudesse, mis tehtud. Armastusse, mis armastatud. Las jääda need magusvalusateks mälestusteks. Ja mälestused – need on mõeldud külastamiseks. Mitte neis elamiseks.

Unistus kohtumisest

Ometigi tunnistan, et mõtlen vahel, kuidas ma temaga kohtun. Selle kõige esimese armastusega. Jalutame juhuslikult teineteisele vastu. Üks tuttav pilk minevikust leiab teise. Me lihtsalt vaatame otsa üksteise ühisele minevikule.
Mõtleme, mis oli.
Mis oleks võinud olla.
Mõlema näole kerkib hetkeks nukkerilus naeratus, millele järgneb õhkõrn noogutus. Ja siis, sõnagi lausumata läheme mõlemad oma teed. Kumbki endamisi pead vangutades, kui rumalad me olime. Mõeldes samas, kui palju ilusat oli selles rumaluses.
Aga seda kõige esimese korra tunnet ei võta meilt keegi.