Triin kaotab kaalu: Esimesed enne ja pärast pildid

Tervitan teid suve saabumise puhul! 

Mõtlesin sel korral sissejuhatuses kirjutada veidi rutiinist. Rutiiniks nimetatakse argist üksluiset ja korduvat tegevust, millest suur osa inimesi püüab iga hinna eest väljuda. Samas leidub ka neid, kellele see sobib, kelle jaoks rutiin on miski, millele toetuda ning milles võib kindel olla. Mina kuulun sinna viimasesse gruppi, olles üks nendest, kelle jaoks kulgeb kõik palju paremini ning tundub mugavam, kui on kindlad harjumused ja päevakava. Teinekord on muidugi hea sellelt rongilt korraks maha hüpata, aga üldiselt tunnen, et olen kindlat päevakava järgides oluliselt produktiivsem. Miks ma sellest üldse räägin? Mul on nimelt selja taga kahenädalane puhkus, mis oli kõike muud kui tavapärane argielu. Olin enne puhkuseleminekut kindel, et käin samamoodi trennis ja isegi rohkem, kui tavapäraselt ning söön täpselt samadel kellaaegadel ja ainult õigeid toiduaineid. Mõtlesin, et puhkus ei saa olema mingiks raskuseks minu teekonnal ja ma ei teagi, kas raskus on just õige sõna selle iseloomustamiseks, aga igal juhul ei läinud kõik nii, nagu olin oodanud. 

Jõusaali jõudsin puhkuse ajal plaanitust mõned korrad vähem, aga selle eest jooksmas käisin oodatust rohkem ning tundsin isegi, et võhm on paranemas. Olgu öeldud, et viimasel nädalal ei ole ma enam jooksmas käinud, sest põlved on kergelt valulikud. Toitumise osas läks veidi teistmoodi. Kellaajad olid kõik oluliselt nihkes, palju söömisi toimus väljas ja kuna ma ei olnud mõttega asja juures, siis ilmselt nihkusid mõnel päeval toidukordade vahed liiga pikaks ning toidud ise tavapärasest valguvaesemaks. See omakorda tekitas suuremat näljatunnet ja isusid kiirete süsivesikute järele. Niisiis ’’õnnestus’’ mul puhkuse ajal süüa näiteks jäätist, kartulisalatit ja ebamaistes kogustes maasikaid ning mureleid. Ühed teist kindlasti mõtlevad nüüd, et mis sellest kaalulangetaja dieedist küll sedasi välja tuleb ja teised ilmselt imestavad, et kuidas võiks maasikas olla halb. Kartulisalat ja jäätis ei ole kindlasti kaalulangetaja parimad valikud ning maasikatega liialdamine samuti mitte. Kaalunumber nende kahe nädala jooksul ei langenud, aga vähemalt püsis sama. Ja seda oligi arvata. Ma ei oska öelda muud, kui vaid seda, et taaskord sai kinnitust minu teadmine selle osas, et ma toimin paremini, kui olen kinni teatud rutiinis. Puhkusekogemus uut elustiili järgides on nüüd siis käes ja siit edasi tuleb minna targema ja paremana ning pingutada veel rohkem. Mu motivatsioon on endiselt kõrge ja ma ei ole alla andmas, ärge selle pärast muretsege. Igal teel on omad tõusud ja langused ning väiksed takistused. Ideaalset kaalulangetusprotsessi pole olemas ja kui oleks, siis muutuks selle jälgimine ünsa pea väga igavaks. Ja lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed, mitte robotid, nagu ütles üks kommentaator.

Niisiis olin puhkuse lõpus juba üsna elevil, et saan kohe-kohe oma oravarattasse tagasi.  Praeguseks on tunne väga hea, ärkan kindlal kellaajal, millele järgneb kindel hommikusöök ja edasine tuttav päevarutiin. Käin endiselt Meritoni jõusaalis, olen ka tõstnud raskusi, millega erinevaid harjutusi teen ning naudin seda järgmise päeva kergelt valulikku tunnet lihastes. Ma tunnen juba katsudes, et rasv väheneb ning lihased on rohkem esile tulnud. Sellegipoolest ma tean, et pikk tee on veel ees ja olgugi, et Buduaari projekt kestab vaid aasta aega, siis minu teekond parema iseendani nii seest kui väljast jätkub kindlasti ka pärast seda. 

Saime jälle kokku minu särtsaka treeneri Kristeliga ja tegime Meritonis koos ühe korraliku TRX treeningu, mis on lahtiseletatult Total Body Resistance Exercises. TRX-i tegemiseks ongi vaja vaid kahte peamist vahendit: oma keha ja gravitatsiooni, harjutusi on üle 300 ja neid tehes töötavad kõik peamised kehalihased. Antud treeningmeetod arenes välja USA mereväest, kui oli vaja sõdureid vormis hoida ilma erilise lisavarustuseta. Meie tegime ühte harjutust minut aega ja siis vahetasime kohti. Kasutasime nii hantleid, bosu palli, varbseina kui ka spetsiaalseid kummipaelu. Harjutusi tehes tõusis pulss kohati päris kõrgele, higi sõna otseses mõttes tilkus laubalt ja paljusid plankimisega seotud harjutusi ma ei jõudnudki korralikult lõpuni teha. Minu treenitus on veel liiga madal, et 3 minutit järjest plankida ja isegi, kui ma väga tahtsin ja sundisin end mõnda keerulisemat harjutust tegema, siis lõpuks olid lihased lihtsalt nii läbi, et lõi valu sisse ja keha ei teinud enam koostööd. Aga hea asi on see, et kui trenniga alustades ei suutnud ma 15 sekunditki plankida, siis nüüd võin seda teha vähemalt 1 minuti. Progress on väike, aga see on olemas. Kui trenn on väljakutsuv ja vahel ka raske, siis see motiveerib järgmisel korral endast veel rohkem andma. Sain Kristeli käest ka uue kava, mis keskendubki rohkem vabadele raskustele, enam ei ole harjutused niivõrd masinapõhised, rohkem on näiteks kükke ja hantlitega harjutusi. Sellest kõigest lähemalt järgmises postituses, kui olen jõudnud mõned korrad uue kava läbi teha. 

Hüplen nüüd veidi ühelt teemalt teisele, aga olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada ühest arusaamast, mis on osadel inimestel seoses toiduga. Näiteks mingi teatud hulk kodanikke ütleb, et süüa võib kõike, keelata ei tohi endale midagi, sest siis tahad seda “keelatud vilja” veel rohkem, see muutub kinnisideeks ja lõpuks murdudki. Nendel inimestel on elus põhimõte “you only live once” ehk et elan vaid ühe korra ja mille pagana pärast ma peaksin endale seda mojitot, jäätisekokteili, torditükki vms keelama. Tahan teile öelda, et tõepoolest elame vaid ühe korra ning miks siis mitte proovida seda elu elada  terviklikult ilma suhkruste snäkkideta? Miks mitte panna ennast proovile ja olla selles ühe korra elatud elus uhke, et suudad iseennast distiplineerida, olla iseenda peremees, teha paremaid valikuid ja panna vastu kiusatustele? Kas mitte iseloom ja elu kvaliteet ei kasva seda kõike tehes? Võib-olla mõtlete, et mu jutt on täitsa pöörane, aga minu arvates “elame vaid ühe korra” põhimõtte järgi elamine on lihtsalt uue põlvkonna vabandus teha irratsionaalseid asju. “Elu on liiga lühike, et kahetseda” kõlab lihtsalt enesekeskse klišeena, kui keegi õigustab enda ebatervislikke valikuid.  

Kuna ma elangi ainult ühe korra, siis ma võtan sellest maksimumi teistmoodi, kui nautides patuseid toite, juues ohtralt alkoholi ja pannes pidu nii kõvasti nagu homset päeva ei eksisteeriks. Kogu see jutt võib tunduda väga silmakirjalik, sest ma just paar lõiku tagasi ju ise kirjutasin, et sõin puhkuse ajal jäätist. Aga mul oli juba seda külma maiust paberist välja võttes halb tunne, et ma seda teen ning ma teadsin, et toimin valesti. Seetõttu luban, et võtan end kokku, enam toiduvalikutes ei eksi ja teelt kõrvale ei kaldu. Ma elan ju selles kehas vaid ühe korra ja seetõttu ei tahagi teha asju, mis paneksid mind kahetsust tundma. Kaalulangetamine ja tervislik eluviis ei ole ainult õigete asjade söömine ning trennis rassimine, vaid ka mõtteviisi muutus. Olgugi, et jäätiseletist lähen endiselt raske südamega mööda (eriti praegu suvel), siis hea on tunda, et olen hakanud uut moodi mõtlema ja trenni, toitumisse ning elusse teisiti suhtuma.

Huvitaval kombel järjest enam inimesi mu ümber märkab, et minu kehaga on toimunud teatud muutused. Öeldakse näiteks ,,Sa oled alla võtnud!?“ või meelitatakse „Ma näen, et puhkus on su kehale hästi mõjunud“. Siis ma pobisen midagi vastu stiilis ,,Olen ka või?!“ ja viin jututeema mujale. Enda jaoks ei ole muutused sugugi veel nii suured. Mõtlesin, et kui juba märgatakse ja küsitakse ,,Kas sa oled vist megalt alla võtnud?“ siis kui suur ma üldse reaalselt pidin enne olema, et juba praegu kõigest 10 kg väiksemana imestatakse, kuidas ma küll nii ’’peenikeseks“ olen jäänud? Otsustasin niisiis, et nüüd on õige aeg avaldada esimesed enne ja pärast fotod. Esimesed pildid on tehtud 17. märtsil ehk umbes kuu aega pärast esmakohtumist Meritoni treeneri Kristeliga ja teised 21. juunil. Kahe fotoseeria vahe on seega 3 kuud ning terasem silm märkab mõningaid füüsilisi muutusi. Mulle endale meeldib väga näo-ja kaelapiirkonna muutus ning keskkoht, mis on ka silmnähtavalt väiksemaks läinud. Aga mõõdulint ei valeta ning avalikustan siinkohal ka viienda mõõtmise tulemused. Neile, kelle jaoks progress on olnud aeglane, on mul öelda vaid seda, et kaalulangetamine ei ole võistlus kiiruse peale. Seniks aga turvalist jaaninädalat ja tervislikke valikuid!

Enne:

Pärast:

Triin