TRIIN KAOTAB KAALU: olen võimeline veel rohkemaks

TRIIN KAOTAB KAALU: olen võimeline veel rohkemaks

Triin kaotab kaalu: olen võimeline veel rohkemaks Kaunist alanud hingedekuud!   Käes on aasta kõige pimedam aeg, mil ööd muutuvad järjest pikemaks ja päevad lühemaks. Eestimaa sügis ei ole tänavu õnneks väga sombune olnud ning värvilisi lehti saime sel aastal  päris kaua nautida. Aasta viimased kuud on minu jaoks alati möödunud üsna toimekalt. Samas on see sügis toonud mu ellu palju sündmusi, millest kõik ei ole olnud positiivsed. Teiselt poolt on juhtunud siiski ka toredaid asju ning tundub, et hakkan oma väiksest mustast augukesest lõpuks välja ronima. Ilmselgelt on kõrgenenud kortisooli ehk stressihormooni tase veres hoidnud tagasi ka minu kaalulangetamist ja muidugi ei ole ma nii rumal, et ajaksin kõik mingisuguse hormooni süüks. Tunnistan, et ma olengi olnud viimasel ajal vähem motiveeritud nii trenni kui ka toitumise osas. Öeldakse, et mõõdukas stress võib olla hoopis kasulik ja anda selle puudujääva positiivse tõuke edasiminekuks. Loomulikult aitasid minu edasiminekule kaasa ka möödunud kohtumised Kristeli ja Marekiga. Kõigest sellest ja viimasest mõõtmisest kirjutangi lähemalt. 

Kaunist alanud hingedekuud!

Käes on aasta kõige pimedam aeg, mil ööd muutuvad järjest pikemaks ja päevad lühemaks. Eestimaa sügis ei ole tänavu õnneks väga sombune olnud ning värvilisi lehti saime sel aastal päris kaua nautida. Aasta viimased kuud on minu jaoks alati möödunud üsna toimekalt. Samas on see sügis toonud mu ellu palju sündmusi, millest kõik ei ole olnud positiivsed. Teiselt poolt on juhtunud siiski ka toredaid asju ning tundub, et hakkan oma väiksest mustast augukesest lõpuks välja ronima. Ilmselgelt on kõrgenenud kortisooli ehk stressihormooni tase veres hoidnud tagasi ka minu kaalulangetamist ja muidugi ei ole ma nii rumal, et ajaksin kõik mingisuguse hormooni süüks. Tunnistan, et ma olengi olnud viimasel ajal vähem motiveeritud nii trenni kui ka toitumise osas. Öeldakse, et mõõdukas stress võib olla hoopis kasulik ja anda selle puudujääva positiivse tõuke edasiminekuks. Loomulikult aitasid minu edasiminekule kaasa ka möödunud kohtumised Kristeli ja Marekiga. Kõigest sellest ja viimasest mõõtmisest kirjutangi lähemalt. 

Lubadus elu lõpuni suhkrut mitte süüa

Kõigepealt tahaksin suu puhtaks rääkida toitumise koha pealt. Sain taas kokku Marek Morozoviga, kes tegi mulle projekti alguses toitumiskava. Olen selle põhimõtteid järginud tänaseni, aga loomulikult on ette tulnud ka neid toite, mida võiks pigem vähem või üldse mitte tarbida. Näiteks olen ma mõned korrad söönud sushit ja kuigi riisis ning kalas ei olegi tegelikult midagi halba, võiks selline toit jääda pigem lõuna- kui õhtusöögiks. Oktoobris jõin ära oma esimese siidri pärast programmiga alustamist. Alkoholil ei olnud niikuinii ka enne projekti algust minu toidulaual erilist kohta, mistõttu jätab selle mittetarbimine mind tegelikult täiesti ükskõikseks. Samal ajal ei ole ma suutnud lahti saada jäätisearmastusest. Kuigi suvi on läbi, siis seda külma magustoitu olen endale ka sügisel aeg-ajalt lubanud. Mareki sõnul ei ole selles tegelikult midagi halba, kui korra nädalas väikeses koguses midagi head tarbida, aga see peaks olema kindlasti tagasihoidlik portsjon. Buduaari projektile ligi kaheksa kuud tagasi vastu minnes tagusin tugevalt vastu rinda ja kinnitasin, et mina ei libastu kordagi ning kavatsen elu lõpuni magusast loobuda. Selliseks lubaduseks see muidugi ka jäi. Kindlasti on neid pööraseid inimesi olemas, kes suudavad mitmeid aastaid järjest süüa ainult munavalgeid ja toituda äärmiselt range dieedi järgi, aga mina selline inimene ei ole ja minu dieet ei ole õnneks ka mitte üheski mõttes hullumeelne. 

Süümepiinad ja patupäevad 

Järjest rohkem räägitakse üldse seda, et sõna ’’dieet’’ tähendab äärmust ning toidusedelist mingisuguse toiduaine täielikku väljajätmist, mis ei ole aga mõistlik. Näiteks on olemas gluteenivaba dieet, millest ma saan täiesti aru, aga eksisteerib ka selliseid totrusi nagu kapsasupidieet või tatradieet. Minule on algusest peale kinnitatud, et ma ei ole mitte dieedil, vaid ma juurutan tervislikku ja mitmekesist toitumist, mis peaks kestma terve elu. Kui pidevalt mõelda sellele, et tuleb loobuda mingist kindlast toidust, siis see tekitab ilmselgelt veelgi rohkem isu selle keelatu järele. Ilmaasjata ei ole osadel kaalulangetajatel n-ö lubatud patupäevad, mil nad söövad selliseid asju, mida tavaliselt ei tarbiks. Ma saan sellest loogikast täiesti aru, aga enda puhul ei tahaks küll patupäeva katsetada. Üleüldse sõna ’’patt’’ toitumise kontekstis on tegelikult veidi kummaline, jättes mulje, et kui sa mõnda asja sööd, siis oled kurjategija. Samas ma ei saa öelda seda, et oleksin end pärast jäätise söömist eeskujuliku kaalulangetajana tundnud. Ikka on väiksed süümekad, aga ega ma lõpmatuseni ka ei põe. Kui ühelt poolt peetakse sind vaimselt haigeks, sest üritad mingit toitu vältida ja tunned süümepiinu, kui seda ikkagi tarbisid, siis teiselt poolt vaadatakse viltu, kui sina, väljavalitud kaalulangetaja, sööd midagi sellist, mis sisaldab keskmisest rohkem suhkrut. Kust kohast jookseb mõistlik kesktee? 

Tulen tagasi käesoleva postituse pealkirja juurde: „Olen võimeline veel rohkemaks“. See lause kehtib nii toitumise, millest just rääkisin, kui ka trenni kohta. Alati saab paremini teha ning anda endast veelgi rohkem. Isegi kui ma mõtlen sellele, et suudaksin veel enam, ei tule reaalselt see alati välja. Minu raskus on nädalavahetustel trenni minemine, nii keeruline on end diivanilt püsti ajada. Ometigi nädala sees lähen hea meelega Meritoni Spordiklubisse. Kristeliga rääkisime ka sellest probleemist ja ta andis mõista, et ma lihtsalt peangi end tagant sundima, kui tahan, et ka ülejäänud kilod kaoksid. 

Taluvuspiiride kompamine jõutrennis

Trenni osas on puhumas uued tuuled. Nimelt tegi minu treener Kristel Päll mulle uuendatud jõusaalikavad eraldi ala- ja ülakehalihastele. Tegime kõik mulle võõrad ja keerulisemad harjutused koos ka läbi. Pean ütlema, et Kristel kompab mu võimete piire ning uus kava on päris väljakutsuv, sisaldades palju selliseid harjutusi, kus on ühendatud nii jõud kui tasakaal. Jätkuvalt on kavas ülekaalus vabade raskustega harjutused, kangid, hantlid, kettad, aga kasutada tuleb ka bosu-palli, fitness-palli, kummilinte ja stepipinki. Näiteks üks harjutus on selline, kus tuleb seista tagurpidi pööratud bosu-pallil, teha kükk ja puudutada 10 kg kettaga maad ning tõusta aeglaselt püsti ja sirutada ketast hoidvad käed üles. Peale selle tulid sisse uued plank hoidmisega seotud harjutused, kus tuleb näiteks puusad panna vaheldumisi vasakule ja paremale poole maha või sirutada käsi vaheldumisi küünarnukist üles. Olgu mainitud, et ma ei hoia väga hästi tasakaalu, mistõttu tekkis kerge paanika, kui vaatasin Kristelit mulle harjutusi ette näitamas. Muudatusi tegime ka raskustes ja kordade arvus: tõstsime raskusi 2-5 kg võrra ja keskmine kordade arv jäi praegu 10-15 peale. Harjutuste seeriaid teen kolm. Selleks, et pulss ikka kõrgel oleks, on uues kavas sees ka hüppenööriga hüppamine. Kirjutan teile uuest kavast lähemalt, kui olen jõudnud selle mõned korrad läbi teha (loe: kui veel pärast seda elus olen).  

Viimase mõõtmise tulemused

Kuigi minu kaalunumber kahaneb jätkuvalt teosammul, siis mul on hea meel selle üle, et see ikkagi langeb ja ma ei ole pidanud kordagi enda blogi alustama teatega kaalutõusust. Mõned ümbermõõdud on küll samad, aga puusad ja kõht on kenasti vähenenud. Keskkohast olen kokku kaotanud suisa 13 cm. Rasvaprotsent on 0,6% tõusnud ja siinkohal ei olegi kedagi teist süüdistada peale iseenda, sest toitumine ei ole olnud just kõige eeskujulikum. Aga vigadest ju õpitaksegi ning järgmisel kuul loodan näidata juba paremat numbrit.

 

Rõõm uutest teksapükstest

Mainisin kunagi ühes varasemas postituses, et minu treener Kristel on mulle juba ammu rääkinud, et nüüd, kus olen mingid kilod juba maha raputanud, võiksime minna koos ühisele teksapükstejahile. Ma ei ole teksapükse ei proovinud ega ka ostnud umbes kolm aastat. Mingi hetk ma lihtsalt loobusin poes nende proovimisest, sest ilusad mudelid mulle jalga ei läinud ja kui ma ka leidsin midagi, siis õige ruttu kulusid reite sisekülgedele hõõrdumisest augud sisse ja ma ei saanudki neid rohkem kanda. Täna saan teile edukast saagist aga lausa pilte näidata. Saime Kristeliga teksapükste osakonnas kokku ja haarasime kumbki endale sülemitäie pükse ning suundusime proovikabiinidesse. Mina võtsin vanast harjumusest suuruse nr 33, aga hiljem proovides selgus, et jalga läheb hoopis 31 ja mõne mudeli puhul isegi 30. Teenindaja pidi mitmel korral tooma mulle väiksema suuruse ja see oli nii harjumatu, sest tavaliselt olen alati pidanud paluma suuremat numbrit. Üllatus oli suur, kui iga järgmine teksapaar kenasti jalga mahtus, Kristel klõpsis kõigist ka pilte ja mõtlesin neid teiegagi jagada. Sedasi pilte kõrvutades on hästi näha, et mõni lõige istub valatult, tumedam värv teeb sihvakamaks, osad taskud teevad istmiku väiksemaks ja teised jälle suuremaks. Millised teksapüksid teile meeldivad? 

Ilusat novembrikuu jätku!

Triin