Reklaam sulgub sekundi pärast

VILLU PARVET: kuidas mees last tahtma panna

Ma kirjutasin selle kohta terve pika loo ja siis... kustutasin selle maha, sest sellest tuli mingi klišeedest pungil suhtemölä stiilis "ole nupukas ja klõusi oma meest eriti kavalalt". Noh, midagi sellist, mida võid Cosmodest leida. Miks ma selle ära kustutasin? Sest see oli poolkõva... ja poolkõva, see pole minu stiil.

Kas sa oled kunagi armastanud kedagi liiga palju? Ma mõtlen nagu filmides ja raamatutes? Nii palju, et teeb füüsiliselt haiget ja ajab pea täiesti segi? Võimalik, et oled. No loodame ja oletame, et oled. Kui sa pole, siis tundub kõik järgnev niikuinii veidi võõras ja arusaamatu ja mõtled, et ma olen natuke veider ja sa ei eksi. Aga asjast.

Mis jutu point on?

Oodatud laps on otseselt armastuse tulem. Ainult kahepoolse paraku. Seega lühike vastus on ülimalt lihtne: kui mees sinuga last ei taha, siis ta ei armasta sind päriselt. “Issand kui loll jutt,” võid nüüd mõelda, “minu mees küll armastab mind, aga hetkel ta ei taha last, sest...”. BULLSHIT! Ma ei taha su illusioone purustada, aga see on bullshit! Kõik vabandused on. No loomulikult ei tule need tavapäraste vabanduste vormis, need on ikka läbimõeldult sõnastatud ja usutavana tunduvad, aga oma olemuselt totaalne jama. Miks?

Mehed ei tunnista, et nad ei armasta sind totaalselt...

Jah, seda on nad ise öelnud ja see on igast asendist ära tõestatud. Pole vist midagi ebameeldivamat ja vastikumat kui mehena tunnistada, et sa ei armasta oma lähisuhtepartnerit päriselt. Me meestena lihtsalt ei tee seda. Ma ütleme, et armastame ja enamasti kuidagi ka armastame, aga reeglina vaid siis, kui kõik on enam-vähem stabiilne ja meie jaoks mugav. Kui olukord muutub ebamugavaks, siis saab enesekesksus võitu ja pigem lahkume suhtest.

Tõelist armastust iseloomustab teise inimese kesksus...

Inimesele on väga omane, lausa ülimalt inimlik olla enesekeskne, see on meisse sisse ehitatud ning muudmoodi olekski veider. Tõeline armastus seisneb aga teise inimese keskne olemises. See tähendab seda, et mees küsib endalt loomupäraselt järjepidevalt: “Mida saan teha, et ta oleks veel õnnelikum?” ja siis... tegutseb. Kui mees selles osas tegudeni ei jõua, siis saab põhjusi olla samuti vaid kaks: ta ei küsi seda küsimust endalt piisavalt sageli (ja piisavalt sageli juhtub see vaid siis, kui ta teeb seda seesmistel põhjustel) või ta siis lihtsalt pole võimeline neid tegusid tegma. Teise inimese keskne olemise tegudes väljanäitamise eelduseks on see, et mehel on endal asjad korras: et ta on sisemiselt rahulik, ta ei vaja oma ellu uut vaheldust, peab ennast piisavalt oluliseks jne. Kui mees on möku ja ei näita oma tohutut armastust tegudes tulenevalt oma sisemistest piirangutest, siis on see sama halb kui see, kui ta päriselt ei armasta ning seetõttu neid tegusid ei tee - tagajärg on naise jaoks mõlemal juhul vaid poolkõva suhe.

Tõelises armastuses on suured asjad alati korras ja lapse saamine on suur asi

Mitmete suhete puhul, milles eksisteerib tõeline armastus, on näha väga lihtne mehaanika: ekslikkust võib leiduda paljudes väikestes asjades, samas on suured ja põhimõttelised asjad korras. Näiteks võidakse tülitseda selle osas, mil viisil täpselt igapäevaprobleeme lahendada, kuid mõlemad suhte osapooled on õnnelikud, sest tajuvad suhtes suuremas plaanis progressi. Enamikke suhteid, mille osapooled ei oma teineteise vastu tõelist armastust, iseloomustab täpselt vastupidine: väikesed, igapäevased ja lühiajalised asjad on väga hästi korras ja suured ja põhimõttelised asjad mitte. Lapse saamine on suur asi ja kui selles osas probleeme tekib, siis järelikult on tõelist armastust vähe.

Lapse saamise küsimine ei erine muudest suurtest küsimustest

No tegelikult ei peagi lapse saamist küsima. See on midagi sellist, mis on iseenesestmõistetav, kui eksisteerivad tõelised tunded. Jällegi taandub see sisemisele soovile, mis on kohati võrreldav lausa vajadusega teise inimese tunnetest ja salaeesmärkidest hoolida. Näiteks käib sama ka selle kohta, kus suhtepartnerid elavad, mil viisil koos aega veedavad kui kaugele on nad valmis teineteisele vastu tulema. Seetõttu ei olegi lood näiteks sellest, et tõelise armastuse puhul armastatule teisele poole maakera järele sõidetakse, sugugi ülepingutatud. Ja kui suudetakse teha juba nii kaalukaid elumuutusi sisemise armastuse sunnil, siis elab mees ka selle lapse mõtte täiesti rahulikult üle. Eriti, kui ta tajub, et vastasel juhul ei õnnestu tal naises tekitada püsivat õnnelikkuse tunnet ja sisemist rõõmu, siis ta lihtsalt nõustub.

Suhe ise on nagu laps

Kõige kergem on näha asju läbi kujundite. Lapsele suhtes eelneb sageli partneritepoolne tunnetuslik muutus oma suhtesse - nad näevad suhet kui last. Kui mõlemad partnerid ei mõtle mitte üksnes huvide isiklike eelistuste võtmes, vaid käsitlevad ka suhet nagu väikest last, keda on vaja toita ja kasvatada, toob see kaasa mitmed vajalikud eeldused päris lapse saamiseks. Säärase hoiaku omaksvõtmine toob kaasa hoopis teiselaadse käitumise mõlema poolt - lihtsalt ei tehta tegusid, mis võiksid seda last haavata, tehakse tegusid, mis aitavad lapsel tugevamks saada ja just see on eelduseks ka toimetulekule päris lapsega.

Julgus oma soovidest rääkida

Seega ei ole lapse saamine ja selle nii-öelda kooskõlastamine mehega oma olemuselt mitte midagi muud kui see, kui sa naisena oma unistuste mehele räägid, siis tegeliku armastuse puhul ei teki küsimustki, et mees on seadnud oma identiteedi ja väärtuse mehena sõltuvusse sellest, mil määral ja kuidas õnnestub tal sinu unistusi ellu viia aidata. Ja kui üks neist on laps, siis piisab selle väljendamisest. Ja nii irooniliselt kui see ka ei kõlaks ja ”nii panedki mehe tahtma last saada”. Seetõttu algabki kõik suhte osapoolte armastuse tugevusest. Kui see on olemas, siis pole probleemi ja kui seda pole, on neid probleeme (ja perspektivseid probleeme) tunduvalt rohkem kui lapse saamise idee realiseerimine.

PS. Irooniliselt toimib see ka vastupidi - kui sa oled mees ja aastaid last tahtnud ja naine ei ole selle ideega kaasa tulnud, siis ta lihtsalt ei armasta sind piisavalt. Muidugi seda sa endale reeglina tunnistada ei suuda ja mõtled nüüd, et Villu on lihtsalt loll mölakas, aga ära unusta, et ma olen ühtaegu ka aus mölakas ja elu - see kinnitab pigem seda tegelikkust, kui su peas loodut. Ja miks muidu saavad siis pikaaegselt ebatäiuslikus suhtes olnud inimesed sageli uue partneriga kiiresti lapse. Vähemalt mõtle sellele, enne kui veel mõned aastad oma ainsamast üliväärtuslikust elust ära raiskad.

Buduaarile Villu Parvet
Ilmunud ajakirjas Buduaar