MARIA BESSIÈRES: kevadest kantud road

Kui olin väike, oli ainuke ootamist väärt asi kevade puhul see, millal ometi saaks juba kuiva ilma jalanõusid kanda. Arvestades Eesti kevadet , võttis see ootamine loomulikult oma aja ning tihtipeale jõudis suvi juba peale tulla, enne kui ilmad kuivemaks muutusid. Kevad oli enamasti hall ja tüütu üleminekuaeg. Päike paistis küll juba rohkem, kuid eks talveväsimus oli teinud oma töö ja kokkuvõttes ootasid kõik juba sooja suve. Ja siis sündis meie esimene poeg, keset ühte halli ja külma märtsikuud, meie oma väike kevadejänes. Kevadpäevad on enamasti endiselt hallid, kuid on muutunud ajaks, mida me iga aasta väga ootame ja suure hurraaga tähistame. Lihavõtted, värvilised munad ja šokolaadijänesed, esimesed rohelised lehed puudel, sirelid ja tulbid. Hoolimata hallist ja vihmasest ilmast, leidub kevades tegelikult palju, mida nautida ja hiljem suvekuumuses taga igatseda. Soojendavad supid on siin igati omal kohal. Samuti õdusad ümber laua kogunemised, nii pidulikumad kui täitsa igapäevased. Veekindlad jalanõud ja vihmamantel on siiski kuni maikuuni ilmselt kindlaim valik.

Vichyssoise

Selle supi avastasin enda jaoks esimest korda ülikooliõpingute ajal, aastaid enne Pariisi kolimist. Tartus asus, ja loodetavasti asub tänaseni, üks väike Prantsuse bistroo, kus pakuti imehead Vichyssoise´i, kuigi tollal teadsin seda lihtsalt porru-kartulisupina. Prantsusmaaga on supil seos küll, kuid selle täpsema päritolu üle on vaieldud, kas supi leiutas prantsuse kokk Jules Gouffe 1859. aastal või oli selle algne looja 1917. aastal New York Ritz-Carltonis töötanud prantsuse kokk Louis Diat, kelle lapsepõlve kartuli- ja porrusupist inspireerituna Vichyssoise, nagu meie seda täna tunneme, sündis.

Kreemjas ja kosutav, ideaalne kaaslane jahedateks ja vihmasteks päevadeks, mida kevaditi jagub piisavalt. Vichyssoise on nii oma koostisainete kui valmistamise lihtsuses tõeline Prantsuse klassika. Lõpptulemus on midagi palju enamat, kui tagasihoidlikud koostisained oodata lubaksid.

Retsept

4 supilusikat võid

6 porrulauku (valged varred)

3 kartulit

1 liiter piima

2 puljongikuubikut (kanapuljong)

muskaatpähklit (näpuotsaga)

soola (näpuotsaga)

pipart (näpuotsaga)

Sulata potis või, lisa ketasteks lõigatud porrulauk ning kooritud ja tükeldatud kartulid. Kuumuta neid samal ajal segades umbes 2–3 minutit. Lisa piim ja puljongikuubikud ning tõsta kuumust, kuid ära päris keema lase. Lase segul vaikselt podiseda umbes 30–35 minutit ehk kuni porrulauk ja kartul on väga pehmed ning seejärel eemalda pliidilt. Lisa muskaatpähkel ja lase segul paar minutit jahtuda. Püreesta kartuli-porru segu, maitsesta soola ja pipraga ning tõsta pott umbes 5 minutiks tagasi pliidile. Kui eelistad vedelamat suppi, lisa veidi piima. Serveerida võib seda nii soojalt kui külmalt.

Kevadine kanapraad

Mis on ühe kanaprae juures nii erilist, et see on aastatuhandete vältel järjepidevalt meie lauda katnud? Algselt lahtisel tulel grillitud, hilisemalt juba ahjukana või kanapraad on paljuski koduse söögitegemise ja koos söömise üks alustalasid. Iidne, toitev, lihtne valmistada ja korraga paljusid sööta. Kellele meeldib kints, kellele valge liha, kellele tiib. See on roog, mis sobib eranditult pea alati ja kõigile. Minule seostub see eelkõige lapsepõlves vanavanemate juures veedetud ajaga. Kuldpruun kana oli tihti lõuna- või õhtusöögilaua keskmeks ning mina eelistasin alati valgte liha ja krõbedat nahka. a Sinna kõrvale sai aga võtta mida hing ihkas, kergemaid või rammusamaid, külmi või sooje lisandeid. Kanaga sobis kõik. Nüüd, aastaid hiljem, olles ise emaks saanud ja väärtustades aega ja selle kulu teisiti, olen hakanud väga hindama roogasid, mis valmivad tervenisti koos. Ehk siis pole vaja mitut potti-panni ega erinevaid küpsemisaegu. Piisab sellest, et panen kõik vajaliku pliidile või ahju ja ongi tehtud! Ahjukana pakub selleks lõputuid võimalusi. See retsept siin on minu kevadine lemmik. Aniisimaitseline fenkol ja ürtidega kartulid on sidruniga koos ahjus küpsedes justkui särama löödud, muutes kogu prae särtsakaks ja tõeliselt suussulavaks. Täpselt õige roog, mida valmistada, kui hall kevadväsimus hakkab võimust võtma. Ühtlasi ideaalne nädalavahetuse ettevõtmine, et esmaspäeval ülejääke nautida.

Retsept

1 kana

1 kg kartuleid

1 fenkolimugul

2 sidrunit

3 supilusikat oliiviõli

soola

pipart

kimp värsket rosmariini

kimp värsket tüümiani

Eelkuumuta ahi 190 kraadini. Tükelda kartulid, fenkol ja üks sidrun, suurus ei ole oluline, mina lõikan enamasti kõik sektoriteks või väiksemaks. Aseta lõigatud tükid ahjuplaadile, lisa oliiviõli, korralikult soola, umbes supilusikas tüümiani, sega kõik läbi ning laota ühtlase kihina ahjuplaadile või laia ahjuvormi. Patsuta kananahk pabersalvrätikuga kuivaks ning hõõru nahk korralikult soola ja pipraga sisse. Täida kana kahe sidrunipooliku ning mõne rosmariinioksaga ning aseta seejärel kartuli-fenkoli-sidruni segu keskele. Laota kõigele lisaks 4–5 rosmariinioksa ning küpseta ahjus üks tund ühe kilo kana kohta. Kui kana on ahjust väljas, oota selle lahtilõikamisega veidi.