Reklaam sulgub sekundi pärast

Kristi: tundub, et saan täna ka mingist kevadväsimuse vormist rääkida

Nüüd, kui olen juba mõnda aega aktiivselt trennis käinud - ca viiel korral nädalas -, annab keha esimesi märke, et vaja on puhkust või sootuks mingit vitamiinikuuri. Eks see Eesti kliima ja pime talv teevad ikka oma töö ja tundub, et saan täna ka mingisugusest kevadväsimuse vormist rääkida.

Selles osas on kõik täielikult muutusteta, et trenni lähen ikka ülimalt hea meelega, aga iga liigutuse sooritamiseks pean tavapärasest hoopis enam pingutama - pulss on „laes“, hing on paelaga kaelas ja üldine jõud ja vastupidavus ei vasta ootustele. Alles see oli, kui rõõmustasin, kuna sain kogemuse, et jõuan juba enda jaoks üsna suurte raskustega treenida ja võin vabalt raskusi kangile ka lisaks laduda... Nüüd aga on mingi „kala“...


 

Nüüd, kui olen juba mõnda aega aktiivselt trennis käinud - ca viiel korral nädalas -, annab keha esimesi märke, et vaja on puhkust või sootuks mingit vitamiinikuuri. Eks see Eesti kliima ja pime talv teevad ikka oma töö ja tundub, et saan täna ka mingisugusest kevadväsimuse vormist rääkida.

Selles osas on kõik täielikult muutusteta, et trenni lähen ikka ülimalt hea meelega, aga iga liigutuse sooritamiseks pean tavapärasest hoopis enam pingutama - pulss on „laes“, hing on paelaga kaelas ja üldine jõud ja vastupidavus ei vasta ootustele. Alles see oli, kui rõõmustasin, kuna sain kogemuse, et jõuan juba enda jaoks üsna suurte raskustega treenida ja võin vabalt raskusi kangile ka lisaks laduda... Nüüd aga on mingi „kala“...

Olen oma pead vaevanud ja proovinud nuputada, et milles asi võiks olla. Alguses kahtlustasin, et mu väsimuse põhjuseks on vähene uni, sest mõningatel juhtudel nädalavahetustel on olnud lühemad ööd. Aga ühel hetkel peaks taas olukord normaliseeruma, siiani aga ei midagi - ikka ja jälle trennist trenni on samad tunded nii trenni tehes kui treeningute järgselt. Arutasin oma seisundit ka oma personaaltreeneri Monica Lauriga ja tema arvates on minuga toimuv väga normaalne, eriti arvestades, et me ei ole päikest väga näinud, mistõttu on d-vitamiin defitsiidis ja need märgid pidid nii või naa olema väga normaalsed nii algaja kui ka pikaajalise treenija puhul. Aeg-ajalt keha lihtsalt vajab puhkust.

Monica soovitas mul kirjeldatud olukorras võtta treeningute suhtes rahulikumalt ja nii saigi lepitud kokku, et treenin paari nädala jooksul tavapärase viie treeningkorra asemel nädalas näiteks kaks korda. Nüüd, kus ma seda siis n-ö katsetanud olen, siis ütleks, et kuidagi kahtlaselt palju aega on ja mõtted liiguvad ikka treeningutele. Siiski aga pean endale aru andma - eelkõige ikka tuleb oma teekonnal mõistusega asju võtta. Lohutan ennast, et küll tuleb ka see aeg, kui saan taas endise rütmi ja vormi juurde.

Okei, treeningutega võtan mõneks ajaks rahulikumalt, aga söömist ei unusta! Minu peamised põhimõtted söömisel: ikka värske roheline iga toidukorra juurde - erinevad salatid, kurk, seller, kapsalised vms; suhkrule ja magusale ütlen endiselt ei ja seda täiesti vabalt - mul isegi ei teki seda tunnet, et loobun millestki väga heast või tunnen, et piinan end kuidagi. Loomulikult on kordi, kus olen pisikese tüki torti või kommi söönud, aga pean seda normaalseks; vesi! vesi! vesi – söögi alla, peale ja vahepeale. Õnneks on vesi mulle alati niivõrd maitsenud, et läbi aegade on olnud see joogieelistuseks number üks. Liha söön endiselt minimaalselt, küll aga olen avastanud enda jaoks erinevaid mereande. Kui varem olid puuviljad valdavalt mu vahepalaks, siis nüüd on need asendunud köögiviljadega - vähem suhkruid ja ka rahakotile kasulikum!

Avastasin, et mu pikkus on huvi pakkunud - 172 cm ja kaal näitab 76 kg.

 

Päikest!

Kristi