Kristi päevik: Uus elu

Kõik sai alguse ühel laupäevasel õhtul, kui hakkasin tundma õrnasid  valusid. Tol saatuslikul õhtul pidime kaasaga külla minema. Kuna ma arvasin, et tegemist on libavaludega, siis mõtlesin, et ootame veidi kuni mul läheb kergemaks, ja siis liigume sõprade juurde. Minu rasedus oli üle tähtaja läinud ning ma olin ennegi endale ettekujutanud, et mingid valud on tulemas. Kuid sel õhtul ei läinud kaugeltki kergemaks…

Kõik sai alguse ühel laupäevasel õhtul, kui hakkasin tundma õrnasid  valusid. Tol saatuslikul õhtul pidime kaasaga külla minema. Kuna ma arvasin, et tegemist on libavaludega, siis mõtlesin, et ootame veidi kuni mul läheb kergemaks, ja siis liigume sõprade juurde. Minu rasedus oli üle tähtaja läinud ning ma olin ennegi endale ettekujutanud, et mingid valud on tulemas. Kuid sel õhtul ei läinud kaugeltki kergemaks…
Paar tundi enne keskööd hakkasid mul valud. Esialgu ebaregulaarsete vahedega. Minu tuhud olid sellised, et pidin kõveras pikali olema ja hingama õiges rütmis ning mees pidi mulle seltsiks olema. Ta tohtis vaid mu käest kinni hoida, silitusi ja hellitusi ei tahtnud ma nähagi. Massaaz oli minu jaoks mõeldamatu. Vajasin omaette olemist, et tegeleda oma kehaga ja mõista, mis minuga toimub. Olin õppinud mediteerima ja see aitas mind  sünnitusel väga palju. Minu meelest ei tohigi süveneda oma valudele vaid tuleb suunata oma mõtted mujale.
Olles paar tundi kodus valudega võidelnud, läksime haiglasse. Plaanisin võimalikult kaua kodus olla, kuid teadmatus mis minuga toimub sundis mind siiski tegutsema. Sõites Fertilitasse mõtlesin, et kui nüüd ämmaemand ütleb, et mul tuleb valutada veel kümme tundi, siis annan küll otsad. Valud olid juba piisavalt piinavaks muutunud. Minu hirm sai tõeks kui selgus, et emakakael oli avanenud vaid 1,5 cm. Perepalatis öeldi, et kümne tunni pärast näeme last. Kuna ma jõudsin haiglasse natuke enne  keskööd ja kannatada  tuli veel mitmeid tunde, siis paluti luba mulle teha tavaline valuvaigistav süst tuharasse, mis aitaks mul tuhude vahel magada. Valusid see süst ära ei võtnud. Koos mehega jäime  kahekesi valutama. Mees aitas mul hingamisrütm leida ja oli toeks. Ega mees midagi erilist teha ei saanud, oli moraalselt väga palju toeks. Valud olid tugevad, kuid kontrollitavad. Olin omas maailmas. Mingi hetk tundsin, et enam ei suuda, et midagi peab toimuma hakkama. Ämmaemanda imestuseks oli emakakael avanenud juba kolme tunniga 8 cm ja ma olin valmis sünnitama. Kuigi ma keeldusin liikumast ja palusin luba perepalatis sünnitada, transporditi mind ikkagi kandelauaga vanni. Arvasin, et vannis läheb mul veel paar tundi ja võtsin mugava küllili asendi sisse. Kusjuures, vees tundsin  tõesti kergendust. Kuid mitte kauaks, kuna mul paluti sünnitusasend sisse võtta ja alustada pressimist. Veed tulid mul ka alles vannis ära, kus jõudsin enne lapse sündi vaid pool tundi olla. Pressimine OLI valus, kuid ma tundsin, et kohe ongi lõpptulemus käes.
Hetk kui laps asetati mu rindadele, valdas mind täielik rahu. Istusin seal vannis ja olin nii õnnelik. Vastne isa lõikas nabanööri läbi ning siis tõsteti beebi juba tema sülle. Mina alustasin platsenta sünnitamist. Mäletan kuidas kõik valud olid kohe peale lapse sündi kadunud. Keegi oli mulle rääkinud, et platsenta sünnitamine pidavat ka hirmus ebameeldiv olema. Mõtlesin, kuidas see võimalik on kui mul on kõik valud kadunud?
Mina sünnitasin platsenta laual ilma valudeta. Arst surus oma käe mu kõhu peale ja väljas ta oligi. Sain ka paar õmblust kirja. Minu õnneks sain ma ka väga hea ämmaemanda, kelle nimi oli Ingrid. Olin temaga väga rahul ja tundus, et tegemist oli oma ala professionaaliga.
Esimesed hetked kolmekesi olid kirjeldamatud. Vaatasime ja imetlesime oma last. Nähes, kui õnnelik on noor isa ning kuidas iga hetkega armastus lapse vastu tema sees kasvab, on meeletult joovastav. Silitused ja paitamised, kallistamised ja rahulolu- seda tunnet mõistavad vaid lapsevanemad. Beebi oli terve! Pikad mustad juuksed ja suured tumedad silmad, saime ilusa tütre. Beebi oli 51 cm pikk ja kaalus 3420 kg.