Ma muutun

Esimestel nädalatel lugesin netiportaalidest kõike uut raseduse kohta. Vestlusringis sain nii mõnelegi küsimusele vastused ja samas uued hirmud. Selgus, et rasedate suured mured on emapalk, ülekaal, venitusarmid jne. Kas tõesti hakkan ma öösiti oma meest toidupoodi saatma kuna mul on talumatu isu heeringa järgi?

Esimestel nädalatel lugesin netiportaalidest kõike uut raseduse kohta. Vestlusringis sain nii mõnelegi küsimusele vastused ja samas uued hirmud. Selgus, et rasedate suured mured on emapalk, ülekaal, venitusarmid jne. Kas tõesti hakkan ma öösiti oma meest toidupoodi saatma kuna mul on talumatu isu heeringa järgi? Kas ka mind valdavad rasedusega vabandatavad tujutsemised? Lähevad mul jalad paiste ja tekivad ebameeldivad vistrikud? Kas peale lapse sündi olen ma poole suurem ja jäängi ümaraks? Millisena mu mees mind näeb ja kas ta ka minu kõrvale jääb püsima? Kas ma olen valmis olema ema? Kas mu lapsega on kõik korras?

Raseduse alguses tunnevad paljud naised end Pamela Andersonidena, kuna rinnapartii paisub kiiremini kui mõni teine kehaosa. Sellele järgneb kõht, kuigi see viimane paisub ilusaks ümmarguseks alles peale poolt rasedust. Ootamine, et kõht juba palli kuju võtaks, tundub lõputu. Ikka ju tahaks, et kõik juba aru saaks, et oled tulevane ema, mitte ei paisu ülesöömise pärast.
Iga rasedus kulgeb erinevalt. Mina ei näinud põhjust, miks peaksin ma tujutsema hakkama või liigselt sööma? Olen alati oma keha ja mõistust kontrollinud. Algusest peale olen olnud suhtumisega, et söön täpselt nii palju, kui ma tahan ja mulle ning mu lapsele tervislik on. Eks meil naistel tekib ikka vahest isu magusa järele, kuid mina ei vabandanud oma söögiisu rasedusega ja jätsin ebavajalikud suhkrud oma menüüst välja. Pigem püüdsin süüa vitamiine puuviljade ja juurviljade näol, et mu beebi saaks kõik vajalikud toitained kasvamiseks.
Miks naised tujutsevad? Usun, et osalt tuleb see ülekaalust, hirm muudatuste ees jne. Perekoolis hoiatati mehi, et peale üheksat kuud tujutsemist järgneb naistel depressiooniperiood, mis kestab veel neli kuud. Mul on hea meel, et mu mees seda kuuldes särama lõi ja uhkelt lausus, et tema naine küll tujutsenud pole.
Ja mis puutub näonahka, siis beebioote ajal on see hoopis paremaks läinud, kuid selleasemel on kehale tekkinud poorid. Venitusarmide peletamiseks hakkasin kasutama õlisid, mis kahjuks minu kehale ei sobinud. Kreemid olid mulle sobilikumad. Venitusarmidest ei pääsenud ka mina ja kuna mul veel lõpuni on aega, siis ei tea kui palju neid juurde tekib. Kõige muu üle saan ma kontrolli luua, aga kui armid tulevad, siis pole midagi parata ega eemaldamiseks ette võtta. Olen ju noor naine ja tahaks, et keha jääks võimalikult ilusaks. Kurb, et midagi nende armide eemaldamiseks pole välja veel mõeldud. Samas vaatan selle probleemi peale optimistlikult- beebi ju vajab ruumi kasvamiseks.

Kui palju ma siis muutunud olen üheksa kuu jooksul? Loodan, et olen vaid targemaks ja julgemaks saanud ning ette kasvatanud ilusa suure ja minu jaoks armsa kõhu. Oma senisest kogemusest soovitan teistelgi rasedatel palju liikuda- ideaalne võimalus on selleks jalutamine, süüa mõistusega ja olla oma muredest ning hirmudest üle. Võib-olla neid viimaseid igal naisel polegi. Selle asemel on neil põnevus ja ootamisärevus- alati peab positiivselt mõtlema, sest beebi ju tunneb seda!
Jalutasin sel nädalavahetusel rannas ja mõtisklesin oma tulevase lapse ja raseduse üle. Nüüd tundub igati loogiline, miks naine on üheksa kuud rase – ikka selleks, et oleks piisavalt kaua aega end valmis seada uue ilmakodaniku vastuvõtmiseks.