LÄBIKUKKUNUD KOHTINGUD

Ma ei häbene öelda, et tutvusin oma abikaasaga internetis, portaalis nimega flirt.ee. Selle aasta jaanuaris tähistasime oma viieteistkümnendat pulma-aastapäeva, mis on omamoodi tõestuseks, et tutvumissaitidelt on võimalik elukaaslast leida küll. Kuid selle ühe ja õige leidmiseks käisin kohtamas paljude meestega ja nii mõnigi kogemus osutus selliseks, millest hiljem sõbrannale rääkides pidin alustama sõnadega: „Oh My God, sa ei kujuta ette…“

Hiljuti tuli sõpradega sellest teemast juttu ja oli näha, et värvikaid mälestusi oma (esma)kohtingutest jätkus nii mõnelgi. Sellest sai alguse idee panna eredamad hetked kirja, et jagada neid ka Buduaari lugejatega.

Mõned lood on üsna tavapärased – näiteks, kui mees, kes lagedale ilmub, ei vasta päris sellele, mida oodatakse.

Naine, 47a: „Suhtlesin ühe 50+ mehega Tinderis. Tal olid päris kenad pildid. Vanuse kohta tundus küll vast veidi liigagi kena, aga jutt oli okei ja otsustasime kohtuda. Saime kokku minu kodu lähedal asuva ranna parklas, mis sellest, et oli november ja ilm võrdlemisi jahe. Tüüp oli teel oma suvekoju, rand jäi talle tee peale ja mina tahtsin nagunii kuhugi kõndima minna. Läksin siis kohtumisele, otsides parklas silmadega inimest, kelle pildid Tinderist tuttavad olid – sellist tugevama kehaehitusega, nooremapoolset meest. Korraga hakkas mulle liginema mingi kõhn vanur. Noh, mul oli hea meel, et olin otsustanud ühendada kohtingu oma igapäevase viie kilomeetri kõnni plaaniga, sest jalutuskäik oli piisavalt lühike. Aga siis tuli välja, et mees oli otsustanud mulle rannas ka kohvi pakkuda. Tal oli koguni spets kohvikann kaasas, mis töötas gaasiga. Sellest, kuidas ta pagasnikust, mis oli pilgeni kola täis (inimene oli ju ikkagi teel maale), oma agregaati otsis ja mina pidin pagasiluuki ülal hoidma, saaks veel omaette loo rääkida, aga meie kohvijoomise puänt seisnes selles, et gaas sai poole kohvitegemise pealt otsa. Selleks ajaks oli tüüp pannud juba Youtube’ist üle terve plaaži oma playlisti mängima ja mina vaatasin, kuidas saaks ennast väikeseks ja märkamatuks teha, sest hoolimata külmast ja tuulisest ilmast inimesi ikka vooris. Võimalus kohata mõnd tuttavat oli suur.“

Võib juhtuda ka nii, et õige inimese leidmine osutub tõeliseks terade sõkaldest välja tuulamiseks.

Naine, 45a: „Olin kunagi vanuses, kui tegelesin aktiivsemalt partneriotsingutega. Tahtsin leida kedagi enda tutvusringkonnast väljastpoolt. Kuna olen muusik, siis koosnes terve tutvusringkond eranditult „kulturnikutest“. Kuid muusikutest mehed on sellised omamoodi tegelased – pea pilvedes, praktilistes asjades veidi saamatud ja tihtipeale ka liiderlikud. Ühesõnaga, tahtsin leida n-ö normaalset meest, mitte muusikut. Olen süstemaatiline inimene ja võtsin seetõttu ka kohtingute teema süstemaatiliselt ette – liitusin tutvumisportaaliga, sain palju kirju, selekteerisin välja huvipakkuvamad, suhtlesin väljaselekteeritutega mõnda aega ja kui tundus, et inimene võiks sobida, läksin kohtama. Alati ütlesin, et mul on umbes tund aega, et kohvi juua. Siiamaani leian, et selline lähenemine oli arukas ja ettenägelik, sest kaader, kellega kokku puutusin, oli pehmelt öeldes kirev. Oli näiteks üks tüüp, kes tuli kohtingule purjus peaga, tellis õlle ja üritas panna mind selle eest maksma. Siis oli üks mees, kes pärast seda, kui tuli jutuks, et töötan lauljana, vahutas mulle pool tundi sellest, kuidas tema võiks ka vabalt lauljana töötada, kui ta ainult tahaks. Ta nimelt laulvat kogu aeg. Kodus. Vannitoas. Ja siis oli veel üks mees, kes rääkis terve kohtingu aja oma eksnaisest ja puhkes lõpuks lausa nutma.“

Tõepoolest – esimesel kohtingul nutma puhkevad mehed ei ole miski, mida naised igatseksid. Ent ka meestel on oma kogemustest üht-teist põnevat pajatada.

Mees, 42a: „Minul on meeles üks juhus, kui ma läksin teadmatusest kohtama oma sõbraga. Naissoost sõbraga, kellega olime tõesti lihtsalt sõbrad, ei midagi enamat. Tundsime teineteist lapsest saati, sest olime mõlemad pärit ühest väikesest Eestimaa kohast. Meil olid ülikooli ajal ühikas kogu aeg peod ja seal oli siis üks tšikk, kes mulle kangesti külge lõi. Ta oli vist mu selle naissoost sõbra kursaõde. Ma ei olnud huvitatud, ehkki neiu oli väga pealetükkiv. Mingi aeg hiljem organiseeris see tšikk mulle pimekohtingu, enda sõnul heast südamest või nii. Olin bussis, teel kohtingule, kui nägin sedasama sõpra, kellest eespool juttu oli. Hakkasime juttu ajama. Nagu ikka – et kuhu lähed jne. Selgus, et ka tema läheb pimekohtingule. Üsna kiiresti sai selgeks, et lähme kohtingule teineteisega. Meie ühine „sõbranna“ oli otsustanud meile nalja teha.“

Sama pimekohtingu teine osapool, naine, 42a: „Ma ei tea, kas see oli nali. Ma ei saanudki aru, mis ta eesmärk oli. Meile enda meelest head teha? Või hoopis käru keerata? Igatahes tohutu salatsemine käis. Ta saatis meile mõlemale sõnumeid võõrastelt numbritelt. Kusjuures see tüdruk pani minu telefoninumbri ka raadios tutvumissaatesse. Loengute ajal hakkas äkki telefon helisema, lausa iga natukese aja tagant. Mingid tüübid tahtsid muudkui tutvuda, aga mina ei saanud algul üldse aru, milles asi. Ühega läksin lõpuks siiski kohtama ka. Saime kokku Kristiine keskuses ja jalutasime seal niisama edasi-tagasi, kuni noormees küsis, et kuule, kas sa mulle lõpuks jäätist ka välja teed?“

„Huvitavaid“ küsimusi ja märkuseid, mida üks või teine kohtingukaaslane teinud on, koorus erinevate inimestega vesteldes välja teisigi.

Naine, 43a: „Minu kõige markantsem kohting ei olnud esmakohting. Oli üks mees, kellega olime ammu tuttavad ja aastaid tagasi käis ka selline pilkudevahetus ja niisama kerge amüseerimine ühiste sõprade seltskonnas. Kohtusime uuesti täiskasvanuna, kui meil mõlemal olid juba lapsed. Mina olen üksikema, kuid ka selle mehe kooselu oli mingi aeg tagasi nässu läinud. Igatahes jõudsime voodisse. Kõik oli ilus ja tore, kuni järgmisel päeval teatas tüüp mulle, et meie vahel ei tule siiski midagi välja, kuna ma olen liiga paks. Kas ta tõesti tahtis väita, et läbi riiete inimese suurust ei aima? Et enne voodisse ronimist ei saanud ta aru, et ma ei vasta tema standarditele?“

Naine, 58a: „See pole küll minu lugu, vaid mulle jutustas selle üks minu venelannast tuttav, kelle veidi üle neljakümnene sõbranna käis Pärnus kohtingul. Sõbranna oli tutvunud mingi mehega, kellega koos otsustati välja minna. Kohtuti Pärnu bussijaama kandis ja otsustati koos kohvikusse minna. Sellest ei tulnud kahjuks siiski midagi välja, sest kohvikus andis mees mõista, et kõik, kaasaarvatud tass kohvi, maksab ikka jube palju ja võiks niisama jalutama minna. Mõeldud, tehtud. Seati siis sammud Rannapargi poole. Korraga küsis mees: „Kuule, kas sul päevad käivad veel või?“ Pole vist imestada, et sellise küsimus peale kadus naine kõigi nelja tuule poole.“

Aga on lugusid, mis panevad muigama ja tekitavad endaski tahtmise ebaviisakatele juhututtavatele üks korralik ninanips anda.

Naine, 43a: „Minul juhtus kunagi selline tore lugu, et sain tänaval tuttavaks ühe noormehega, kes pakkus mulle abi, kuna mul olid suured kotid ja kohver, mida ma tänaval järgi vedasin. Võtsin rõõmuga abi vastu ja jutustasime niisama. Kui kohale hakkasime jõudma, küsis noormees, et kas ma tahaksin temaga näiteks nädalavahetusel kokku saada. Läheks kuhugi, jooks klaasikese, ajaks niisama juttu… Mulle see poiss meeldis ja jõudsin juba rõõmsalt „jah“ vastata, kui ta lisas, et võtku ma mõni ilus „friend“ ka kaasa, kellega ta tuttavaks võiks saada. Nagu klaas vett näkku, eksole. Noh, ei hakanud mina oma pettumust talle näitama. Kui kokku saime, võtsin suisa kaks „friendi“ kaasa – kaks Kristjanit, kes olid mu head sõbrad. Tahtsid minu sõpradega tuttavaks saada? Palun väga! Mäletan, kuidas mind naerma ajas, kui istusime baaris neljakesi ümber väikse laua – mina, minu „kavaler“ ja kaks Kristjanit. „Kavalerile“ tuli üsna varsti meelde, et ta pidi kuhugi minema, aga meil oli kolmekesi väga tore õhtu.“

Mis seal salata – kohtingud ei pruugi alati kulgeda ootuspäraselt ja teinekord kujunevad need suisa katastroofideks. Halb kogemus võib uute tutvuste isu tükiks ajaks ära võtta, ent samas peab tunnistama, et teatud perioodidel oleks elu ilma nendeta vaesem. Kui mitte muud, siis on pärast, millest sõpradega rääkida. Ja kes teab, ehk eksib selle kummalise seltskonna sekka ka sinu eluarmastus?

• Sisuturundus

Chaga – vääriline vastane viirustele

• Sisuturundus

Kas sa oled midagi kuulnud neurokosmeetikast?