Terje lugu: sünnitusjärgne depressioon viis mind enesetapukatseni

Terje lugu: sünnitusjärgne depressioon viis mind enesetapukatseni

Mu esimene laps oli 2,5 aastat vana ning teine alles 1aastane, kui sattusin haiglasse. Põhjuseks tablettide üledoos, mille tulemusena kaotasin teadvuse ja sain korraliku mürgituse. Olin selleks õhtuks lapsed oma ema juurde viinud, kes elas paarikümne kilomeetri kaugusel. Ma lihtsalt ei jaksanud enam olla ema ja tahtsin korralikult välja magada. Plaanisin magada vähemalt 24 tundi… või kas või elu lõpuni. Jah, see pole mingi nali, ma mõtlesin, et kui tablettidest piisab, siis lähen teise ilma. Täna tundub see täielik hullumeelsus, mida ma endaga tegin, kuid tol hetkel tundus ainus mõistlik lahendus. Mul oli sünnitusjärgne depressioon, aga ma ei saanud ise sellest aru ning ka keegi teine ei teadnud mind aidata. Kui ma järgmisel hommikul telefonile ei vastanud, võttis ema lapsed kaasa ja tuli meile koju, kus ma oimetuna diivanil lebasin.

Mu esimene laps oli 2,5 aastat vana ning teine alles 1aastane, kui sattusin haiglasse. Põhjuseks tablettide üledoos, mille tulemusena kaotasin teadvuse ja sain korraliku mürgituse. Olin selleks õhtuks lapsed oma ema juurde viinud, kes elas paarikümne kilomeetri kaugusel. Ma lihtsalt ei jaksanud enam olla ema ja tahtsin korralikult välja magada. Plaanisin magada vähemalt 24 tundi… või kas või elu lõpuni. Jah, see pole mingi nali, ma mõtlesin, et kui tablettidest piisab, siis lähen teise ilma. Täna tundub see täielik hullumeelsus, mida ma endaga tegin, kuid tol hetkel tundus ainus mõistlik lahendus. Mul oli sünnitusjärgne depressioon, aga ma ei saanud ise sellest aru ning ka keegi teine ei teadnud mind aidata. Kui ma järgmisel hommikul telefonile ei vastanud, võttis ema lapsed kaasa ja tuli meile koju, kus ma oimetuna diivanil lebasin.

Mees töötas välismaal, kui meie teine laps sündis. Ta saabus küll koju sünnitusele ning sai ka nädalakese puhkust, aga läks siis taas tagasi ja nii ma jäin kahe väikese lapsega. Esimene laps, kes oli tütar, ei võimaldanud mulle pooleteise aasta jooksul ühtegi täispikka magatud ööd. Siis sündis teine laps, kes oli poiss, ja kogu see trall hakkas topelttempoga pihta. Pisikesel oli sünnist saati mingi seedimisprobleem ja seetõttu karjus ta peale iga söögikorda pool tundi. Siis läks kõht suure kisamise peale tühjaks ja andsin jälle rinda, millele järgnes taas pooletunnine kontsert ja nii kogu esimene aasta. Ma elasin nagu unenäos ja magasin poolärkvel. Mu elu oli nagu kohutav uni ja tõtt-öelda, kui ma sellest täna räägin, siis meenub kõik vaid ähmaselt, sest ma olin kogu aeg nagu poolteadvusel. Lapsed ajasid mind hulluks ja mina, kes ma ei olnud kunagi ühtegi inimest löönud, andsin mõlemale lapsele ka mõned laksud, kui enam ei jaksanud seda kisa kuulata. Lisaks oli vanemal lapsel kätte jõudnud see vanus, kus kõik huvi pakkus ja seni, kuni ma pisemat vannitasin või toitsin, suutis suurem alati mingi pahandusega hakkama saada. Minu teadvuselolemise hetked olid vaid nädalavahetusel, kui mees või mu ema külla tuli ja lastega tegeles. Siis andsin lapsed nende kätte, või vähemalt ühe lastest, ja esimesel võimalusel magasin või lõõgastusin vannis. Aga seda kõike oli ikka väga vähe, võrreldes selle igapäevase 24-tunnise lastenutumaratoniga, mida ma kogu aeg kuulsin.

Ühel hetkel, kui noorem laps oli kümnekuune, tundsin ma, et minu töö siin ilmas on tehtud. Ma nägin, et minust enam ei olnud ema, ma olin muutunud nagu mingiks loomaks, kes tahtis lapsi hüljata ja oli nõus nende eest kas või surma põgenema. Kuna ma olin ka oma lapsi löönud ja tundsin väga suuri süümepiinasid, siis jõudsin lõpuks veendumusele, et ma olen emana ebaõnnestunud ja mind pole vaja kellelegi. Kordan veel, et täna seda kõike meenutades ei tunne ma end ära. See oli nagu paha unenägu – kõik need minu tunded, mõtted ja teod ei olnud kuidagi selle minaga seotud, kes elas enne lapsi ja elab täna. See ei olnudki mina, vaid haigus – sünnitusjärgne depressioon.

Ma olen endalt palju kordi küsinud, kuidas see kõik sai nii kaugele minna? Ja ma arvan, et vastus on minu harjumustes ja veendumustes. Ma ei tulnud selle pealegi, et küsida kuskilt abi. Kui minu ema sai minu ja mu venna kasvatamisega hakkama, siis loomulikult pean ka mina sellega hakkama saama. See ongi emaksolemine ja mingi lapsehoidja palkamine või sõbrannalt abipalumine ei mahtunud mulle tol hetkel pähe. Planeerisin kogu oma elu laste ümber ja kokkuvõttes ei jäänud ju ka midagi tegemata – pesu oli pestud, söök oli laual, lapsed olid toidetud ja soojas, ainult ma ise läksin päev-päevalt ja endale märkamatult hulluks. 

Täna ma tean, et kaks väikest last ühele naisele on liig mis liig. Mitte ükski naine ei tohiks üksi lapsi kasvatada, see on kahjulik nii talle kui lastele. Paljudele naistele on isegi ühe lapse üksi kasvatamine liiga suur koormus, ja see ongi asi, mida igaüks peaks ise hindama – kas ma saan ikka oma eluga hakkama ja langetan õigeid otsuseid, või on aeg abi paluda.

Mina ei palunud abi, kaotasin eluisu, plaanisin siit ilmast lahkuda ja alles siis märkasid mu lähedased, et midagi on väga hullusti ning tormasid appi. Kuidas nad pididki seda teadma enne, sest ma isegi ei teadnud, mis minuga toimub, ning loomulikult ei läinud ma ka teistele kaebama. Aga minu haiglasse sattumise tulemusel tuli mees töölt ära ja elame nüüd koos, ta on mulle abiks ja kuigi uues töökohas palk on peaaegu poole võrra väiksem, siis vähemalt mina olen kaks korda õnnelikum inimene. See oli hea õppetund mulle, et raha ei ole elus oluline. See olin ju mina, kes surus meest, et ta ikka välismaal töötaks, sest sealt tuli rohkem raha. Mees soovis juba enne teise lapse sündi koju tagasi kolida.

Vahel ma näen naisi linnas, kes kohtlevad oma lapsi tõeliselt halvasti -nad karjuvad, sakutavad, löövad ja tõukavad. Ja siis meenub mulle see depressiooniauk, kuhu ma ise kukkusin ja millest siiani välja tulen. Depressioon on tugevale inimesele nagu mingi sõnakõlks, nad ei näe ega tunne depressiooni, sest see on nende meelest nõrkadele, ja nad ei kujuta ette, et see võiks nendega juhtuda. Aga ometi satuvad just need kõige vapramad tihti psühholoogilistesse kriisidesse ja ei oska sealt välja tulla. Kallid naised, kes te tunnete, et teil on juhe koos oma lastest. Nagu mulle ütles mu arst – see tunne on esimene märk, et sa teed midagi valesti emaksolemise juures. Kui sa teeksid kõike õigesti, siis ei saa tulla sellist tunnet peale. Ei ole olemas halbu lapsi, on vanemad, kes oma oskamatusest ja teadmatusest muudavad oma lapsed halvaks ning viivad end stressiseisundisse. Me kõik oleme elus esimest korda emad ja isad, see pole amet, mida õpid koolis, ometi see on meie kõige olulisem ülesanne siin elus. Ma ei tahaks, et teised emad samasuguses mustas augus peaksid ära käima, et heaks emaks ja õnnelikuks naiseks saada. Nii et otsige julgelt abi ja pange kas või viimane raha lapsehoidjale, kes aitab teil raskel ajal lastekasvatamisega toime tulla. Lapsed vajavad pigem head ema viis tundi päevas, kui halba ema 24 tundi päevas.

 

Kui sul on oma lugu rääkida suhetest, perest, tervisest või mõnel muul õpetlikul teemal sinu elust, siis saada see info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest maksame honorari.