NUTAME KODUTUTE LOOMADE PÄRAST, aga enesetapumõtetega vanaema ei märka?!

Sügiseti räägitakse tihti sellest, et inimesed tulevad suvilatest koju ja jätavad oma lemmikloomad sinna surema. Minu meelest ei ole see üldse nii suur probleem kui probleem vanavanematega, keda samuti lapsed surema jätavad. Üksinduse kätte. 

Kordades rohkem kui on üksinduse ja nälja käes kannatavaid kasse ja koeri, on meie riigis vanaemasid ja vanaisasid, kes lihtsalt surevad maha üksindusest. Neil on laual toit ja pea kohal katus, aga puudub armastav perekond. Lapsed, kes on kunagi olnud nende elu kõige tähtsam osa, on nad lihtsalt ära unustanud. Mul on selles osas üks lugu rääkida. Ma loodan, et leiate aega lugeda ja märgata samuti neid hüljatud vanaemasid ja vanaisasid, kellele te saaksite anda elu mõtte.

Mul on naabrinaine Linda, kes on 76-aastane. Tal on kaks poega, suured ärimehed mõlemad. Üks elab Inglismaal ja teine Soomes. Linda on haige (peale vähioperatsiooni on grupi peal) ja üksik ning viimased kolm aastat oleme meie võhivõõrad Lindale pere eest. Kui Linda voodist ei saa tõusta, toome meie talle poest süüa ja aeg-ajalt saadan lihtsalt oma lapsed külla, et Lindal oleks kellegagi rääkida ja küsida: “Kuidas sul täna koolis läks?”. Lindast on saanud meie pere ja mul on hea meel, et Linda ei tunne ennast enam nii üksikuna. Ta on mulle tunnistanud, et enne meiega lähemalt tutvumist oli tal tunne, et jumal on ta maha jätnud ja ta pole kellelegi vajalik. Kui Linda oli 72 ja ta kaks parimat sõbrannat surid pooleaastase vahega, siis plaanis ta ensa sõnul enesetappu. Tal ei olnud enam kellelegi helistada ja lobiseda. Sest nagu Linda ise ütles, siis vanas eas ei ela sa enam oma elu ja unistusi, vaid laste ja lastelaste omi. Ja kuna tema on oma lastest ja lastelastest kaugel, siis pole tal millegi nimel elada. Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis oli just tutvumine meiega see, mis pani naise ümber mõtlema ja elus mõtet leidma. Kõige selle kurbuse juures on Linda päikeseline rõõmus naine. Kes teda ei tunne, ei teagi, kui üksik ja õnnetu ta on, et pere temast ei hooli. Kui ma sellest aru sain, mida Linda vajab, siis hakkasin talle kohustusi leidma, sest see pakkus talle tõelist rõõmu ja õnne, kui ta sai kasulik olla. Näiteks palusin tal meie juures lastele toidu soojaks teha, kui nad koolist tulevad, mis sest et tegu on juba teismelistega, kes saavad ka ise ideaalselt hakkama oma toidu soojendamisega. Aga Lindale andis see põhjuse järgmisel hommikul ärgata, sest tal oli tähtis asi vaja korda ajada ja laste eest hoolitseda. 

Raha Lindal on. Seda kannavad talle pojad ja ütlevad, et Linda võib kõike endale osta ja lubada, et tal oleks tore elu Eestis. Aga mitte seda ei taha see vanaema. Ta tahab näha, kuidas ta lapselapsed kooli lähevad hommikuti, tahab käia nende sünnipäevadel, tahab, et pere talle külla tuleks pühapäeval ja ta saaks sõrnikuid teha. Ja neid ta oskab tõesti ülihästi küpsetada. Tema pojad ega lapselapsed, keda tal on kokku kogunisti viis, ei helista ega tunne kuigi tihti huvi ja leiavad, et kui nad raha kannavad, siis peaks emal kõik hästi olema. Aga iga inimene, kes on elus üksindust tundnud, teab, et raha eest seda kinni lappida ei saa. Nii, nagu paljud tänapäeva vanemad maksavad oma eemaloleku lastele kinni raha ja asjadega, nii üritavad Linda pojad ka oma emast eemalolekut rahaga kinni maksta. Või äkki nad lihtsalt ei hooli? Tundes Lindat, siis sellist vanaema tahaks küll iga laps endale. 

Ma olen palju Linda pärast nutnud, nii valus on vaadata, kuidas sa kasvatad üles lapsed, kes saavad elus hästi hakkama, aga kes ei tunne mingit kohustust ema vastu armastada siis, kui ema seda vajab. Eks Linda on ise ka natuke süüdi, et ta on üksi, sest pojad on talle pakkunud, et maksavad vanadekodu kinni, aga naine ei taha sinna kolida ja tahab ikka oma kodus elada. Ometigi oleks seal palju lõbusam, turvalisem ja seltskondlikum. Enda juurde pojad teda elama kutsunud ei ole ja Linda on piisavalt uhke, et seda ka küsida, kuigi see oleks tema suurim soov. Aga võibolla ütleb ta sisetunne, et pojad seda nagunii ei teeks. Nagu Linda ise ütleb, siis ühe poja naine lausa vihkab teda. Nad pole peale pulmi isegi rääkinud ja selle poja lapsi pole ta isegi kordagi näinud. Teise poja naine on tore, aga ta on välismaalane. See aga tähendab, et ka lapsed räägivad ainult inglise keelt, mida Linda kahjuks ei oska. 

Selline oli Linda lugu, aga ma tean, et selliseid lugusid on palju. Ja need lapsed ei ela alati välismaal, vaid võivad olla kõigest paari kilomeetri kaugusel oma emast, kuid aega külastamiseks ja helistamiseks ei leia.  

Millal sina viimati vanaemal külas käisid?

Buduaari kirjakast