Urmas Espenberg:

1 kommentaar

\"\"”Kes ma siis õigupoolest olen?”, küsib Urmas iseendalt oma kodulehel ning sealt võib selle mehe kohta ka lugeda, kui paljude erinevate asjadega ta oma elu jookul on tegelenud. Urmas on ääretult mitmekülgne meesterahvas ja huvitav isiksus. Buduaari lugejatele on ta kirjutanud paar artiklit seksuaalsuse vallas ning temalt on ilmunud raamat ”Erose kütkes”. 

Kadi Jüriado

kadi@buduaar.ee

\"\"

 ”Kes ma siis õigupoolest olen?”, küsib Urmas iseendalt oma kodulehel (http://www.kirjastuskentaur.ee/espenberg/) ning sealt võib selle mehe kohta ka lugeda, kui paljude erinevate asjadega ta oma elu jookul on tegelenud. Urmas on ääretult mitmekülgne meesterahvas ja huvitav isiksus. Buduaari lugejatele on ta kirjutanud paar artiklit seksuaalsuse vallas ning temalt on ilmunud raamat ”Erose kütkes”.    Seksuaalsuse teema huvitab teda väga – kehalise ja hingelise vahekord mehe ja naise seksuaalelus ning armastuses. Liiga piiratud oleks Urmast nimetada mõne koondnimega: kirjanik, filosoof, turundaja, giid, seksoloog vm – ta on need kõik korraga. Lasin Urmasel ise endast rääkida ja selle intervjuu vahendusel saad ka sina, armas lugeja, Urmasega tuttavaks. Head lugemist!   

Mida peate oma elu suurimaks saavutuseks?
Minu tagasihoidlik eesmärk on seesinast maailma veidi paremaks muuta, seega võib öelda, et too töö ei saa kunagi otsa. Mõned verstapostid siiski. Tegevuskillud Eesti vabaks saamise heaks, meie esimeste marketingi ja reklaamiväljaannete ”Reklaamimaailm” ja ”Strateegia” loomine, telekommunikatsiooni ja internetibrändi ”Atlas” loomine ja turundamine, Eesti kaasaegse elu valupunkte käsitlev romaan ”Diskreetne passioon”, armastuse ja seksuaalelu probleeme sügavuti lahkav filosoofiline essee ”Erose kütkeis”. Usun ja loodan, et suurimad saavutused on veel ees.

Võib julgelt öelda, et olete ääretult mitmekülgne inimene. Mida kindlasti soovite veel elus korda saata (mõni uus amet juurde õppida, karjääris midagi vm…)?
Tänan, see on nii minu tugevus kui ka nõrkus. Inimene õpib kogu elu, kuid kuskil tuleb ette piir ja uusi valdkondi hetkel plaanis lisada pole. Tööalaselt tahaks areneda koos oma reisisihtidega (India, Hiina, Jordaania, Omaan, Sitsiilia, jne), kuna olen ametilt giid. Loomingulise poole pealt ootab lõpetamist suur mitmetasandiline kaasaegne romaan eesti meeste hirmudest ja muredest. On ka üks näidend, mida sooviksin kuskil laval näha ja veel tahaks kindlasti osaleda mõnes TV või filmiprojektis. Kunagi oli mul unistus – juhtida ise lennukit. Kuus aastat tagasi täitus ka see. Mu sugulasel on Kanadas väike eralennuk Cessna, võttis ta mind lennule kaasa ja andis vahepeal juhtimise üle. Nii saingi proovida. Fantast tunne oli ja seda üritaks küll võimalusel korrata.    \"\"

Kuidas teile tundub, kas raamatutega on samamoodi nagu inimestegagi: ei meeldi –  ei suhtle/ei loe. Meeldib – valid sõbraks vastavalt siis nii raamatu kui inimese?
Raamatutega on tõesti nii, et kui ei meeldi ei loe, sest raamat peaks kohe haarama. Aga see kehtib valdavalt ilukirjanduse ja esseistika kohta. Erialast kirjandust peab nagunii lugema, meeldib või ei meeldi ja koolis/ülikoolis kohustuslik kirjandus samuti. Püüan sõbrustada meeldivate inimestega, kellel on postiivne väli (kahjuks on neid vast umbes 10% elanikkonnast), aga tööalaselt ja üldse tuleb suhelda kõigiga. Kas autor peab üldse lugejat oma lainepikkusele viima? Äkki peaks püüdma jõuda autori tasanditele ja sellest lähtuvalt, koos autoriga oma suhted eluga paika panema?
Prantsuse postmodernistid on rõhutanud autori vaatepunkti tabamise tähtsust, samas ei peaks autorit pimesi järgima. Ikka on nii, et loed ja võrdled siis oma isikliku praktikaga.
Kui autor suudab laiendada inimeste tunnetuse piire, mitte ei jutusta asju ümber, on tegemist hea tekstiga.    \"\"

Mehed on võtjad ja naised on andjad st võttes antakse ja andes võetakse – olete päri, et mehed ei oskagi võtta ja järelikult ei anna naisele seda, mida too vajab?
Vanasti ehk oli see nii, tänapäeval mitte. Soorollid ja soosuhted on nii lootusetult sassis, et enam ei saagi õieti aru kes mida võtab või vajab. Naiste juures ilmneb üha rohkem mehelikke jooni ja vastupidi. Soorollid lähenevad. Partnerilt oodatakse nii klassikalist lähenemist kui ka juba uusi jooni. Naised näiteks soovivad, et mees jagaks nendega samaväärselt pehmeid eluväärtusi ja mehed omakorda otsivad aina krapsakamaid ja aktiivsemaid naisi, kes saaksid kõigega hakkama.  

Mehe ootused naise suhtes on sageli idealistlikud: no näiteks seksuaalelus oodatakse naistelt aktiivsust, millist naine anda ei taha ega saa? (Paljudele naisetele ei meeldi suu-ega anaalseks, kiidetagu seda siis taevani. ) Millised on Teie kommentaarid?
Kuigi soorollid ühtlustuvad ja sood lähenevad teineteisele, on suhete ja seksi valdkond siin kõige konservatiivsem. Suurt rolli mängib ka loodus ja eriti hormoonid, mida ei saa väga kergesti muuta mitte mingi propaganda abil. Mees ja naine ei ole selles mõttes eriti head partnerid, kuna nende seksuaalsus on äärmiselt erinev. Mees ootab ekstreemsemat, äkilist ja mitmekesist seksi, naine seevastu eelistab pikki eelmänge, romantikat ja rohkem traditsioonilist seksi. Mehe himuhormooni (testosterooni) tase kehas ületab naise näitajaid 30-50 korda, samas on mees seksi mõttes üsna vähevastupidav olend, kes talub halvasti rutiini ja tüdineb ruttu. Kuna nii mehed kui naised võtavad seksi ja suhteid liigselt oma mätta otsast, arvavad nad, et nii mõtleb ka vastassugupool. Siit tekivadki konfliktid ja mittemõistmine. Ainuke mis aitab seda lõhet siluda on suhtlemine ja vastassugupoole hingeelu parem tundmaõppimine ning mõistagi valmidus kompromissideks armastuse ja hea suhte nimel. See nõuab aga aega ja vaeva, mida paraku napib. Suur roll on siin meedial ja raamatutel, kasvõi Buduaar.ee või ”Erose kütkeis” näiteks. Seksuaalse lubatavuse piirid suhtes paneb paika iga paar ise ja seal ei ole kohta sunnil või vastumeelsusel. Vastasel korral tuleks leida mõni muu lahendus või vahetada partnereid  

\"\"Armastust on palju defineeritud, milline on teie oma?
See on umbes sama raske küsimus, et mis on õnn või lootus. Armastuse mõisteid on niipalju kui inimesi. Ühe jaoks on armastus mere mässavad vood, teise jaoks lilled ja liblikad, kolmanda jaoks hoopis soojad roosad toatuhvlid ja mõmmilik mees. Maailma parimad armastuse kirjeldused pärinevad Platonilt ja Kierkegaardilt ja vaevalt suudan mina neid ületada. Kõige üldisemalt võiks armastust defineerida kui ülitugevat ja võimast tunnet või psühhofüsioloogilist erutusseisundit, mis kaasneb meeletu ihalusega mõne teise inimese järele. Miks selline seisund tekib, ei ole suutnud keegi välja selgitada, aga antud küsimusest tähtsam on asjaolu, et armunud inimene suudab ära teha väga palju – muuta vastiku toredaks, keskpärase kauniks, elu elamisväärseks, nõrga tugevaks, alatu suuremeelseks, ara julgeks, jne. Ehk siis rohkem armastust = parem ja kaunim elu!  

Inimest muuta olevat võimatu. Kas raamat üldse saab kedagi õpetada ja muuta, mõtlen just ilukirjanduslikku teost?
Sotsioloogid ja geneetikud vaidlevad selle üle, aga üldiselt ollakse arvamusel, et ligi 70% inimesest on paigas juba emaihus (ka tema seksuaalsed eelistused) ja umbes ainult 30% ulatuses on siis võimalik inimesi mõjutada ja muuta. Oma roll on siin mõistagi kirjandusel, aga kahjuks juba märksa vähem kui meedial, TV-l ja internetil, mis on haaranud inimese mõjutamise võtmerollid enda kätte.  

Millised põhimõtted on Teil oma laste kasvatamisel?
Mul on kolm last. Suurem on lõpetanud ülikooli,  keskmine (poeg) ei ela kahjuks olude sunnil minuga, vaid ema uues perekonnas. Väikest (1,5 a tüdruk) Melissat hellitan mõistagi kõige rohkem. Ma ei poolda vabakasvatust, et laps teeb kõike mis pähe tuleb. Hirmu ja armu, keelde ja kiitust tuleks jagada proportsionaalselt. Lapsi tuleb kohelda kui endaga võrdseid ja ei maksa hetkekski unustada, et nad vajavad hästi palju tunnustust. Püüan neis arendada iseseisvust, sest elu on karm ja hakkamasaamine raske. Väga suurt rõhku pööran lapse vaimsele arengule ja sisemiste tugevate väärtushinnangute kujunemisele.         \"\"

Olete õppinud ja töötanud nii Venemaal kui ka Ameerikas. Kuidas võrdleksite neid kahte ”gigantmaad” omavahel ja kumma kultuur ja inimesed on teile südamelähedasemad ja miks?
Nad on nii totaalselt erinevad maad, et raske on midagi ühist leida peale teatud gigantomaania nagu juba mainisite. Hindan väga vene kultuuri ja kirjandust, samuti sümpatiseerivad mulle vene naised (minu esimene abikaasa oli ka slaavlanna), ameeriklannad seevastu ei meeldi absoluutselt. Ka kultuurikiht on USAs imeõhukene. Samas peaks majanduses, olmes ja optimismis eeskuju võtma pigem ameeriklastest, sest venelasi kimbutab alatasa pessimism, lohakus ja ”taska”, mis teadupärast kuskile ei vii.  

Kuuldavasti olete töötanud ka USA’s FBI struktuurides. Kas vastab see tõele, kui palju te sellest rääkida võite ning mis oli Teie nö missioon seal?
Jah, te olete kindlasti kuulnud Litvinenko juhtumist ja vene luure tegevuse aktiviseerumisest Eestis, seetõttu oleksin üsna napisõnaline. Sattusin FBIsse juhuslikult ja töötasin seal tõepoolest mõnda aega mittekoosseisulise töötajana vastuluures (millise riigi vastu ja mida tegin – jätaks enda teada). Aga alati kui vaatan mõnda ameerika filmi, kus antud sõnalühend sees, tekib väike muie, kui proosaline too liigselt romantiseeritud töö tegelikult on. Kui Teie käsutuses oleks ajamasin, siis millisesse ajastusse sellega sõidaksite ja miks?
Viimasel ajal olen sügavalt sisse võetud barokkajastust, tema arhitektuurist, muusikast ja õukondade toredusest. Poleks paha võtta ette üks avastusretk Prantsuse või Itaalia selleaegsesse ellu.  

Millised inimesed Teid inspireerivad?
Minu lugupidamise pälvivad eeskätt targad ja intelligentsed inimesed, teatud oma ala vaimsed liidrid. Ja mis siin salata, iga mehe (ka minu) teevad mõistagi relvituks ja annavad palju inspiratsiooni naiste ilu, salapära ja sarm.
 

Kuidas Teile tundub, kas olete saanud elult ja inimestelt seda, mida väärite?
Usun karmasse ehk et tuleb see mis tulema peab ja me ei saa siin eriti midagi muuta. On olnud nii head kui halba, esimest õnneks oluliselt enam. Palju vaimsust, parasjagu põnevust, natuke raha, küllaldaselt armu ja põletavat kirge, toredaid inimsuhteid.
Mis puudutab minu loomingulist poolt, siis tunnetan, et mind pole mitte alati mõistetud ja eks ma ise olen selleks oma jäärapäisuse ja eksperimenteerimishimuga põhjust andnud ka. Samas olen jõudnud punkti, kus ma ei ootagi enam kuskilt või kelleltki mingit erilist tänu ja teen asju rohkem kas rahavajadusest, huvist või missioonist. Olulisemaks mõnest neljanda järgu teenetemärgist, kultuuripreemiast või kirjanike liidu ”autoriteedi” õlalepatsutusest (kas otse või meedia vahendusel) pean oma teoste tiraaþide ootamatult head läbimüüki ja inimesi harivat tegevust meedias ja reisidel. Vabariiklik essekonkurss ”15 aastat vabadust” (aug. 2006) viis ka mind laureaatide sekka. See annab jõudu jätkata, ilkuvad artiklid ja mürgised netikommentaarid (eestlaste rahvuslik eripära) aga jätavad külmaks. Mõtleja ja kirjutajana tean, et ka teatud kõmuline kuulsus on parem kui tundmatus, sest iseendale filosofeerimises ei näe ma samuti suurt mõtet.