Aidake meid!

Olen vestelnud sel teemal erinevate naisterahvastega ja mulle on mulje jäänud, et pigem kipub see kuvand olema suhteliselt negatiivse alatooniga kui soosiv. Eesti mees on paljude naiste jaoks midagi sama igavat ja ebahuvitavat nagu meestele Korea päritolu sõiduauto mõne eksklusiivse Saksa luksusmargi kõrval.  Eesti mees on hall, igav, enesekeskne, emotsioonitu, mitteromantiline, ennasttäis, kompleksides ja alkoholilembeline. Ta ei näita välja oma tundeid, ta ei oska komplimente teha, ta ei kingi lilli ja üleüldse pole tal kunagi piisavalt raha ega aega oma naise jaoks. Ainuke pluss on see, et  „noh, ta on ju eesti mees, paha ja nõme, aga see eest oma!”

Peab tunnistama, et nende seisukohtadega tuleb osaliselt küll nõustuda. Ma ei ole üldistamiste poolt, jagades näiteks tumedapäiseid naisi temperamentsemateks ja heledajuukselisi lihtsameelseteks, kuid valdav osa meesterahvaid omab eelpoolnimetatud põduraid iseloomuomadusi. Pean kurvastusega tunnistama, et tunnen ka end üsna sageli neid iseloomuomadusi jagavat, kuid vähemalt ma teen tööd selle nimel, et end muuta   Kuid miks on siis pilt eesti meestest läbi eesti naiste silmade nõnda sant? Kas sellepärast, et kõik, mis on oma, tüütab ära ja muutub igavaks ning alati on muru mujal rohelisem ja taevas sinisem (mis tegelikult ju nii ongi, arvestades Eesti kehva kliimat)? Või sellepärast, et eestlane ongi üks s.ta iseloomuga rahvas, väiklane, kitsarinnaline ja kade ning mehed ongi osa sellest?

Mulle tundub ühest küljest nii, et kõik, mida me omame, muutub ajapikku tüütavaks ning kõik, mis on kauge, eksootiline ja tundmatu, tekitab meis erutusejudinaid. Jah, kunagi oli nii, et elu Soomes tundus paradiisi tipuna. Mäletan, et mu eluunistus oli 80-datel, et saaks ükskord ära käia Soomes. Ausalt öeldes tundub praegu Helsingi näiteks suvise Pärnu kõrval äärmiselt igava linnana ja vabatahtlikult ma sinna ei küll sõidaks. Kas pole mitte sama meestega? Itaallased, espanolad ja inglise poissmehed on küll esimesel pilgul põnevad, kuid kas neis on ikka nii palju eeliseid võrreldes eestlasega? Ma ei tea. Seda teavad need naised, kes on välismaalastega pikemalt suhelnud. Arvamusi on vastakaid: mõni on leidnud endale elu õnne, mõni aga kirub neid maapõhjani ja leiab, et esialgse romantilise ja üleküllastatud armuavalduste vahu tagant tuli mõne aja möödudes välja tõeline tropp, alkohoolik või egotsentrik. Inimesed on erinevad, see on ilmselt ainuke reegel, mis pädeb.

Kui aga rääkida eesti mehe negatiivsetest iseloomujoontest ja isiksuseomadustest, siis tähelepanelikkust naiste suhtes napib meil küll. Oskust siiraid ja loovaid komplimente teha, seda tuleb meil ilmselt veel pikalt õppida. Oma komplekside varjamine luksussõidukitega poosetamise ja materiaalse heaoluga edvistamise taha, see on ilmselt omane meestele üle maailma, kuid kõige naljakam on pilt siis, kui selle auto liisingu kuumakse tasumisega ollakse raskustes, kuid ikka peab olema kõige kallim ja parem sõiduk! Mis sest, et toitu saab osta ainult Säästumarketist ja bensiiniraha 5-liitrise mootori toitmiseks ei jagu... Aga meil on vaja ikka edvistada, end tõestada ja laiata. Nojah, kui muuga naiste tähelepanu ei võida, siis äkki saab läikiva autoga. See on halenaljakas, aga reaalsus.

Naised on ette heitnud meeste kinnisust, harjumust oma negatiivseid emotsioone endas läbi elada ja iseennast praadida. See viib üha suuremale alkoholitarbimisele, mis laastab paljusid suhteid. Naised, aidake! Me oleme parajad jurakad, kuid me elame koos teiega! Mida me peaksime tegema, et olla teile paremad mehed? Mida te tahaksite, et me endas muudaksime, et pälvida teie armastust ja lugupidamist? Kuidas seda kõike teha? Aidake meid, eesti mehi!