Kas meestel on alati õigus?

Me, mehed, oleme harjunud, et meil on õigus. Rääkimata seda illustreerivatest ütlustest, et “mees on pere pea ja naine mehe kael”. Seepärast peabki vaidlustes meile õigus jääma. Teemasid on igasuguseid, mille üle vaieldakse – pisiasjadest tähtsamate küsimusteni. Mõned teemad on vaidlemist väärt ja teised teemad vaid suusoojaks tühjast-tähjast tekkinud. Olen minagi pidanud maha väsimatuid vaidlusi oma kaaslasega kõikvõimalikel ja võimatutel teemadel, aga kindel on see, et mulle peab jääma õigus! See on vaikimisi minu poolt otsustatud juba enne vaidluse algust. Kuid mis hinnaga? Ma vaidlen inimesega, kes on mulle kallis, keda ma armastan, kelle nimel ma väidetavalt olen valmis kõigeks?

Kahtlemata ei saa me ka vaidlemata. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja vaevalt, et eksisteerib kõiges üksmeelel olevaid paare. Kuid kuidas lahenevad tekkinud vaidlused ja kas on üldse olemas mehi, kes on nõus, et naisele milleski õigus jääb? Vahel on tunne nagu oleks see “õigus” tükike meist enestest, mille allesjäämise nimel me vahendeid valimata oleme valmis võitlema. Sageli ei mõelda seejuures, kas me oma kallile inimesele sellega näiteks haiget ei tee või kas selle vaidluse võidu hind on ikka seda väärt? Õigus ei ole ju sõrm, millest me ilma jääme! Õigupoolest ei ole õigust olemas vaid see ongi kokkuleppeline, ja sõltumata sellest kokkuleppest jääb kummalegi poolele ikkagi oma arvamus ja veendumused. Kuid mängu ilu peitub selles, kuidas inimesed olukorra omavahel lahendada oskavad ja ehk vaidlusesse laskumata hoopis viisaka diskussiooniga piirduvad.

Arvan, et see võiks olla näiteks üks põhjustest, miks mehed kardavad haritud, edukaid ja tarku naisi, kes on laia silmaringiga, ennast ühiskonnas tõestanud ja olles seetõttu ka tugeva sotsiaalse pagasiga. See teeb neist mõjuka ning sõnaosava suhtluspartneri, kellega ei ole võimalik rumalaid vaidlusi pidada, sest liiga lihtne on mehena end lolliks teha. Pole ju olemas meest, kes ennast naise kõrval lollina tahaks tunda, kui just välja arvata “roosa sussi” klubisse kuuluvad tuhvlialused. Olgu tervitatud naised ja nende kuningriik, kes endile sellised lemmikloomad on suutnud kodustada.

Kui te tahate teada, miks me mehed oma õiguse taganõutamises nii jubedalt kinni oleme, siis ma arvan, et üks olulisimaid tegureid on seejuures meie “ohustatud mehelikkus”. See on ühiskonda juurdunud arusaam, mis meile meestele kusjuures väga meeldib! Ja kuidas saab olla üldse võimalik, et naine milleski mehest targem on, midagi paremini teab, otustusõigust omab ja vaidlusi võidab? Te ei kujuta ette kui lihtne on nii mõelda. Kuid me, mehed, ei kipu sageli ise-endile seda teadvustama, et jah, on küll võimalik, et meie naised on meist millestki targemad, osavamad, parema vaistuga ja nendes asjades peakski just naistel õigus olema ja seda ilma vaidlemata.

Ka mina pole julgenud sageli tunnistada, et minu partner on minust milleski parem. Samas olen ma väga rahul, kui tema mulle minu paremolemist milleski tunnistab ja ilma vaidlemata mul neid asju otsustada laseb. Kuid miks ei võiks mina mehena tahta, et ka minu naine jube rahul on, et ma tal midagi otsustada lasen, et ma usaldan oma naisele teemad, mis talle hingelähedasemad on ja ise tegelen asjadega, mis mul paremini välja tulevad. Ja vaidlusi ei olegi vaja – kui kõik vaidlused maailmas oleks võimalik asendada nauditavalt latte või cappuccino seltsis peetud diskussioonidega, siis ehk jääks isegi kolmas maailmasõda, mis toimuks naiste ja meeste vahel, tulemata.

Kui järele mõelda, siis on nii mõnus elada teadmisega, et mul on naine, kellele ma olen usaldanud mingite asjadega tegelemised, mida ta paremini valdab.  Juba see samm on suur ja suuremeelne, sest sellega ma näitan üles kompromissivalmidust ja usaldust. Kuid kõige selle taustal on mul endal meel rahulikum. Ma ei pea vaidlema ja vaidlustest tekkinud negatiivsete emotsioonide ja paha tuju tagajärgedega tegelema. Ma elan teadmisega, et on ka asju, mis ma naise otsustada olen jätnud ja ma ei varja, et ta neis parem on. Minu sõnavarasse on mulle eneselegi märkamatult siginenud lause: “rääkige sellest minu naisega, ma ei tea nendest asjadest midagi, tema tegeleb nendega!” ja ma ei häbene näidata üles oma asjatundmatust, vaid tunnen uhkust, et mul on tark naine!

Kas ma olen väga erandlik oma mõttelaadilt? Ehk hakkab kõike-oskav-teadev-otsustav imemees meie ühiskonnast vaikselt juba välja surema ja asenduma tolerantse, kompromissivalmi ning võrdsust hindava partneriga? Kuid võibolla naistele hoopis meeldibki vaielda ja tegelikult nad just ootavadki, et mehed vastu vaidleks, vaidluse jõuga võidaks ja kõik lõpuks ise otsustaks? Ma tahaksin väga loota, et see siiski nii pole ning tasakaalus rollijaotusega perekonnad on olemas - või olen ma unistaja?

Heiki Männik

[email protected]