Kas meie usk on äkki ebausk?

Ebausk on alati olnud veidi negatiivse maiguga; üle tee jooksvad mustad kassid, purunevad peeglid ja number  13 on ikka ja jälle paljude arvates õnnetuste ning  pahanduste tekitajad. Miks on aga asjadel, mille olemasolu ja mõju me tegelikult tõestada ei saa, ikkagi nii suur võim meie mõistuse ja teinekord ka igapäevaelu üle?

Ebausk on alati olnud veidi negatiivse maiguga; üle tee jooksvad mustad kassid, purunevad peeglid ja number  13 on ikka ja jälle paljude arvates õnnetuste ning  pahanduste tekitajad. Miks on aga asjadel, mille olemasolu ja mõju me tegelikult tõestada ei saa, ikkagi nii suur võim meie mõistuse ja teinekord ka igapäevaelu üle?

Usun, et päris paljud meie hulgast on kasvõi veidike ebausklikud. Endalegi märkamatult jäävad lapsepõlves  vanatädikeste  räägitud jutud külge; näiteks kuidas tuttava tuttavat jälitavad äpardused ja õnnetused  peale seda kui ta peegli  lõhkus. Või näiteks see lugu, et päeva kulgu suudab muuta isegi sellega kumma jalaga voodist välja astud – kui paremaga, siis tuleb hea päev, kui vasemaga siis kindlasti läheb midagi vussi. Rahalaenamises on samuti omad kindlad reeglid: tuleb anda vasakuga ja võtta paremaga.  Paratamatult hakkad sellele lõpuks  liiga palju mõtlema ning alateadlikult kõiki äpardusi omavahel seostama suure kelle külge riputama.

Niisamuti mängib meie mõistusega  ajakirjandus; kui satub kalendrisse reedeseks päevaks 13 on vähemalt ühe ajalehe kaanelugu seotud nõialugude ja halvaendeliste mustade kõutside tegutsemistega. Kindlasti on suurem rõhk meelelahutuslikul poolel kui ebausu tegelike tagamaade uurimisega,  sest ikka on ju põnevam lugeda, mis  juhtus kohaliku staariga samal kuupäeval või milliseid imelikke kombeid on keegi endale sisse juurutanud, et kaitsta end kurjamite eest. Täpselt nagu igaõhtune reklaam – mida rohkem seda enda ümber näed ja kuuled, seda enam tõepärasem ja kindlam see tundub.

Ebausu stereotüüpidesse laskumisel on televisioon, eriti (õudus)filmitööstus oma suure ja põhjaliku panuse andnud: kes ei teaks seda, et vampiiride eest kaitseb küüslauk,  täpselt südaööl ei soovitata  kalmistul viibida, sest kindla peale hakkab seal imelikke asju juhtuma ning et mustad rongad on suure tõenäosusega saatanaga mestis.
Kuidas said aga alguse taolised arvamised? Vanarahva kõnelemistel oli tõepõhi kindlasti mingil määral all. Loogiline tundub näiteks soola mahaajamisega seotud manitsus: vanasti säilitati toitu soolates, kuna külmkappe ju polnud. Soola polnud aga raisata ning seepärast ehk ähvardatigi toiduraiskajaid nälga sattumisega. Eks hirmutamine on ikka rohkem vilja kandnud kui niisama hoiatamine. Need olid selle aja tähelepanekud mida kaasaega võtta võib-olla ei maksaks aga nagu tundub on ebausu ning harjumuse mõju suur.

Kui palju on ebausu puhul tegemist lihtsa kokkulangemise ja ebaõnnega? Igalühel on kehvemaid  päevi aga mille süüks neid ajada? Psühholoogid usuvad, et ebausk ning selle reeglite järgi talitamine (näiteks mitte kanda hõbedat ja kulda koos või kolm korda üle õla sülitamine)annab inimestele mingisuguse võimu ja sõnaõiguse oma päeva kujundamise üle; tehakse ju kõik nii nagu ebausk keelab/kohustab tegema – me tunneme end paremini ja kindlamalt ning mis peaasi – me saame millessegi uskuda.

Meie väike riik ei ole kunagi sügavalt religioosne olnud – äkki siis sobikski meile kõige paremini ebausk, seda muidugi väikse naljaga võttes?:)


/Birgit Serbin/