Marie lugu: sõprusest lahedate meestega sai katastroof

50 kommentaari
Marie lugu: sõprusest lahedate meestega sai katastroof

See lugu juhtus juba mitu aastat tagasi. Mina ja mu sõbranna olime veel noored ning saime tuttavateks endast 10–15 aastat vanemate meestega. Nad tundusid väga toredad ja hakkasime aina rohkem aega nendega koos veetma: käisime grillimas, erinevatel väljasõitudel, pidudel jne. Selle “sõprus” lõpp oli aga nagu õudusunenägu. Ma räägin teile oma loo, et te ei usaldaks meessõpru liiga kergekäeliselt. Minu lugu on siis järgmine:

See lugu juhtus juba mitu aastat tagasi. Mina ja mu sõbranna olime veel noored ning saime tuttavateks endast 1015 aastat vanemate meestega. Nad tundusid väga toredad ja hakkasime aina rohkem aega nendega koos veetma: käisime grillimas, erinevatel väljasõitudel, pidudel jne. Selle “sõpruse” lõpp oli aga nagu õudusunenägu. Ma räägin teile oma loo, et te ei usaldaks meestuttavaid liiga kergekäeliselt. Minu lugu on siis järgmine:

Mina ja mu sõbranna saame väga hästi läbi, käime tihti koos pidudel ja meile meeldib tutvuda uute inimestega. Ühel peol saime tuttavateks ka endast vanemate lahedate kuttidega. Sellest alates veetsime nendega palju aega koos ja nad kutsusid meid alati igale poole kaasa. Olime sõbrad mitu aastat ja kordagi selle aja jooksul ei tahtnud nad peale sõpruse midagi enamat saada. Aja pikku hakkas meie suhtlemine aga hõredamaks jääma. Poisid ei helistanud ega kutsunud välja meid enam ning meil endalgi oli kooli ja tööga piisavalt tegemist, et polnud väga aega suhtlemiseks.

Me ei olnud suhelnud umbes aasta, kui ühel külmal detsembrikuu õhtul nad helistasid ja kutsusid meid välja. Nad tulid meile järgi ja pidime minema ühe poisi juurde istuma, et enne klubi mõned dringid teha. Autosse sisenedes sai sõbranna kohe aru, et midagi on teistmoodi, talle tundus, et poisid käitusid imelikult. Ma rahustasin ta aga maha, öeldas, et pole lihtsalt ammu näinud meid ja võib-olla on selle pärast nii ülemeelikud. Kui korterisse jõudsime, hakkasid asjad veel imelikumaks muutuma. Nad rääkisid ainult seksist ning nende jutt tipnes sellega, et nad hakkasid endalt riideid seljast võtma. Seejärel tegid nad ka meile ettepaneku riided seljast võtta, kuid loomulikult me keeldusime. See ettepanek tundus küll kummaline, kuid arvasime, et nad teevad kindlasti nalja ja lõõbivad niisama. Jõime ja pidutsesime seal veel edasi, kuni oli aeg hakata autosse istuma ja klubisse minema. Kuna kõik poisid olid joonud, palus sõbranna mind, et me autoga ei läheks, vaid kõnniks jala peole. Mul oli aga väga hea peotuju ja ei tahtnud seltskonnast eralduda ja veensin sõbrannat autosse tulema. Varsti hakkas ööklubi juba paistma, kuid millegipärast sõitsime sealt mööda. Kuid kuna poisid ütlesid, et käime korra ühe sõbra juurest veel läbi, siis me sõbrannaga midagi kahtlustada ei osanud.

Kui aga olime järsku keset metsa, kus polnud ühtki maja paista, hakkasime kartma. Poisid kamandasid meid autost välja. Ma ütlesin, et kuulge väljas on 20 kraadi külma ja me oleme õhukeste peoriietega, arvasin siis veel, et tegu on halva naljaga. Ilmselgelt aga nali see polnud, nad tõmbasid meid autost välja ja ütlesid, et olgu see meile õppetunniks, et kui meie nende reeglite järgi ei mängi ja ei seksi nendega, siis see saab karistatud. Me anusime poisse, et nad ei jätaks meid maha tundmatusse metsa südatalvel, kuid selle peale nad vaid naersid ja sõitsid minema.

Me olime sõbrannaga šokis, nutsime ja ei teadnud, mida teha. Kardsime, et nad võivad tagasi tulla ja midagi veel hullemat meiega teha. Õnneks tagasi nad ei tulnud ja mul oli väga hea meel ka selle üle, et meil olid telefonid kaasas. Poisid ei tulnud vist selle peale, et need ära võtta. Helistasin kohe oma tuttavale, kes meile järgi tuli. Kui ta kohale jõudis olime ära külmunud ja värisesime hirmust. Linna tagasi jõudes soojenesime üles ja rahunesime maha ning otsustasime minna veel ka sinna klubisse, kuhu algselt minema pidime. Ma lootsin, et need poisid on ka seal ja nad näeksid, et nende halb plaan kukkus läbi. Astusime kluppi sisse ja nad olidki seal. Me kõndisime nendest lihtsalt mööda ja nautisime nende pikaks vajunud ja ehmunud nägusid. Poisid tulid pärast vabandama, kuid sellist asja ei suudaks ma kunagi andestada. Neid poisse pole ma pärast seda enam kohanud ja loodan, et ei kohta ka kunagi. Olen vaid hiljem kuulnud, et peale alkoholi olid nad tol õhtul midagi veel tarvitanud. Õnneks lõppes meie lugu hästi ja saime sellest hea õppetunni. Nüüd valin sõpru hoolikamalt ja tean, et igat tuttavat ei saa veel “sõbraks” pidada.

 

Buduaarile Marielt

 

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.