Mirjami lugu: aeg muutis meid võõrasteks inimesteks

Sorisin hiljuti oma vanades asjades ja leidsin sõbrapäeva õnnitluskaardi, mille sain endiselt parimalt sõbrannalt. Nüüd on möödunud umbes kümme aastat ja ma ei ole temast aastaid midagi kuulnud. Kunagi olin kindel, et oleme parimad sõbrannad elu lõpuni, kuid nüüd oleme teineteise jaoks võõrad inimesed.

See kaart oli sõbrannalt, kellega kasvasime koos üles. Veetsime lapsepõlves palju aega mängides ja käisime tihti teineteisel külas. Lapsena olin ma girly tüdruk – mulle meeldis kleite kanda, alati pikad juuksed. Sõbranna oli minu täielik vastand – sõbrustas poistega, mängis sportlikke mänge, sõitis rulaga, talle meeldis poisipea ja ta kandis alati pükse ning vihkas kleite ja seelikuid. Aga oli midagi, mis meid ühendas... Kaua aega ei osanud ma jalgrattaga sõita. Ta sõidutas mind jalgratta pakiraamil. Ta ei naernud kunagi minu puuduste üle, alati toetas mind, isegi kui mul polnud õigus. Meile meeldis alati üks ja sama poiss. Koos mõtlesime välja igasuguseid trikke, kuidas poiste tähelepanu saada. Ühesõnaga meil oli parim lapsepõlv.

Ühel suvel aga märkasin, et sõbranna on hakanud mind vältima. Kutsusin teda mitu korda välja ja helistasin talle pidevalt, kuid alati oli tal kiire ja polnud aega minuga suhelda, ega kokku saada. See kestis umbes kuu aega. Ükspäev otsustasin minna ise tema juurde. Ukse avas tema vanaema ja ütles, et lapselaps on kuskil väljas. Teel koju nägin teda teiste sõbrannadega lõbusalt aega veetmas. Tema mind ei näinud, kuid minu süda oli murtud. Minu parimal sõbrannal ei olnud aega minuga suhelda, kuna tal olid tekkinud uued sõbrannad. Kõige rohkem tegi aga haiget see, et need olid need samad tüdrukud, kes olid mind kunagi norinud ja mulle palju haiget teinud.

Ma ei rääkinud sõbrannale, et nägin teda teiste tüdrukutega tol päeval ning mõnda aega pärast seda me veel suhtlesime, isegi õnnitlesime sünnipäeva puhul ja kinkisime kinke, kuid suhtlus jäi üha harvemaks. Üks põhjus oli ka see, et sõbranna hakkas läbi käima erinevate poistekampadega, kuid ta häbenes mind kaasa võtta. Ma olin sel ajal väga tagasihoidlik ja mitte eriti seltskondlik, eriti just postega suheldes. 

Ühel päeval me kohtusime juhuslikult. Ta oli koos oma sõbrannadega ning mina koos oma uute tuttavatega. Meie pilgud küll kohtusid, kuid me ei lausunud teineteisele sõnagi. Pärast seda me pole kunagi enam suhelnud, isegi mitte teretanud. Käime üksteisest mööda nagu võõrad inimesed, ometigi olime kunagi parimad sõbrad. Reaalsus on see, et inimesed muutuvad, hobid ja ka sõbrasuhted ei jää alati samaks.

Olen talle väga tänulik selle eest, et lapsepõlves sain teada, mis on tõeline sõprus ja meenutan teda alati sooja tundega. Mul on küll praegugi olemas palju sõpru, kuid sellist sõprust, nagu oli mul lapsepõlves oma parima sõbrannaga, pole mul enam olnud. 

Praegu tulevad need sõnad meelde minu lemmiklaulust:

“used to write her name on my arm

time has made us strangers

and I don't know her anymore”

Buduaarile Mirjamilt

PS! Kui sul on rääkida oma põnev või õpetlik lugu, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.