Elu läbi armastuse ja armastus läbi elu

Mis on see, mis paneb meid teist inimest armastama? Mis teeb meid kellegi teise jaoks saatuslikuks ja armastusväärseks? Nendele küsimustele hakkasin vastust otsima, kui kahe suutäie sooja kanasalati vahel olin sunnitud alla neelama küsimuse, milline vanusevahe mehe ja naise vahel jääb hea maitse piiridesse ja milline on mitme meremiili jagu piiridest väljas. Ja kas peab iga armastus üldse suhteraamidesse mahtuma...

Harutasin mõttes enda ette juppideks ookeani taga pesitseva sõbranna, kelle kokakunst viib keele alla, kelle teadmistepagas võtab minu omaga võrreldes entsüklopeedia mõõtmeid ja kelle laitmatule stiilitunnetusele jääb üle vaid sügavalt kummardada. Mõtlesin tema lugudele esimestest süsimustaks kõrvetatud vorstikestest, juba loetud ja veel lugemist ootavatest raamatutest ning noorusaja moekatastroofidest (ja jumal teab, et me kõik hoiame tõendeid sellest viimasest kusagil keldris kogu muu kola all fotokarbis peidus). Mõtlesin, kui erinev on ta praegu sellest tüdrukust, kes ta oli kaheksa aastat tagasi. Kui palju me kõik aja jooksul muutume – keegi leiab enda jaoks sportlikud eluviisid, keegi muudab soengut ja juuksevärvi, keegi muutub teadushuviliseks, keegi õpib kadestusväärselt hästi süüa tegema...

Ajast aega liikudes korjame endale uusi oskusi ja põnevaid kogemusi, kugistame kibedaid pettumusi, komistame, kukume. Tõuseme püsti ja veendume, et oleme jälle natuke targemad. Magusate maasikate kõrvale mekime teravaid vürtse ja hapukaid viinamarju. Läheb aastaid, enne kui oskame umbeski öelda, mis meile sobib ja mis mitte. Iga proovitud suutäis elust muudab meid veidi. Iga samm jätab jälje. Pruudid ja peigmehed vahetuvad, sest muutub see, mis meile kõige paremini sobib ja meid õnnelikuks teeb. Neid inimesi, kes aastast aastasse meiega kaasa tulevad, on ainult näputäis. Need on inimesed, kes on ise oma muutumised juba suures jaos ära muutunud, valmis saanud, või muutuvad meiega ühtemoodi. Meenub, et öeldakse, armastus on see, kui kaks inimest vaatavad ühes suunas.
Raske on leida enda ümber inimesi, kelle puhul tunneme, et nad vähimagi kahtluseta kuuluvad meie ellu. Neid, kelleta igapäevaelus on midagi puudu. Neid, kelleta saaks küll kindlasti hakkama, aga kelleta ei taha hakkama saada. Kui oleme nad enda ellu leidnud, tuleb neist kõvasti kinni hoida, sest nad teevad midagi tähtsat paremaks. Nad teevad meid endid paremaks. Sellised inimesed on haruldasemad kui maguspalavad ööd Eestimaa suves, mil varajaste hommikutundideni väljas jalutades käsi kordagi kampsuni või jaki järele ei haara.

Olles leidnud kellegi, kes rikastab meie elu ainuüksi oma olemasoluga nii palju, et võime tunda end kui Saalomon Piiblis, tundub surmapatt seada talle võõraste poolt välja pakutud tingimusi nagu vanus. Kui elatud aastad on teinud kellestki inimese, keda enda ellu tahame, kelle kõrval on lihtne jääda iseendaks ka siis, kui vahel on raske meenutada, kes on see Mina Ise, kas saab neid aastaid talle siis pahaks panna?

Mõned suhted ei ole armusuhted ja mõndadest suhetest ei saa iial armusuhteid. Sugugi mitte kõiki suhteid meeste ja naiste vahel ei saa nimetada kooseluks või millekski veel enamaks. Mõned inimesed on kaaluta olekus sõprade ja armastajate vahel ja nad ei loksugi iial kuhugi paika. Kõiki inimesi ei ole võimalik sildistada ega kusagile lahtrisse toppida. Mõni mees ei ole naisele isa, vend, poeg, abikaasa ega parim sõber, ometi võib ta olla tähtsam kui ükskõik kes neist või tähtsam kui kõik nad kokku. Kahe inimese vahel võib olla palju käegakatsutamatut, aga vanus või vanusevahe ei kuulu minu arvates sinna hulka.

Inimesed on inimesed. Neil on erinevad välimused, nimed, vanused... Ja mõned inimesed lihtsalt sobivad omavahel, ükskõik kui vanad nad on või ei ole. Mõned inimesed lihtsalt peavad olemas olema, kas või ilma seletava sildita! Tahaksin, et mul oleks rohkem julgust ja pealehakkamist neile vähestele nii tähtsatele lähedastele öelda, et armastan neid kogu südamest. Lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Just täpselt nii pikkade ja lühikestena, nii palju nooremate ja vanematena, nagu nad praegu on. Täna. Minu elus.

/Merlin Võsu/